Vahemere merekaart 14. sajandi II poolest

Kartograafia on teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb geograafiliste kaartide (sealhulgas gloobuste) valmistamise, uurimise ja kasutamisega.

Kartograafia (kreeka keeles χάρτης chartēs – 'kaart' ja γράφειν graphein – 'kirjutama') on kaartide valmistamise kunst, teadus ja tehnika koos kaartide kui teadusdokumentide ja kunstiteoste uurimisega.

Kartograafiaga tegelevat inimest nimetatakse kartograafiks.

Traditsioonilise kartograafia peamised probleemid on:

• Valida kaardistatavad objektid. Need võivad olla füüsilised, näiteks maanteed või maatükid, või abstraktsed, näiteks riigipiirid või kohanimed.


• Edastada kaardistatava objekti reljeefi lamedal pinnal.


• Eemaldada kaardistatavalt objektilt omadused, mis ei ole antud kaardi eesmärgi seisukohalt olulised (generaliseerimine).


• Vähendada kaardistatavate objektide keerukust.


• Väljendada kaardielemente viisil, mis aitab kaardi eesmärki kõige paremini lugejatele edastada.

Kaasaegne kartograafia on tihedalt seotud geoinformaatikaga ja moodustab suuresti geoinfosüsteemide ehk GISide teoreetilised ja praktilised alustalad.

Ajalugu |

Vanim teadaolev kaart on siiamaani täpselt määratlemata, sest mõiste „kaart“ definitsioon ei ole täpne ning mõned arheoloogilised leiud, mida on peetud kaartideks, võivad tegelikkuses olla midagi muud. Vanimaks leiuks, mida võib kaardiks lugeda, peetakse Anatoolia piirkonnast Çatalhöyüki linnast leitud seinamaali, mille sünniajaks võib pidada 7. aastatuhande lõppu eKr. ^[1][2] Teiste tuntud iidse maailma kaartide hulka kuulub 1600. aastast eKr pärit seinamaal „Admirali koda“, kus on kujutatud mereäärset kogukonda, ja Kassiitide perioodist (12.–14. sajand eKr) pärit Babüloni linna Nippuri graveeritud kaart.^[3]

Vanimad tänapäevani säilinud kaardid on Babüloni maailmakaardid 9. sajandist eKr.^[4] Ühel neist on kujutatud Babüloonia riiki, mida ümbritseb ümar maa-ala, kuhu jääb Assüüria, Urartu^[5] ja mõned linnad, mida omakorda ümbritseb Oceanuse jõgi ja seda ümbritsevad 7 saart.^[6] Teisel kujutatakse Babüloonia riiki ülejäänud maailma keskmest oluliselt põhja pool.^[4]

Vanima teadaoleva maailmakaardi koostas Anaximandros 6. sajandil eKr.^[7] Kreeka teadlane Ptolemaios avaldas 2. sajandil pKr kartograafiateemalise uurimuse "Geographia"^[8]. Selles oli tema koostatud maailmakaart, mis kujutas tol ajal Lääne ühiskonnale teada olevat maailma. 8. sajandil tõlkisid araabia õpetlased kreeka geograafide töid araabia keelde.^[9]

Esimesed säilinud Vana-Hiina kaardid on pärit 4. sajandist eKr, sõdivate riikide ajastust. Xin Yi Xiang Fa Yao raamatus, mille avaldas 1092. aastal hiina teadlane Su Song, on õigepikkuselised silindrilises projektsioonis tähekaardid.^[10][11]
Selline kaardistamismeetod oli Hiinas ka varem tuntud, kuid antud raamatus olevad kaardid on teadaolevalt vanimad paberformaadis tähekaardid.

Varajased India kartograafilised teosed sisaldasid Põhjanaela ja teiste tähtkujude asukohti.^[12] Neid kaarte võidi nüüdisaja alguses kasutada navigatsiooni eesmärgil.^[12]

Muḩammad al-Idrīsī 1154. aastal joonistatud "Tabula Rogeriana"

Keskaegses Euroopas valminud kaartide üldnimetus on mappa mundi (mungakaart). Keskajast on teadaolevalt säilinud umbes 1100 mungakaarti, millest umbes 900 on käsikirjade illustratsioonid. Ülejäänud eksisteerivad eraldiseisvate dokumentidena.^[13]

Araabia geograaf Muḩammad al-Idrīsī koostas 1154. aastal keskaja atlase "Tabula Rogeriana". Ta ühendas Araabia maadeavastajate ja kaupmeeste kogutud India ookeani, Aafrika- ja Kaug-Ida-alased teadmised klassikaliste geograafide käest päritud infoga ning koostas kaardi, mis püsis järgmised kolm sajandit kõige täpsema maailmakaardina.^[14]

15.–17. sajandil, suurte maadeavastuste perioodil, valmistasid eurooplased maadeavastajate kogutud info ja uute maamõõtmistehnikate põhjal uusi ning kopeerisid ka varasemaid, läbi põlvkondade säilinud kaarte. Magnetkompassi, teleskoobi ja sekstandi leiutamine parandas oluliselt kaardistamise täpsust. Saksa kartograaf Martin Behaim valmistas 1492. aastal esimese tänaseni säilinud gloobuse.^[15]

Tehnoloogia areng |

Kartograafias on tehnoloogia olnud pidevas arengus, et rahuldada uute põlvkondade vajadusi. Esimesed kaardid joonistati pintsliga pärgamendile ning olid seega raskesti kopeeritavad ja kvaliteedilt väga varieeruvad. Magnetiliste seadmete, nagu kompassi ja hiljem magnetiliste andmesäilitusseadmete kasutuselevõtt aitas oluliselt kaartide kvaliteeti parandada ning andis võimaluse kaarte magnetiliselt säilitada ja paljundada.

Mehaanilised leiutised, nagu trükipress, kvadrant ja vernjee, võimaldasid kaartide masstootmise ja andmete täpsema esituse. Optilised riistad, nagu teleskoop ja sekstant, võimaldasid täpsemat maamõõtmist ning päeval Päikese ja öösel Põhjanaela abil täpset geograafilist laiust määrata.

Fotokeemiliste ja litograafiliste protsesside areng aitas luua kaarte, mis olid oluliselt detailsemad kui varasemad, säilitasid paremini oma algse kuju ning talusid niiskust ja muid keskkonnamõjusid. See vähendas ka graveerimise vajadust ja kiirendas seega kaardi valmimise ja kopeerimise protsesse.

20. sajandi alguses toimunud kiire elektroonika areng viis kartograafia uue revolutsioonini. Arvutite, printerite, plotterite, kuvarite, skannerite ning visualiseerimis- ja analüüsitarkvara kasutuselevõtt demokratiseeris ja laiendas kaarditootmist hiiglaslikult. Võimalus luua samale aluskaardile mitu infokihti laiendas kaartide kasutusvõimalusi ning tekitas uusi tehnoloogiaid, mis hakkasid neid võimalusi avastama ja arendama.

Tänapäeval on enamik laias kasutuses olevaid kaarte toodetud tarkvaraga, mis langeb ühte neist kolmest põhitüübist: CAD, GIS ja spetsiaalne illustratsioonitarkvara. Ruumilise informatsiooni saab pakkida andmebaasi, millest ta vajadusel kiiresti kätte saab. Sellise tarkvara abil saab toota järjest dünaamilisemaid ja interaktiivsemaid kaarte, mida saab digitaalselt manipuleerida.

Ilmastikukindlate arvutite, GPSide ja lasermõõdikutega on võimalik kaardistada otse maastikul. Reaalajaline kaardistamine, näiteks Field-Mapi tehnoloogia abil, suurendab töö kasutegurit ja annab parema kvaliteediga tulemuse.

Kaarditüübid |

Üldine vs. temaatiline |

Kaartide mõistmiseks võib kartograafia jagada kaheks: üldine ja temaatiline kartograafia. Üldised kaardid on valmistatud laialdaseks tarbimiseks ning sisaldavad palju mitmesugust infot. Nad kasutavad mitmeid referents- ja positsioneerimissüsteeme ning neid toodetakse tihti seeriatena. Näiteks 1:20 000 mõõtkavas Eesti põhikaart on üldfüüsiline kaart.

GPSi ja lasermõõdiku abil saab kaardistustöid teha otse maastikul. Reaalajas koostatud kaardi kvaliteet on oluliselt suurem vananenud infoga kaardi omast. Pildil on kaart metsastruktuuridest: puude asukoht, ümberkukkunud puud

Temaatilised kaardid sisaldavad spetsiifilisemat teemainfot, mis on suunatud spetsiifilisemale tarbijale. Sinna alla kuuluvad näiteks rahvastikuprotsesse, haiguste levikut või muud teemainfot sisaldavad kaardid. Viimasel sajandil on teemakaartide tähtsus tänu geograafilise info mahu järsule kasvule oluliselt suurenenud.

Orienteerumiskaart seob mõlemat kartograafiatüüpi ning on välja töötatud väga spetsiifilisele kasutajaskonnale. Kõige esiletõusvam temaatiline element orienteerumiskaardil on varjustus, mis näitab maastikul liikumise keerukust, mida põhjustab taimestik. Taimeliigid ei ole kaardil määratud, kuid taimestiku läbitavus maastikul on raskusastmete kaupa klassidesse kantud.

Väljavõte orienteerumiskaardist

Lihavõttesaare üldgeograafiline kaart

Topograafiline vs. topoloogiline |

Topograafilise kaardi põhieesmärk on kirjeldada mingit kohta topograafiliselt. Maastikku või reljeefi võib kaardil kirjeldada mitmeti. 20.–21. sajandil on topograafilisele kaardile iseloomulikuks saanud kontuurjooned, mis tähistavad kõrgusi (samakõrgusjooned).
Topoloogiline kaart on väga üldine kaart. Tihti eirab selline kaart mõõtkava või detaile, et tuua esile mõni konkreetne marsruut või suhteline informatsioon, näiteks linna vaatamisväärsuste umbmäärane asukoht või metroopeatuste paiknemine üksteise suhtes. Sellistel kaartidel ei ole mõõtkava või pisidetailid olulised, sest tüüpilisel reisijal või turistil on vaja teada vaid objektide omavahelist suhtelist paiknemist.

Kaardidisain |

Kaardi eesmärk ja andmevalik |

Temaatilises kartograafias tuntud ameerika kartograaf Arthur H. Robinson väitis, et kaart, mis ei ole õigesti välja töötatud, on „kartograafiline läbikukkumine“. Ta lisas, et arvestades kõiki kaarditegemise aspekte, on kaardidisain kõige keerulisem.^[16] Robinson kodifitseeris kaarditegija arusaama, et kaarti disainides peab arvestama eelkõige tarbijate ja nende vajadustega.

Kaarte on kartograafia ajaloo algusest saadik valmistatud „kindlal eesmärgil või kindlatel eesmärkidel“^[17]. Kaardi eesmärk peaks olema joonistatud viisil, millest lugeja mõistliku aja jooksul aru saab. Heal kaardil puudub igasugune kahemõttelisus. Ühemõtteliselt esitatud pilt parandab kasutaja arusaama kaardist ja hoiab tema tähelepanu vajalikul infol. Kui kasutaja ei suuda kaardi eesmärgist mõistliku aja jooksul aru saada, võib kaarti kasutuks pidada.

Ülim eesmärk on luua tähendusrikas kaart. Ameerika geograaf Alan MacEachren seletas, et hästi disainitud kaart on veenev, sest see peegeldab autentsust (1994, pp. 9). Huvitav kaart tõmbab igal juhul lugeja tähelepanu. Infotihedus kaardil või kaart, millel on mitu muutujat, näitab kaardisiseseid suhteid. Mitme muutuja näitamine toob kaardile võrdlusmomendi, suurendab kaardi tähendusrikkust, aitab luua uusi hüpoteese ja võimaldab teha kaardi abil edasist uurimistööd. Kaardi sõnumi edastamiseks peab valmistaja ta disainima viisil, mis aitaks lugejal selle sisust aru saada. Kaardi pealkiri võib luua vajaliku seose sõnumi edasiandmiseks, kuid üldine disain loob viisi, kuidas lugeja seda mõistab ^[18].
21. sajandil on kõike võimalik kaardistada, alustades inimese sisemusest ja lõpetades avakosmosega. Seega on tänapäeval olemas hiiglaslik valik kaarditüüpe ja -stiile.

Nimepanekutavad |

Enamikul kaartidel kasutatakse kohanimede ja üldiste kaardikirjade, nagu legendi, mõõtkava jms. märkimiseks teksti. Enamasti tehakse kaart ühes kindlas keeles, aga tihti juhtub, et kohanimede keel on varieeruv, näiteks ingliskeelne kaart võib kasutada Saksamaa kohta nime „Germany“, prantsuskeelne „Allemagne“ või saksakeelne „Deutschland“. Sõna, mis kirjeldab mingit kohta, kasutades võõrkeelt, nimetatakse eksonüümiks.
Mõnel juhul ei ole selge, milline kohanimi on õige. Näiteks Birma riik muutis oma nime ametlikult Myanmariks, kuid mõned riigid ei tunnista praegust valitsust (huntat) ning nimetavad Myanmari endiselt Birmaks. Mõnikord ei tunnistata võõrkeeltes kohanime muutust ning vana nimi võib endiselt üldkasutusse jääda. Näiteks Ho Chi Minh on laiemalt tuntud kui Saigon, Krung Thep kui Bangkok ja Côte d’Ivoire kui Ivory Coast (Elevandiluurannik).
Raskused tekivad, kui tekib vajadus transliteratsiooni või transkriptsiooni järele. Mõned tuntud kohad on võõrkeeltesse üsna hästi tõlgitud, näiteks Russia või Rußland Venemaa jaoks (originaalkeeles Росси́я), aga mõnel juhul on korralik transkriptsiooni- või transliteratsioonisüsteem vajalik. Isegi hea tõlke puhul võib eksonüümi kasutamine kaardikasutajas segadust tekitada, näiteks ingliskeelse Itaalia kaardi kasutajale ei ole kasu, kui märkida Livorno linn ainult ingliskeelselt (Leghorn), sest maanteesiltidel ja rongide sõiduplaanidel on kirjas Livorno. Transliteratsiooni korral esitatakse ühes tähestikus olevad tähed teise tähestiku tähtedena, näiteks kirillitsa "P" on ladina tähestikus "R", aga tihti ei ole see samaväärsus nii lihtne. Araabia keele transliteratsiooniks on loodud mitu süsteemi, mille tulemused võivad erineda, näiteks Jeemeni linna Mocha nimi kirjutatakse inglise keeles süsteemist sõltuvalt Mocha, Al Mukha, al-Mukhā, Mocca või Moka.

Lisaraskused tekivad, kui riikides, näiteks endistes koloniaalmaades, ei ole tugevat geograafilist nimetamisstandardit välja kujunenud. Sellistel juhtudel peavad kartograafid valima, kas kasutada kaardil kohalike kehtestatud või vanemaid, emamaa poolt peale surutud ja vahel halvustavaid nimesid. Mõnes riigis on mitu ametlikku keelt, seega võib ühel kohal olla mitu ametlikku nime. Näiteks Belgia pealinn on ametlikult nii Brussel kui ka Bruxelles.

Kohanimeteadust nimetatakse toponüümikaks, kohanimede kui sõnade päritolu uurib etümoloogia.

Kujutusviis |

Iirimaa edelaranniku kaart 18. sajandi algusest. Kaardi allservas on näha põhja suunatud nool. Eri alade tähistamiseks on kasutatud erinevaid värvitoone

Kaardidisaini kvaliteet mõjutab lugeja võimet kaardilt informatsiooni omandada. Maailma täpseks kujutamiseks ja informatsiooni efektiivseks edastamiseks on välja arendatud kindel sümboolika. Kaardilegend seletab lahti kaardil kasutatavad leppemärgid, pealkiri näitab regiooni, mida kaart kujutab, kaardipilt kujutab regiooni ja nii edasi. Kaardielemendid on näiteks kaardiraam, kompass, mõõtkava, projektsioon ja lisainfo kaardi valmimise ja täpsuse kohta.

Maastikku uurides võib mõõtkava määrata puude, autode ja majade abil, kaardil see aga nii ei ole. Isegi kõige lihtsamad elemendid, näiteks põhjasuunda näitav nool, on üliolulised. Võib tunduda loomulik, et põhjasuund on kaardi ülemises servas, kuid reaalsuses ei pruugi see nii olla.
Kaardi värvikasutus on samuti ülioluline. Info esitamine eri värvitoonides võib kaardi loetavust või tunnetust oluliselt parandada. Erinevused värvitoonide intensiivsuses kujutavad erinevaid eesmärke, mida kaardi valmistaja lugejatele edastada üritab. Tänapäevased arvutid kujutavad korraga kuni 16 miljonit värvitooni. See võimaldab ka kõige nõudlikumatel kaartidel mitmeid värvivalikuid kasutada. Lisaks suudavad arvutid värvidest kergesti mustreid genereerida, lisades veel võimalusi.

Kvantitatiivsed sümbolid võimaldavad edastatava nähtuse suhtelist suurust või tähtsust mõõta. Sellise info edastamiseks on kaks suurt sümbolite klassi. Proportsionaalsed sümbolid muudavad vastavalt esitatava info kvantiteedile oma visuaalset kaalu. Horopleetkaardid esitavad andmete kogumisalasid, nagu riigid või rahvaloendusalad, erinevates värvitoonides. Värvitooni heledust ja intensiivsust kasutatakse sellistel kaartidel andmete kontsentratsiooni või intensiivsuse väljendamiseks.

Generaliseerimine |

Kaarti koostades esineb tihti dilemma, kas esitada meid huvitavad objektid kaardil õiges kohas või kasutada vajaliku info edastamiseks leppemärki, mis võtab ruumi ja võib muu info paigast nihutada. Kartograafi ülesandeks on otsustada, mida kaardile panna, mis välja jätta ja mida geograafilises mõttes väikese veaga esitada. Probleem muutub olulisemaks, kui kaardi mõõtkava väheneb (s.t kaardil näidatakse suuremat ala), sest kaardil näidatav info võtab reaalsuses rohkem ruumi.

Kaardiprojektsioonid |

Maa sfäärilisuse tõttu tekitab igasugune tasapinnaline esitus moonutusi, mistõttu ei saa kujundeid, pikkusi ja pindalasid korraga vigadeta esitada.^[19] Kartograaf peab vastavalt kaardi eesmärgile ja kaardistatavale alale valima sobiva projektsiooni.

Kartograafilised vead |

Mõned kaardid sisaldavad sihilikult moonutusi või vigu. Nende eesmärgiks võib olla propaganda või vajadus tekitada kaardile unikaalne märk, et aidata kaardi koostajal tabada autoriõiguse rikkumisi, kui mõne konkurendi kaardil peaks samasugune viga esinema. Need märgid on linnakaartidel näiteks valesti kirjutatud või mitteeksisteerivad tänavanimed.

Teine motiiv sihilike vigade tekitamiseks on „kartograafiline vandalism“ – kartograafi soov jätta oma tööle endast jälg. Näiteks Boulder County (maakond Colorado osariigis) kaardil, mis valmis 1970ndate alguses, oli Kaljumäestikus väljamõeldud mäetipp Mount Richard, mis arvatakse olevat joonestaja Richard Ciacci töö. See väljamõeldis avastati alles kaks aastat pärast kaardi valmimist.

Vaata ka |

• Gerardus Mercator


• Kartograaf


• Geoinfosüsteem


• Fra Mauro

Viited |

Välislingid |

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kartograafia

• University of Texas. maps