Johannes Brahms

Johannes Brahms (7. mai 1833 Hamburg – 3. aprill 1897 Viin) oli saksa helilooja, pianist ja dirigent, üks juhtivaid romantismiajastu muusikuid.

Sündinud Hamburgis, veetis Brahms suure osa oma elust Viinis, kus ta oli üks kohaliku muusikaelu korraldajaid. Brahmsi eluajal olid tema populaarsus ja mõjuvõim märkimisväärsed, mistõttu nimetas 19. sajandi dirigent Hans von Bülow teda Johann Sebastian Bachi ja Ludwig van Beethoveni kõrval üheks „Kolmest klassikalise muusika B-st“.

Brahms kirjutas muusikat klaverile, kammeransamblile, sümfooniaorkestrile, häälele ja koorile. Ta oli virtuoosne klaverimängija, mistõttu oli ta ise oma teoste esiettekannetel interpreediks (esitajaks). Ta töötas koos paljude kaasaja kuulsate muusikutega, sealhulgas pianist Clara Schumanni ja viiuldaja Joseph Joachimiga. Paljud tema teostest kuuluvad pidevalt tänapäeva kontsertide repertuaari. Brahms kompromissitu täiuslikkuseihalejana hävitas paljud oma teostest ning jättis mõned neist välja andmata.

Brahmsi peetakse tihti nii konservatiiviks kui ka uuendajaks. Tema muusika on tugevasti mõjutatud barokiajastu ja klassitsistlikust muusikast nii vormilt kui ka muusikaliselt. Ta oli keerulise ja distsiplineeritud kontrapunkti ning töötluse meister. Brahms sidus oma muusikas saksa tõsiduse romantismi eripäradega, tänu millele on tunda uuenduslikkust nii tema harmoonias kui ka meloodias. Kui Brahmsi kaasaegsed pidasid tema muusikat liiga akadeemiliseks, siis paljud hilisemad muusika suurkujud, nagu novaatorlik Arnold Schönberg ja konservatiivne Edward Elgar, on tema komponeerimise meisterlikkust imetlenud. Tema järjekindlus ja põhjalikkus on olnud eeskujuks paljudele hilisematele heliloojatele.

Elulugu |

1833–1856 |

Lapsepõlv ja noorus |

Maja Hamburgis, mille esimesel korrusel Brahms sündis

Noor Brahms

Tiitelleht teosest, mille noor Brahms avaldas pseudonüümi G. W. Marks all

Johannes Brahms pärines paljulapselisest põhjasaksa perekonnast. Tema isa mängis metsasarve ja kontrabassi ning esines oma väikse ansambliga Hamburgi tantsulokaalides. Brahms alustas klaveriõpinguid seitsmeaastaselt, tema komponeerimisanne ilmnes juba nooruses. "Fantaasiad ühest armastatud valsist", mille Brahms kirjutas aastal 1849, annavad tunnistust tema virtuooslikust klaverimänguoskusest.

Oma esimesed teosed avaldas Brahms pseudonüümide G. W. Marks ja Karl Würth all, kusjuures kirjutas teostele suured oopusenumbrid. Algselt kirjutas ta põhiliselt klaveriteoseid, kuna orkestrimuusika piirid ja võimalused polnud tema jaoks piisavalt südamelähedased. Hiljem, kui Brahms hakkas orkestrimuusikat kirjutama, palus ta oma sõpruskonnast kogenumate heliloojate abi.

1853. aastal tutvus ta viiuldaja Joseph Joachimiga, kes on Brahmsi kohta kirjutanud: „Tema teostes on juba praegu nii palju tähenduslikku, mida ma pole veel ühegi temavanuse noore kunstniku juures kohanud.“ Joachim soovitas Brahmsil kohtuda Ferenc Lisztiga, kes oli parasjagu õukonnakapellmeister Weimaris. Joachim lubas Brahmsile teda mainida ühes kirjas muusikakirjastusele Breitkopf & Härtel, kuid Brahms seda ei soovinud. Seepeale veenis Joachim teda Düsseldorfi minema, et üles otsida seal viibinud helilooja Robert Schumann.

Uued teed |

Pealkirjaga „Uued teed“ („Neue Bahnen“) ilmus 25. oktoobril 1853 ajakirjas Neue Zeitschrift für Musik esimene artikkel Johannes Brahmsist. Kirjutise autoriks oli ajakirja asutaja Robert Schumann^[1]. Schumann tutvustas Brahmsi muusikakirjastusele Breitkopf & Härtel, kes nõustus üksikute Brahmsi teoste avaldamisega. See leping tegi 20-aastase helilooja Saksamaal üleöö kuulsaks. Paljud muusikahuvilised soovisid temast rohkem kuulda, tema noote näha, tema andest teada. Brahmsile valmistas avalikkuse huvi aga hirmu, kord viis see lausa mõnede teoste põletamiseni.

Detmold ja Hamburg |

Pärast Schumanni surma 1856. aastal viibis Brahms Hamburgis, kus ta moodustas ja juhatas naiskoori, ja Detmoldis, kus ta oli õukonna muusikaõpetaja ja dirigent. Brahms oli solist, kui 1859. aastal tuli ettekandele tema esimene klaverikontsert. 1862. aastal külastas Brahms esmakordselt Viini, jäädes sinna ka talveks. Temast sai 1863. aastal Viini Lauluakadeemia dirigent. Kuigi ta lahkus töökohalt juba järgmisel aastal, otsides võimalust dirigeerida väljaspool Viini, sidus ta end ikka järjest enam selle linnaga, kuhu ta varsti rajas kodu. Aastatel 1872–1875 juhatas ta Viini kontserdisarja "Gesellschaft der Musikfreunde" ("Muusikasõprade ühing"). 1877. aastal pakuti talle Cambridge'i Ülikooli audoktori kraadi, millest Brahms loobus. Kaks aastat hiljem võttis ta kraadi vastu Breslau Ülikoolist, tänuks austusavaldusele kirjutas ta akadeemilise piduliku avamängu (op 80).

Kuulsuseaastad |

1868. aastal toimus Brahmsi suurima vokaalsümfoonilise teose "Saksa reekviem" esiettekanne, mis kinnitas Brahmsi kuulsuse Euroopas. See võis talle lõpuks anda eneseusu, et lõpetada teoseid, millega ta oli aastaid tegelenud. Nende seas on näiteks kantaat "Rinaldo", esimene keelpillikvartett, kolmas klaverikvartett ja esimene sümfoonia. Viimane valmis alles 1876. aastal, kuigi ta oli seda alustanud juba 1860. aastate alguses. Tema ülejäänud kolm sümfooniat järgnesid 1877., 1883. ja 1885. aastal. Aastast 1881 võimaldati tal proovida uusi orkestriteoseid koos Meiningeni hertsogi õukonnaorkestriga, mille dirigent oli Hans von Bülow. Brahms oli solist oma teise klaverikontserdi esiettekandel 1881. aastal Pestis.

Brahms reisis tihti nii kontsertide andmiseks kui ka lõbuks. 1878. aastatest alates külastas ta kevaditi sageli Itaaliat ja otsis tavaliselt endale välja meeldiva maakoha, kus ta sai tegeleda kompositsiooniga terve suve vältel. Brahms oli suur jalutaja ja eriti nautis ta ajaveetmist vabas õhus, kus ta tundis, et mõtted on selgemad.

Peamised teosed |

• 4 sümfooniat
  


• 2 klaverikontserti
  


• "Saksa reekviem" solistidele, koorile ja sümfooniaorkestrile (1868)


• "Aldirapsoodia" (1869)


• Viiulikontsert (1878) op. 77


• Kontsert viiulile ja tšellole op. 102


• 3 sonaati viiulile ja klaverile op. 78, op. 100 ja op. 108


• 2 sonaati tšellole ja klaverile op. 38 ja op. 99


• kammer- ja klaveriteosed


• umbes 200 laulu
  


• Koraaliprelüüdid orelile op. 122

Viited |

Kirjandus |

• Swafford, Jan "Johannes Brahms: A Biography". Vintage, 1999. ISBN 0-679-74582-3
  

Välislingid |

• Maia Lilje raadiosaade "Johannes Brahms 180" sarjast "Klassikud"