Charles Darwin
Charles Darwin, foto aastast 1869.
Sündinud	12. veebruar 1809 Shrewsbury, Shropshire, Suurbritannia
Surnud	19. aprill 1882 (73-aastaselt) Down House, Kent, Suurbritannia
Elukoht	Inglismaa
Kodakondsus	inglane
Haridus	Edinburghi ülikool Cambridge'i Ülikool
Teaduskarjäär
Tegevusala(d)	loodusteadus
Töökohad	Kuninglik Geograafiaselts
Autasud	Kuninglik medal (1853) Wollastoni medal (1859) Copley medal (1864)
Allkiri

Charles Robert Darwin (12. veebruar 1809 – 19. aprill 1882) oli inglise loodusuurija, kes pani aluse mõjukale evolutsiooniteooriale, esitades loodusliku valiku mõiste. Ta avaldas selle kontseptsiooni 1859. aastal raamatus "Liikide tekkimine".

Palju andmeid ja inspiratsiooni sai ta laevaga Beagle tehtud ümbermaailmareisilt, eriti vaatlustelt Galápagose saartel.

Darwini loodud teooriat, milles kirjeldati aja jooksul looduses aset leidvat evolutsiooni, nimetatakse evolutsiooniteooriaks. Juba Darwini-aegsetes teadusringkondades ja laiema publiku hulgas võeti laialdaselt omaks Darwini seisukohad evolutsiooni peamise mehhanismi osas, milleks ta pidas looduslikku valikut, ning organismide muutumist evolutsiooniprotsessis. Teooriat looduslikust valikust hakati aktsepteerima alles 1930. aastatel,^[1] mil formuleeriti sünteetiline evolutsiooniteooria.

See vaade oli evolutsioonibioloogias domineeriv kuni 20. sajandi lõpuni. Kogu kaasaegse bioloogia võib nimetada Darwini tehtud avastustel põhinevaks, kuna need annavad loogilise selgituse elu mitmekülgsusele.^[2][3]

Darwini varajane huvi loodusloo vastu algas Edinburghi ülikooli meditsiini- ja hiljem Cambridge'i teoloogiaõpingute ajal.^[4] Viis aastat kestnud uurimisreis Beagle'il tegi temast veendunud geoloogi. Sellel ümbermaailmareisil tehtud avastused kinnitasid Charles Lyelli uniformistlikke ideesid. Darwini kirjutatud raamat Beagle'il sooritatud merereisist tõi talle kuulsust. Reisil kogus ta orgaanilisi fossiile, mis panid teda imestama looduslike olendite ja fossiilide geograafilise leviku üle. Seepärast hakkas ta uurima elusorganismide liikide põlvnemist ja aja jooksul muutumist ning lõi lõpuks 1838. aastal teooria looduslikust valikust.^[5] Kuigi Darwin vahetas mõtteid mõningate loodusteadlastega, kes tema kollektsiooni läbi töötasid ja kirja püüdsid panna, pühendas ta ise reisilt naastes suurema osa uurimistööst geoloogilistele uuringutele.^[6]

Darwinil tekkis tema vastseist kirjutistest ajendatuna kirjavahetus Alfred Russel Wallace'iga, kes töötas Vaikse ookeani lõunaosas. Darwin oli 1858. aastal koostamas oma teooriat, kui Wallace saatis talle essee, kus esitles just samasuguse idee, mis omakorda andis tõuke viivitamatult nende mõlema teooria ühisväljaandele. Juhul kui Wallace'i essee käsikiri oleks avaldatud esimesena, ähvardanuks Darwini 20-aastane töö tühja joosta. Darwini teaduritest sõbrad lahendasid esilekerkinud prioriteediküsimuse sel viisil, et 1. juulil 1858 Londoni teadusseltsi Linnean Society koosolekul kanti koos Wallace'i kirjutisega ette Darwini kirjutis "The Origin of Species by Means of Natural Selection". Kumbki teadlastest ei võtnud isiklikult koosolekust osa. Seejärel ruttas Darwin oma töö avaldamisega ja tema peateos "Liikide tekkimine" anti välja aasta hiljem, 1859. aastal,^[7] ning müüdi läbi esimese päevaga.

Oma hilisemates raamatutes kirjutas ta detailsemalt mitmel teemal, millest "Liikide tekkimises" juba juttu oli. Darwin uuris eraldi inimese evolutsiooni ja sugulist valikut oma 1868. aastal avaldatud teoses "The Variation of Animals and Plants Under Domestication" ja 1871. aasta teoses "The Descent of Man" ning seejärel emotsioone 1872. aastal välja antud teoses "The Expression of the Emotions in Man and Animals". Tema botaanilised uurimistööd avaldati raamatusarjana ja tema viimaseks jäänud teos käsitles vihmausside mõju pinnasele.^[8]

Vaadet, et liigid evolutsioneeruvad, olid ka juba varem põhjendanud Jean-Baptiste Lamarck, Erasmus Darwin, Alexander Friedrich von Keyserling, Karl Ernst von Baer jt. Liikide evolutsioneerumist ehk evolutsionismi ei ole omaks võtnud kreatsionismi pooldajad.

Darwinite suguvõsa |

Darwinite sugupuu on koostatud kuni 1500. aastani. Esimene tuntud esindaja on 1542. aastal surnud William Darwin, kes oli Charles Darwini isa Roberti vanavanaisa.^[9] Darwini emapoolse suguvõsa Wedgwoodi sugupuu ulatub märgatavalt kaugemale. Ema kaudu põlvnevat Darwin kaudselt Inglise kuninga Henry I suguvõsast.^[9]

Darwinite suguvõsa on olnud pärilikkusuurijate uurimisobjektiks, kuna selle liikmed on olnud silmatorkava andekusega mitmel teadusalal. Darwini suguvõsa liikmetele on teatud kontekstides viidatud kui argumendile arukuse pärilikkusest, sest suguvõsas on olnud mitmeid nõbudevahelisi abielusid.^[10]

Darwinite hõimlane on ka Francis Galton, kellega Charlesil oli ühine vanaisa Erasmus Darwin.

Elulugu |

7-aastane Darwin aastal 1816, aasta enne ema surma

Lapsepõlve- ja noorusaastad |

Lapsepõlv |

Mount House Shrewsburys 1860. aasta paiku

Darwin sündis 12. veebruaril 1809 Shrewsbury linnas Shropshire'i krahvkonnas Suurbritannias, kus perekonna omanduses oli maja Mount House, mille isa Robert oli ehitanud punastest tellistest 1800. aastal. Ta sündis seega samal päeval kui Ameerika Ühendriikide president Abraham Lincoln.^[11] Ta oli jõuka arsti ja ärimehe Robert Waring Darwini ning Susannah Darwini (neiupõlvenimega Wedgwood) viies laps kuuest. Darwinil oli üks vanem vend Erasmus, kolm vanemat õde Marianne, Caroline ja Susanne ja üks noorem õde Catherine.

Darwin oli isa poolt Erasmus Darwini ja ema poolt Josiah Wedgwoodi lapselaps. Mõlemad perekonnad olid oma religioossetelt veendumustelt suuresti unitaarid (usuliikumine, mille pooldajad tõstavad esile Kristuse jumaliku olemuse ja Jumala ühtsuse), kuid osa Wedgwoode olid anglikaanid. Charles kasvatati koos õdede-vendadega unitaarideks, jumalateenistusel käisid nad unitaarses kirikus.^[12]

1817. aasta kevadel läks Darwin Shrewsbury päevakooli, mille eesotsas oli pastorihärra G. Case.^[13], seal õppis ta ühe aasta. Sama aasta 17. juulil suri Darwini ema, keda ta hilisemas elus palju ei mäletanud. Darwin imestab oma eluloos "Autobiograafia", et ei mäleta emast muud kui tema surivoodit, musta sametkleiti ja kummalise ehitusega töölauda.^[14][15] Isa Robert pani pojad dr Samuel Butleri juhitavasse Shrewsbury algkooli, kus Darwin õppis kuni 16. eluaastani.

Edinburghi aastad |

1825. aasta juunis võttis isa Charlesi halva õppeedukuse tõttu koolist ära. 1825. aasta suve veetis Darwin arstipraktikandina, aidates isal krahvkonna vaeste (peamiselt laste ja naiste) haiguslugusid koos sümptomitega kirja panna ning vastavalt isa korraldustele ravimeid valmistada. Oktoobris sõitis ta koos venna Erasmusega arstiteadust õppima Šotimaale Edinburghi Ülikooli, mis oli üks tolle aja paremaid meditsiiniõppeasutusi Euroopas.^[16] Kuna Darwin kartis verd ja meditsiiniõpingud (v.a Hope'i keemialoengud) tundusid talle valdavalt igavatena, jättis ta õpingud hiljem pooleli.^[13] Oma eluloos kirjutab ta, et osales Edinburghi haigla operatsioonisaalis vaatlejana kahel operatsioonil, kuid ei pidanud lõpuni vastu ja lahkus ning mälestused nendest kummitasid teda pikki aastaid.^[17]

Charles Darwin eelistas arstiõpingutele harrastusi loodusteaduse vallast, näiteks topiste tegemist. Seda õpetas talle raha eest Guyanast pärit endine mustanahaline ori John Edmonstone. Edmonstone'il oli kombeks jutustada Darwinile põnevaid lugusid Lõuna-Ameerika vihmametsadest. Hiljem kasutaski Darwin ära Edmonstone'i kogemusi, tõestades oma raamatus "The Descent of Man", et "mustanahalised ja eurooplased" on üsna sarnased, kuigi pidi nõustuma, et nende välimuses võib olla erinevusi.^[18]

Teise kursuse üliõpilasena astus Darwin 28. novembril 1826 Pliniuse Seltsi nimelisse loodusteadusliku suunitlusega üliõpilasrühma.^[19] Seal omandas ta diskussioonides radikaalsest materialismist ja selle vastuolust ristiusuga teadusliku väitluse kogemusi. Darwin sai õpingute käigus tuttavaks temast paar aastat vanema kolleegi Robert Edmond Grantiga. Õpingute käigus innustus ta sarnaselt Grantiga Jean-Baptiste Lamarcki evolutsioonivaadetest ja oma vanaisa Erasmuse "Loomatarkusest", mis puudutasid evolutsiooni käigus omandatavaid omadusi. 27. märtsil 1827 esitles Darwin Pliniuse Seltsile oma avastust, mille kohaselt austrite koores leitud mustad täpid on tegelikkuses ühe kaaniliigi Pontobdella muricata munad.^[viide?] Darwin osales Robert Jamesoni looduslookursustel, kus õpetati muu hulgas geoloogiliste teooriate plutonismi ja neptunismi hüpoteese.^[viide?] Ta omandas taimede klassifitseerimise oskuse ning juhutööna aitas kaasa kogumike korraldamisele, tollal Euroopa suurejoonelisemate hulka loetud Šotimaa muuseumis.^[20]

Pastoriõpingud Cambridge'is |

Pärast kaks aastat kestnud meditsiiniõpinguid otsustas isa Robert 1828. aastal saata poja Charlesi, arvatavasti õdedelt kuuldud info alusel kui suurt vastumeelt Charles tundis tohtriks saamise üle, Cambridge'i Ülikooli Christ's College'isse^[15], et pojast saaks tulevikus vaimulik.^[21] Sellist eriala vahetamist peeti üsna loomulikuks ajal, mil töö anglikaani kiriku teenistuses garanteeris mõõduka sissetuleku.^[22] Valdav enamik Suurbritannia tolleaegsetest loodusteadlastest olid tegevad kirikupapid, kes pidasid oma kohuseks uurida Jumala loodut. Ka Cambridge'is oldud aastatel 1828–1831, veetis Darwin mõnusalt aega kõige muu aga mitte õpingutega.^[23] Oma nõo, William Darwin Foxi eeskujul, sattus ta vaimustusse, mardikate kogumisest.^[24] Fox esitles Darwinit botaanikaprofessorile John Stevens Henslow’le, kelle loodusõpetuse kursusel Darwin ka osales. Darwinist sai Henslow lemmikõpilane, lähedane sõber ja järeltulija ning teda tunti ”mehena, kes jalutas koos Henslow’ga” (ingl. ”the man who walks with Henslow”).^[25][26]

Lõpueksamite lähenedes keskendus Darwin oma õpingutele, võttes ka eratunde, samal ajal aga vaimustus ka William Paley teosest "Ristiusu tundemärke", mis sisaldas mõttevälgatuse kõrgema võimu osalemisest looduse kavandamisse.^[27]

Charles Darwin, ütleb oma "Autobiograafias": "Selleks et sooritada bakalaureuseksam, tuli ka läbi õppida Paley "Ristiusu tundemärke" ("Evidences of Christianity") ja tema "Kõlblusfilosoofia" ("Moral Philosophy") ... Selle raamatu – ja võin lisada, et ka teose "Loomulik usuteadus" ("Natural Theology") – loogika pakkus mulle sama palju rahuldust nagu Eukleides.^[28] Nende teoste hoolikas uurimine, püüdmata ühtegi osa pähe õppida, oli akadeemilise kursuse ainuke osa, millest – nagu ma siis tundsin ja nagu ma ikka veel usun – oli minu vaimu harimisel kas või väiksemgi kasu. Sel ajal ma ei muretsenud Paley eelduste pärast; ma võtsin neid hea usu peale, ning mind võlus ja veenis tema pikk argumentide ahel."

Lõpueksamitel 1831. aasta jaanuaris andis ta Paley-eksami küsimustele häid vastuseid, kuidklassikalistestõppeainetest nagu matemaatikast ja füüsikast pääses ta läbi suure vaevaga. Lõpptulemusena oli ta 178 lõpetaja hulgas kümnes.^[29] Charles Darwin, ütleb oma "Mälupiltides minu teadvuse ja iseloomu arenemisest": "Imelik küll, aga mulle ei meenu, kui kõrgel ma seisin, ning mälu kõigub järjekorra viienda, kümnenda ja kaheteistkümnenda nime vahel".^[30]

Järgides John Henslow' nõuannet, ei kiirustanud Darwin enda pastoritseremooniaga. Darwin jäi Cambridge'i juunikski, et lugeda Paley teost "Loomulik usuteadus", milles juureldi Jumala töö harmoneerumise üle loodusseadustega. Seal luges ta läbi veel palju teisigi raamatuid, nagu John Herscheli uue raamatu "Sissejuhatus loodusfilosoofia uurimisse" ja Alexander von Humboldti kirjutatud raamatu "Lõuna-Ameerika reisi kirjeldus", ja raamatu "Isiklik jutustus", millest inspiratsiooni saades pöörles Darwini peas idee loodusteaduse õpingutest troopikas.^[31] Koos kursusekaaslastega planeeris ta, pärast õpingute lõpetamist, reisi Tenerifele. Darwin osales samuti kuulsa geoloogi Adam Sedgwicki kursusel, mille raames ta kaardistas maaladestumisi Walesis.^[32] Saabudes 29. augustil koos kursusekaaslastega Barmouthis veedetud nädala järel, tagasi koju leidis ta eest Henslow saadetud kirja. Kirjas tegi Henslow Darwinile ettepaneku võtta vastu palgata lisakoht kapteniga Robert FitzRoy sõitval purjelaeval Beagle, et osaleda ümbermaailmareisil nii reisikaaslase kui ka loodusuurijana. Beagle'i kapten Fitz-Roy oli 1831. aasta septembris startimas planeeritule kaheaastasele uurimisretkele kaardistama Lõuna-Ameerika randasid. Henslow arvamuse kohaselt peaks reis pakkuma Darwinile võimaluse praktiseerida oma loodusteadlase võimeid troopikas. Väljavõte Henslow' kirjast: "Ma ütlesin, et pean Teid kõigi inimeste seast, keda ma tunnen, selleks otstarbeks kõige sobivamaks. Ma ei kinnita seda mitte sellepärast, et ma näeksin Teis väljakujunenud looduseuurijat, vaid selle tõttu, et Teie olete õppinud koguma, vaatlema ja suudate märgata kõike seda, mis väärib märkimist loodusteaduses ... Ärge langege tagasihoidlikkuse tõttu kahtlustesse või kartustesse oma võimete suhtes, sest ma kinnitan Teile – ma olen veendunud, et Teie oletegi see inimene, keda otsitakse."^[33] Darwini isa suhtus reisi range eitusega:

Charles Darwini isa dr. Robert Darwini vastuväited merereisile Beagle'il, nii nagu Charles need esitas emapoolsele onule Josiah Wedgwoodile^[34]

1. Häbistav minu kui tulevase vaimuliku heale nimele.


2. Meeletu kavatsus.


3. Et naturalisti kohta on enne mind pakutud arvatavasti paljudele teistele.


4. Ja kuna seda pole vastu võetud, küllap siis on laeva või ekspeditsiooni suhtes olemas mingi tõsine vastuväide.


5. Et pärast seda ei hakka ma enam kunagi elama rahulikku elu.


6. Et ma saan äärmiselt ebamugavad kajutiruumid.


7. Et Sina, see tähendab dr. Darwin, pead seda jällegi elukutse vahetamiseks.


8. Et see on üks kasutu ettevõtmine.

Isa lisas, nagu hiljem selgus, Darwini õnneks: "Kui sa leiad mõne argimõistusega inimese, kes soovitab sul minna, siis võin anda oma nõusoleku." Onu Josiah Wedgwood pakkus ennast Charlesi eest kostma, mispeale oli Robert nõus poja retke eest maksma.^[35][36]

Pärast kõikvõimalikke viivitusi algas reis lõpuks 27. detsembril 1831.

Darwini poolt läbitud viie aastase reisi marsruut koos peatustega

Merereis Beagle'il |

Conrad Martensi akvarell "Liikide tekkimine". Beagle'i Tulemaa saarestikus Lõuna-Ameerika lõunatipus

Darwini esimene kohtumine purjelaeva kapteni Robert Fitz-Royga oleks võinud looduseuurijale saatuslikuks saada, nimelt pooldas kapten tol ajal Lavateri teooriat selle kohta, et inimese välimus määrab ära tema võimed ja oskused, ning Darwini nina tundus kaptenile mitte usaldustäratavana.^[37]

Reis Beagle'il^[38] algas Plymouthi sadamast ja kestis kokku viis aastat (27. detsember 1831 – 2. oktoober 1836). Kaks kolmandikku ajast veetis Darwin kuival maal sooritades geoloogilisi uuringuid ja botaanilist kollektsioneerimist. Ta pööras tähelepanu geoloogiliste ladestiste, fossiilide ja elusorganismide mitmekesisusele ning kogus seejuures suure hulga elusorganismide, kellest mitmed olid teadusele enne tundmatud, näidiskollektsiooni.^[1] Reisil peetud vahepeatustel saatis Darwin kogutud näidised (koos kirjeldustega) posti teel Cambridge'i, koos kirjadega ta perekonnale, mis sisaldasid koopiaid ta päevikust selgituseks, mida ta oli leidnud. Tema kuulsus loodusteadlasena algaski tänu reisi ajal kogutud näidistele.

Reisi jooksul jõudis Darwin kirjutada reisipäeviku "The Voyage of the Beagle" ("Journal of Researches into the Natural History and Geology of the countries visited during the voyage round the world of H.M.S. Beagle under the command of Captain Fitz Roy, R.N."). Selles ta summeeris kokku nii näidised, mis ta oli leidnud, kui sotsiaalsed, poliitilised ja antropoloogilised visioonid retkel kohatud inimestest, nii alg- kui ka Lääne uusasukatest.^[39]

Merel olles vaevas Darwinit tihti merehaigus.^[40] 1833. aasta oktoobris, Argentinas olles, põdes ta läbi palavikuga kulgeva haiguse. 1834. aasta juulis Andide nõlvadelt alla Valparaísosse reisides haigestus ta nii raskelt, et pidi kuu aega haigevoodis veetma.^[41]

Enne merele minekut andis Fitz-Roy Darwinile Sir Charles Lyelli kirjutatud teose "Geoloogia aluste" ("Principles of Geology") 1. köite, milles Lyell kirjeldab maapinnal toimuvaid protsesse ja nende tasakaalu, esitades uniformistiku kontseptsiooni maapinna aeglasest tõusmisest ja vajumisest lõpmatu aja jooksul. Kümnendal päeval pärast Plymouthi lahest väljumist jõudis purjekas Tenerife saare juurde, kuid karantiini tõttu ei saadud seal peatuda.^[42]

Esimesel randumisel (16. jaanuaril 1832) Lääne-Aafrika ranniku lähedal asuvale Roheneemesaarte suurimale saarele Santiago saarele. Püha Jago saarel Cape de Verde saarestikus avastas Darwin vulkaanilise kalju tipus, umbes 13 meetri kõrgusel valge kivi joone. Ta konstateeris, et see koosnes vee-eluliste karpide kodade kildudest ja korallidest. Oma raamatus "Mälupildid minu teadvuse ja iseloomu arenemisest" kirjutab ta: "Möödanikus voolas laavavool mööda pulbritaoliste kodade ja korallidega kaetud meresängi ja küpsetas need kõvaks valgeks kiviks. Sellest ajast on kogu saar kõrgemale kerkinud. Kuid valge kivi joon ilmutas mulle uue ja olulise fakti, nimelt, et kraatrite ümber, mis olid aktiivsed ja paiskasid välja laavat, on pidanud pärast toimuma põhjavajumine."^[43] Darwini meelest ühtis tema avastus Lyelli raamatus toodud kirjeldusega maapinna aeglasest tõusmisest ja vajumisest. See omakorda inspireeris Darwinit vaatlema saare geoloogilist tekkelugu ja kirjutama sellest ka oma geoloogiaalastes teostes.^[44]

Darwin tegi retkel palju muidki avastusi, millest osa peeti eriti tähtsateks.^[1] Nii märkas ta näiteks Patagoonia tasandikel maapinna kerkimise tulemusena siirdunud väikseid kive ja merekarpe ning Tšiilis avastas austrite kodasid loodetest kõrgemal, mida ei osatud selgitada muul viisil kui maapinna kerkimisega. Andidel avastas ta mõningaid puude kivistisi, mis olid varem kasvanud ranniku läheduses. Seda tõestasid fossiilide lähedal leitud teokarbid. Darwin järeldas, et korallidest atollide moodustumine oli üks etapp vulkaanilise saare arengus. Oma teooriale õnnestus tal tõestust saada Kookossaartel randudes.^[45][46][47] Darwini ideid peetakse tänapäeval üldjoontes õigeteks.

Maldonadost suundus purjekas, Darwiniga pardal, Argentina ranniku poole ja heitis ankrusse La Plata ja Magalhâesi väina vahel asuva kõige suurema jõe suudmes. Neis paigus reisimine oli tol ajal ohtlik, kuna kindral Rosase juhtimisel toimusid kokkupõrked indiaanlaste suguharude vahel. Darwin kirjeldas vaimustusega ühe indiaanlase vaprust, kes haaras oma väikese poja hüppas saduldamata hobuse selga ja kihutas minema. "Et varjuda püssikuulide eest, hoidis indiaanlane end hobusel erilisel viisil, mida harilikult kasutavad ainult indiaanlased: ühe käega haaras ta hobuse kaela ümbert kinni ning asetas ühe jala hobuse seljale, rippudes niiviisi hobuse ühel küljel. Kõik nägid, kuidas ta patsutas oma hobust ja kõneles temaga. Tagaajajad püüdsid kõigest hingest, et talle järele jõuda; rühma juht vahetas kolm korda hobust, ent kõik oli asjatu; vana indiaanlane pääses eluga ning ratsutas minema koos oma pojaga."^[48]

Väikenandu (Pterocnemia pennata joonistus aastast 1841, ornitoloog John Gouldi algupärane nimi Rhea darwinii)^[49]

1833. aasta augustis Argentinas olles kuulis looduseuurija, kelle madrused olid nimetanud "kärbsepüüdjaks", gautšode käest seal elavast kahest erinevast nanduliigist. Nandud on jaanalindude kombel lennuvõimetud linnud kes jooksevad ja ujuvad. Suurem nanduliik elas põhja pool ja väiksem nanduliik lõuna pool. Darwin arvas esialgu, et üks liik on teiseks liigiks teisenenud, mitte kaks erinevat liiki, nagu hiljem selgus. Pöördeliseks punktiks Darwini jaoks sai asjaolu, et kahe nanduliigi levila osaliselt kattus. Üks ohvitseridest lasi maha, nagu pärast söömaaega selgus, väga haruldase nandu. Darwinil õnnestus jäänused:pea, kaela, jalad, suled, osa nahast kokku korjata ja topis teha (Rhea darwinii).^[50] Nandudest teadlikuks saamine pani Darwini mõtisklema loomaliikide võimaliku arenguvõime üle uuteks liikideks. Idee erines radikaalselt vallas olevast käsitusest, et Jumal oleks loonud kõik maailma liigid.^[51]

Gautšod jutustasid Darwinile, et on näinud Paraná jõe lähedal hiiglasuurte loomade luid.

Lõuna-Ameerikas kaevas C. Darwin maapinnast, kus esines palju kaasaegseid karpide kodasid, esile hiiglaslikke imetajate fossiile. See viitas sellele, et ”hiljaaegu” oli aset leidnud väljasuremine looduslikel põhjustel, mis oli tõenäoliselt põhjustatud kas kliimamuutusest, toidupuudusest, haigustest või vaenlaste arvukuse kasvust.^[52]

Osad fossiilileiud arvas ta kuuluvat hiiglaslikule megateeriumile, kes sarnanes laiskloomaga ja ühe luurüü (kaitsekilbi) tüki oletas Darwin kuuluvat vöölastesarnasele loomale, lisaks hiiglaslikulenärilise toskodoni hambaid ja mitmeid teadusele tundmatute elusolendide luid. Alles pärast reisi sai talle teatavaks Richard Oweni avastus, et mitmed näidised on erinevatest mõõtmetest hoolimata väga sarnased elusolenditega, keda võib veelgi Ameerikas kohata.^[53][54][55]

Lõuna-Ameerikas olles sai Darwin enda omandusse Charles Lyelli "Geoloogia aluste" teise köite, milles autor kritseeris raevukalt evolutsiooni ja põhjendas liikide levikut ja mitmekesisust Centres of Creation'ite kaudu. Darwin märkas, et tema tehtud avastused on vastuolus Lyelli argumentidega.^[56].

Seilates 1835. aasta septembris-oktoobris Galápagose saartel kohtas Darwin eri saartel elavaid pilalindlasi (ingl Mockingbirds). Hiljem, reisilt koju naastes, arvas ta märkavat eri saartel elavate pilalindlaste nokkades erinevusi, kuigi nende ülejäänud välimus sarnanes mandril elavate pilalindlaste omaga.

Galápagose saartel uuris ta muu hulgas eri saarte kilpkonnaliikide kilpide kuju; ühel saarel elavatel kilpkonnadel oli kilp täiesti ümmargune, aga teisel saarel elavatel oli kilbil kaela kohal kõrge ora, mis võimaldas kaela kõrgemale välja venitada. Neist vaatlustest hämmeldununa tuli Darwinile mõttele liikide muutumisest pika ajaperioodi jooksul. Austraalias kohtas Darwin kukkurloomi: rottkänguruid sugukonnast Potoroidae ja nokkloomi. Austraalias elavad loomad erinesid mujal maailmas elavatest loomadest sedavõrd palju, et Darwinile tundus justkui oleks elusorganismid Maal loodud kahe eri Looja poolt.^[57]

Tagasiteel koju oma üleskirjutistele korrektuuri tehes kirjutas Darwin, et juhul kui kahtlused pilalindlaste ja kilpkonnadest peavad paika, siis ”kõigutab see käsitust liikide muutumatusest (stabiilsusest)”. Hiljem Darwin pehmendas oma märkuse väljendusviisi, lisades tingivat kõneviisi tähistava sõna ”would” (see kõigutaks käsitust liikide muutumatusest).^[58][59]
Lõpuks Darwin otsustas kirjutada oma raamatusse "Liikide tekkimine" järgmise lause: ”Need tulemused paistavad heitvat veidi lisavalgust liikide algupära kohta”.^[60]

Esimesel Beagle'i reisil (1826–1830) võeti Tulemaa saartelt laeva neli tulemaalast. Üks neist suri Inglismaal, ülejäänud kolm: Fuegia Basket, Jemmy Button ja York Minster viidi Beagle'i teisel reisil tagasi nende elukohta. Neid oli Inglismaal umbes kahe aasta jooksul püütud tuttavaks teha "Euroopa kultuuriga". Üks neist, Jemmy Button, tunnistas Darwinile avameelselt, et talle meeldib tema endine eluviis ja ta ei tahaks Inglismaale naasta. Sellest Darwin mõistis, et inimestevahelised erinevused tulenevad kultuurist, mitte niivõrd rassist. Darwin jälestas orjust, mida ta kohtas palju just Rio de Janeiros olles, ning tundis palavalt kaasa neegritele ja indiaanlastele.^[61] Tema pehmet südant piinas ülekohus, mida eurooplased olid teinud Austraalia aborigeenidele ja Uus-Meremaa maooridele.^[62]

Evolutsiooni- ja loodusliku valiku teooria |

Juba noore mehena kuulus Darwin teadlaste eliiti

Näidiste analüüsimine |

Juba Darwini merereisi ajal püüdis John Henslow hoida ja tõsta tema mainet loodusuurijana, lubades teatud loodusteadlastel uurida Darwini saadetud fossiilinäidiseid ja tema geoloogiat puudutavaid kirju.^[63] Kui Beagle lõpuks 2. oktoobril 1836 Britannias randus, oli Darwin teaduspiirides saavutanud märgatava kuulsuse. Darwin külastas viivitamata kodus Shrewsburys oma sugulasi. Seejärel aga kiirustas Cambridge'i kohtumaks Henslow'ga, kes aitas tal leida loodusteadlasi, kes võiksid olla abiks kogutud näidiste identifitseerimisel ja loetlemisel. Henslow lubas vastu võtta taimenäidised. Darwini isa Robert osales näidiste klassifitseerimisel, organiseerides uurimiseks vajaliku raha. Darwin, teadlase karjääri tõusubuumist innustununa, liikus Londoni teadusasutustes, kus teda auavaldustega vastu võeti. Samal ajal püüdis ta leida professionaalseid teadlasi, kes nõustuksid identifitseerima tema näidiseid. Zooloogidel oli juba niivõrd suur hulk näidiseid uurimise all, et Darwini näidiseid ähvardas oht jääda laoruumide täiteks.^[64]

Darwini tagasitulekust innustunud Charles Lyell kohtus temaga esimest korda 29. oktoobril 1836. Lyell esitles Darwinit anatoomia tulevikulootusele Richard Owenile, kelle kasutuses olid Royal College of Surgeonsis ruumid fossiilsete luude ja skelettide uurimiseks.
Oweni resultaadid olid üllatavad. Ta oli uurinud hiiglasliku laisklooma luid, jõehobu koljuga sarnanevat pealuud, mis kuulus väljasurnud närilisele Toxodon'ile, ja tükki suure, samuti väljasurnud vöölasliigi Glyptodon'i kaitsekilbist. Järeldused vastasid üldjoontes Darwini tehtud oletustele^[59][65][66], kuid Darwini üllatuseks erinesid näidised suuresti Aafrikast leitud vastavatest liikidest ja sarnasusi võis tuvastada rohkem Lõuna-Ameerikas elavate liikidega.^[67][68]

1836. aasta detsembri keskel kolis Darwin Cambridge'i, kus ta hakkas oma kollektsiooni süstematiseerima ja oma reisi kohta reisipäevikut kirjutama.^[69] Seal kirjutas ta oma esimese teadusartikli, Lõuna-Ameerika maapinna aeglasest tõusmisest. Lyelli ettepanekul toimus 4. jaanuaril 1837 Londoni Geoloogia Seltsis Darwini artikli ettelugemine.

Veel samal päeval esitles ta oma imetajate ja linnukollektsioone Londoni Zooloogia Seltsile. Darwini Galápagose saartelt kogutud linnunäidised uurinud ornitoloog John Gould teatas 1837. aasta märtsis oma tähelepanekutest, et Darwini poolt musträstasteks, käbilindudeks ja vintideks arvatud linnud olid Darwini vintide (Geospizinae) 12 eri liiki. Gould märkas, et suurim liikidevahelise erinevus on noka kujus.

Darwin oli linnud puudulikult kirja pannud; ta ei osanud arvatagi, et vintide liikide pesitsemispaikadel oleks mingit tähtsust. Õnneks sai ta need esmatähtsad andmed hiljem kaasreisijate käest, kes olid samuti näidiseid kogunud ja hoolikamalt märgistanud. 17. veebruaril 1837 valiti Darwin London Geographical Society (Londoni Geograafia Seltsi) juhtkonda.

Reisi järel oli Darwini elupaigaks London, kuhu ta kolis elama alguses, 6. märtsil 1837 vabamõtleja venna Erasmuse juurde, et võiks püsida tööle lähemal ning hakata kaasa lööma Lyelli sotsiaalses teadus- ja eksperimentaalseltsis just nagu Charles Babbage, kes kujutas Jumala loodusseaduste programmeerijaks. Babbage uskus, et Jumal lõi alguses looduslikud liigid, mis hiljem voolisid elu, pigem et Jumal oleks loonud elu ad hoc.

Mõne nädala pärast kolis ta korterisse number 36 Great Marlborough Streeti lähedusse. Selles staadiumis hakkas Darwin kahtlema selleaegses arusaamises elu loomisprotsessist. Need mõtted said lisahoogu Aafrikast leitud ahvifossiilidest. Mai alguses ta esimest korda tuli mõttele, et inimene olekski arenenud ahvisugusest esiisast. Ta ei söandanud teatada sellest leiutisest kellelegi, sest sellised mõtted oleksid nimetatud ketserluseks.^[70] Londonis elades pääses Darwin tänu oma venna Erasmuse kaasaaitamisele kohtuma selleaegsete intelligentsiesindajatega, näiteks lisaksdeisti Charles Babbage'ile tutvus ta kirjanik Harriet Martineau'ga, kes aitas kaasa malthusianismi, rahvastikupoliitilise õppe levikule.

Darwini esimene eskiis elu puust vihikus "First Notebook on Transmutation of Species" (1837)

John Herscheli esitatud küsimust elu algupärast hakati kaaluma vägagi laial rindel teadusringkondades. Paljud meditsiiniteaduse esindajad toetasid Robert Edmond Grandin pooldatut teooriat liikide konversioonist, aga paljud Darwini sõpradest, teadlastest nimetasid seda ketserluseks.

Darwini sisalike näidiseid analüüsinud zooloogil Thomas Bellil õnnestus ära näidata, et Galápagose saarte kilpkonnad kuulusid saare esialgsesse populatsiooni ja nad ei olnud mereröövlite poolt sinna toodud, nagu mõned uskusid. 1837. aasta märtsi keskel Darwin veendus, et saartele saabunud elusolendid olid hakanud mingil põhjusel arenema omaette liikideks. Ta uuris seda muundumist üha lähedamalt, samas kirjutades märkmeid üles "punasesse vihikusse", mida ta oli alustanud juba Beagle'il. Ta vestles sellel teemal samuti Oweniga. Oweni seisukoht oli, et organismiliikidel on mõningane "organiseerumisenergia", mis defineerib kui palju liik võib muunduda. Oweni arvamuse kohaselt ei või liigid kuigi palju oma versiooni teisendada ehk transformeeruda. Darwin teatas, et tal on põhimõttelt sama seisukoht, aga ta ei näinud mingit põhjust, mis peataks liikide muutumise. Sellest Owen ägestus, sest tema meelest liikidel ei olnud mingit põhjust muuta oma versiooni. Darwin õppis vaikima liikide muutumisest.^[70]

Juuli keskel 1837 hakkas Darwin liikide muutumise kohta kirjutama salajast "B-vihikut". Selles vihikus mõtiskles ta nelja küsimuse üle:

• Milliseid tõendeid on organismide muutumise kohta?


• Mil viisil uued organismid lõimuvad uude ümbruskonda?


• Kuidas uued liigid moodustuvad?


• Kuidas võiks selgitada liikide identsust?

Vihiku kulminatsiooniks on 36. leheküljele Darwini kirjutatud "I think" ('minu meelest; ma arvan et'), mille alla ta joonistas elu puu kavandi.^[59][71] Joonistus kirjeldab kõikide liikide põlvnemist samast ürgvormist, millest nad on arenenud. 1837. aasta suve veetis Darwin mõtiskledes liikide muutumise üle, samuti selle üle, kuidas looma- ja taimeliigid levivad mandrilt lähematele saartele. Ja täiesti võimalik, et Oweniga polemiseerimisest saadud kogemuse tõttu ei tahtnud Darwin kellegi teisega peale oma venna liikide muutumise teemal arutleda.^[70]

Ülepingutust ja haigestumisi |

Alustades uurimistööd liikide muutumisest hakkas Darwin tasapisi töösse uppuma. Jätkates "Reisipäeviku" kirjutamist, koostas ja avaldas ta samaaegselt ka ülevaateid oma kollektsioonidest. Tänu Henslow teenetele sai Darwin 1000 naela suuruse abiraha mitmeosalise teose "Zoology of the Voyage of H.M.S. Beagle" kirjutamise ja avaldamise eest. Darwin hakkas oma teoste avaldamiskuupäevadeks käima välja ebareaalseid tähtaegu. Darwin viimistles "Reisipäeviku" umbes 20. juuniks 1837, enam-vähem samal ajal, kui tõusis troonile Suurbritannia ja Iirimaa valitsev kuninganna kuninganna Victoria. Avaldamise järgselt oli ta sunnitud esile kerkinud puudused kõrvaldama.^[72]

Tööst tulenevad pinged avaldasid mõju ka Darwini tervisele. 20. septembril tundis ta "südame pekslemist", mille tõttu Darwini arst kannustas teda tööst välja lülituma ("knock off all work") ja mõned nädalad maal veetma. Saanud kuuajase haiguspuhkuse, sõitis ta Shrewsburysse ning seejärel tegi ta külaskäigu Wedgwoodi poolsete sugulaste juurde Maer Halli. Nemad aga olid nii huvitatud Darwini reisi pöördepunktidest, et ei mõistnud Darwinile puhkehetki anda. Kohal oli samuti Darwinist üheksa kuud vanem nõbu Emma Wedgwood, kes hoidis oma invaliidist tädi. Just sel korral pööras Darwin Emmale erilist tähelepanu.^[70] Darwini onu Josiah Wedgwood II tahtis Darwinile näidata maatükki, kus tuhk oli kadunud savimaa alla. Ta mõtles, et selle taga on vihmaussid, ja arvas, et nähtus pakub huvi loodusteadlase karjääri teinud Darwinile. Loomulikult huvitas see nähtus Darwinit seevõrd palju, et teatas pidavat 1. novembril sellest loengu Londoni geoloogia ühingule. See oli esimene ettekanne vihmausside mõjust maapinna muutumisele.^[73][74] Puhkuse lõppedes naasis Darwin töö juurde ja avaldas veebruaris 1838 "The zoology of the Voyage of H.M.S. beagle, under the command of Captain Fitzroy, R.N., during the Years 1832 to 1836" – sarja esimese osa. William Whewell tegi Darwinile ettepaneku võtta vastu Londoni Geoloogilise seltsi teadusliku sekretäri koht. Darwin teadis, et tal ei tasuks vastu võtta lisatööd, kuna ta oli juba hakanudLondoni Entomoloogia Seltsi aseesimeheks. Mõne aja pärast, märtsis 1838, nõustus Darwin ettepanekuga ja võttis koha vastu. Töö algas märtsis.^[75]

Kuigi Darwin oli hõivatud reisiaruannete kirjutamisega, õnnestus tal edendada oma uurimistööd liikide muutumisest. Selles staadiumis Darwini seisukohad organismide teisendumisest hakkasid laiemalt levima, mis kutsusid esile muude loodusteadlaste põlastava suhtumise. Darwin spekuleeris samuti mõttega, et samuti inimene kõikide muude organismide hulgas kuuluks tema teooria alla. Mõte sai hoogu, kui ta 28. märtsil 1838 loomaaeda külastades märkas, et üks ahv käitus lapselikult.^[76] Seegi idee, et kõik elusorganismid – nii ussid kui ka inimesed – on üksteisega võrdväärsed, erines dramaatilisel viisil muust selleaegsest üldisest nägemusest inimesest kui "looduse kuningast".^[70] See näitas ära, et Darwin juba omal 19. sajandil mõistis, et kogu arenemist juhtival loodusseadusel ei ole olnud mingit eripärasemat eesmärki, mistõttu teistest paremast elusorganismist rääkimine oleks asjatu. Küsimus oli vaid selles, mis loodusseadus see oli.^[70]

Märtsis 1838 Darwin alustas "C-vihikut", kus ta tihendas B-vihikus esitatuid arvamusi ja kirjutas üles omi uusi tähelepanekuid. Uuringute edenedes pääsesid sellest osa võtma samuti Darwini sugulased ja tema lapsed, perekonna teenijad, naabrid, endised reisikaaslased, loodusteadlased ja selliste praktiliste oskustega isikud nagu näiteks põlluharijad ja tuvi- või koerakasvatajad.^{[1][70][77][78]} Kartes minetada oma reputatsiooni, otsustas Darwin kevadel 1838, et ei avalda omi mõtisklusi veel kaua aega. Ta pidi sellest otsusest kinni, nii et "Liikide tekkimine" ("The Origin of Species") avaldati alles 21 aastat hiljem.

Väsimusest Darwini tervis nõrgenes taas ning seekord endisest pahemini. Peavalu, südameprobleemide ja kõhuvalude tõttu ta veetis suvel mitmeid päevi haigevoodis.^[79] Siit alates Darwinit vaevasid kogu elu ajal üha uuesti ja uuesti korduvad valud, aeg-ajalt põhjustades tema töövõimetust. Haigestumist tuli ette eriti stressiolukordades, näiteks kui ta hiljem oma elus oli sunnitud kaitsma oma teooriaid. Darwini poolt põetavale haigusele ei osatud kunagi lõplikku diagnoosi panna, ja ükski katse seda ravida polnud kuigi edukas. Hiljem on seda haigust proovitud diagnoosida, kandidaatideks on olnud Chagasini taud, mis võiks olla pärit Lõuna-Ameerika perioodilt, ja Ménièreni taud. Pakutud on ka psüühikahaigusi.^[80] 23. juunil 1838 võttis ta lõpuks puhkuse ja reisis Šotimaale. Seal ta vaid ei logelenud, vaid veetis palju aega geoloogiliste uuringute rüpes. Neid uuringuid ta sooritas näiteks Glen Roys, kus tema tähelepanu köitsid paralleelteed (Parallel Roads), mis lõikasid kohalikku küngasmaad.

Abielu |

Darwin abiellus emapoolse nõo Emma Wedgwoodiga. George Richmondi akvarell 1840. aastast

Juulis Darwin naasis puhkuselt Shrewburysse. Kirjutades üles igapäevaseid märkmeid loomade paljunemisest (D-vihik), liikide muutumisest ta jätkas M-vihikusse^[70], ta kritseldas paberile ideid tulevikuplaanidest. Ta võttis esile kaks paberit, kuhu ta kirjutas pealkirjaks "Abielluda" ja "Mitte abielluda" (Marry; Not Marry). Abielu pooldavate eelistena Darwin nägi, et oleks "jätkuv seltskond ja kaaslane vanaduspäevadeks … mis on igal juhul parem kui koera seltskond". Abielu tülikaks pooleks oli, et "raamatute jaoks jääb vähem raha", ja et abielu kujutab endast "hirmsat ajaraiskamist".^[81]

Darwin oli vaimustunud oma nõost Emmast. Ta teatas sellest oma isale, mille järel ta külastas Emmat 29. juulil 1838. Darwin ei leidnud aega kosimiseks, kuigi nõod veetsid palju aega ühes ja vestlesid vägagi lähedaselt. Selle asemel jutustas Darwin vastu oma isa soovitusi oma uurimistöödest, kuigi nende tõttu tema religioossed seisukohad oleksid langenud "kõrvalekaldeks" peetavate hulka. Robert Darwin teadis, et Wedgwoodid on palju usklikumad kui Darwinid – eriti suguvõsa naised –, seetõttu ta kartis, et Charlesi ja Emma erinevad veendumused tõusevad seevõrd suureks takistuseks abielu sõlmimisele ja see poleks enam võimalik.

Darwin tutvus oktoobris 1838 Londonis elades Thomas Robert Malthusi (1766–1834) teosega "An Essay on the Principle of Population". Siin Malthus ennustas eksponentsiaalse iseloomuga rahvastikukasvu viivat selleni, et toidumäär inimese kohta väheneb ja arvestas välja, et inimpopulatsioon võiks kahekordistuda 25-aastase intervalliga. Malthus pööras siiski tähelepanu sellele, et praktiliselt kasvuhoog ei või olla nii suur, sest surm, haigused, sõjad ja näljahäda aeglustavad tõhusalt kasvukiirust.^{[1][82][83][84]} Malthus uskus, et nõrgemad surevad välja võitluses oma olemasolu eest.

Darwin uskus, et see puudutab samuti taimi, mis omavahel võistlevad kasvuruumist, mis samas selgitas sellegi, miks taimeliikide arvukus püsib alati üsna konstantsena. Darwin nägi, et kuna liikide paljunemine sõltus kasutuses olevatest ressurssidest, paremini olukorda kohanevad liigid saaksid rohkem järglasi kui kehvemini kohanevad. See taas viiks teatud omaduste üldistumiseni ja nõrgemate omadustega indiviidide vähenemiseni. Selle lõpptulemusena oleks uus organismiliik.^{[83][85][86][87]} Septembris ta tegi sellest oma avastusest üleskirjutisi kirjeldades seda teatud kiiluna, mis sunnib kõlblikumad omadused ülestuma ja nõrgemad lõpuks kaduma.^[1] Seda teooriat ta arendas edasi E-vihikus ja M-vihiku ideid ta jätkas N-vihikus.^[70]

11. novembril naasis Darwin veel kord Maeri ja nüüd ta julges kosida Emmat, kes nõustuski. Mõlemad suguvõsad rõõmustasid selle abielu üle. Charles ja Emma said eriti suure kaasavara, Emma isa Josiah Wedgwood II tegi 5000-naelase kingituse ja Charlesi isa Robert 10 000 naela, mis oli mõeldud pruutpaarile kasutootvateks investeeringuteks. Tolleaegne rikas pankur teenis aastas 10 000 naela ja arst või jurist 1500 naela. Niimoodi Darwin sai ühtäkki väikese varanduse, mis võimaldas pühenduda teaduslikule uurimistööle palka saamata.^[70]

Oma järgmises kirjas kiidab Emma Darwinit avameelsuse eest, ning samas ta toob esile oma jumalakartliku anglikaanikasvatusest tulenevat hirmu, et tema eksimused võiksidki ohustada tema võimalusi hauatagusele elule.^[88][89] Darwin otsis noorpaarile uut kodu ja leidiski sellise 12 Upper Gower Streetilt. Pulmad planeeriti 24. jaanuariks 1839, aga Wedgwoodid palusid edasilükkamist. Ka Darwini omad plaanid selleks päevaks muutusid, sest ta valiti briti teadusseltsi Royal Society liikmeks.^[90]

Pulmad peeti viie päeva pärast Maeris Püha Peetri kirikus anglikaani tseremoonia kohaselt, mis suurepäraselt kõlbas Darwini ja Wedgwoodi suguvõsade unitariaanlikele liikmetele. Pärast pulmi noorpaar kiirustas Londoni rongile sooviga päästa uude koju.^[91] Pulmakülalised panid imeks sellist kiirustamist. Põhjusena võis olla, et Darwinile oli selleks ajaks arenenud hirm liialt kaua suures rahvajõugus viibimisest.^[70]

Loodusliku valiku teooria |

Darwin oli loonud teooria loodusliku valiku kohta, mida ta järgmiste eluaastate jooksul uuris "peamise harrastusena".^[92][93] Darwin avardas uuringuid karjakasvatusele ja samuti laiematele botaanikauuringutele.^[1] Võrreldes ta teiste töödega need uuringud olid jäänud 15 aastaks tagataustale, sest suurema osa ajast oli viinud geoloogiaalaste ja Beagle'i reisi kogumike teaduslike aruannete kirjutamine ja avaldamine.^[94] 1839. aasta suvel lõpetas ta väheks ajaks liikide muutumise kallal töötamise ja jätkas raamatu "The Structure and Distribution of Coral Reefs" kirjutamist. Samaaegselt Darwin võttis vastu otsuse, et ta ei avalda enam mingeid oma vihikutesse kogutuid mõtteid. Üks olulisemaid põhjusi oli Darwini kartus, et neid tekste hakatakse ära kasutama ateistlikel otstarvetel.^[70]

Alates 1840. aasta talve algusest Darwin kannatas iivelduse, kõhu- ja südamevalude ning migreeni käes. Haiguste tõttu ta tõmbus veelgi rohkem endasse ja muutus endisest veelgi eraklikumaks. Samad sümptomid vaevasid teda veel järgmiselgi kevadel, nii et ta sõitis Shrewsburysse ja palus isal diagnoosida teda vaevav haigus. Nüüdki veel pole seda haigust ega selle põhjuseid välja selgitatud. 1840. aasta lõpupoole veetis Darwin haigevoodis, oma teooriat ei suutnud kuigi palju edasi arendada.^[70] Darwini ellu tõi rõõmu 1841. aasta 2. märts, kui ta sai teise lapse isaks isa.

Darwini "mõtiskluste jalgrada" aastal 2007. Seal jalutades kavandas Darwin loodusliku valiku teooriat

Darwin proovis oma tervist maal parandada, aga kehvade tulemustega, kuigi selle aja arvamuste kohaselt ilmastik maal omab parandavat mõju. Septembris 1842 kolis ka koos perega Londonist ära Kenti sealsesse endise kirikuõpetaja majja.^[95] Maja tuntakse Darwinite pandud nimega Down House.^[96] Majja kolimise järel hakati seda remontima. Darwin elas mõnes mõttes ebakindlat elu. Ühelt poolt, ta oli kirjutanud 35 lehekülje pikkuse visandi loodusliku valiku ja evolutsiooniteooriast, aga teiselt poolt, ta oli koostanud kuuest punktist koosneva loetelu põhjustest, miks ei kannataks seda avaldada. Nende punktide hulka kuulusid:^[70]

• teised loodusteadlased poleks selle teooriaga absoluutselt nõus (1);


• kirik halvustaks teda (4);


• tal ei olnud soovi saada ateisti pitserit (5).

1843. aasta lõpu poole Darwin palus oma uuel sõbral Joseph Dalton Hookeril uurida Tulemaalt kogutud botaanilist materjali. Hooker oli sellest võimalusest vaimustuses ja nõustus meelsasti. Töö tootis pikalekandvaid tulemusi ja seda mööda Darwin veendus lõpuks, et teooriad liikide muutumisest on täiesti arendamiskõlblikud. Darwin nõustus sellest tasapisi avameelsemalt vestlema teiste loodusteadlastega. See oli tähelepanuväärne suunamuudatus, kuigi Darwin ei olnud kindel, et kas ta on enam elus kui teooriast teos avaldatakse.

Darwin oskas karta oma tervise kokkuvarisemist. Seepärast ta kirjutas oma abikaasale kirja, kus ta palus kokku hoida 400 naela kirjutise trükkilaskmiseks ja avaldamiseks. Darwin kaalus teksti ümdertöötlemiseks asjatundja palkamist. Alternatiividest parimad olid Charles Lyell, Edward Forbes ja John Henslow. Varem kevadel ta oli usaldanud anda oma 189-leheküljelise eskiisi ühe downelasest õpetaja poolt ümbertöödeldavaks. Sügiseks oli eskiis kasvanud 231-leheküljeliseks ja Darwin julges seda esimest korda näidata oma abikaasale Emmale. Vastupidi sellele, mida ta oli algul kartnud, Emma suhtuski teooriasse üldjoontes positiivselt, kuigi väheke teatud kahtlusega.^[97]

Darwin oli vapustatud, kui ta märkas Robert Chambersi 1844. aasta novembris anonüümselt avaldatud bestselleris "Vestiges of the Natural History of Creation" kasutatavat mitmeid tema omadega sarnaseid põhjendusi. Kirjanik ei eitanud arusaamisi loomisest, mistõttu teos nagu mitmed muud analoogsed kirjutised vajusid unustuse hõlma. Raamat oli veel nii amatöörlikult kirjutatud, et see äratas vaid keskklassis huvi liikide muutumise vastu. Samas see sillutas teed Darwini väljaandele, ja meenutas Darwinile, et ta peaks veelkord täpsustama kasutatud argumentide tõelisuspõhja.^[98] 1847. aastal Darwini hea sõber Joseph Dalton Hooker lubas Darwini kirjutisele teha vigade paranduse e korrektuuri. Darwin sai samas kriitilist hinnangut oma teose kohta.

Bartholomew Sulivan, üks reisikaaslane Beagle'ilt, soovitas Darwinile käia doktor James Gully Great Malvernsis asuvas sanatooriumis. Sulivani oli arvamusel, et see võiks avaldada Darwini tervisele parandavat mõju. Darwin oli nimelt seevõrd tõsiselt haige, et ei suutnud isegi oma isa matustest osa võtta.^[97] Vesiravis käigu järel Darwin märkas, et see tõepoolest aitas.^[99] Ta pidas veeprotseduure seevõrd efektiivsetena, et ta andis kodus tagahoovi basseini ehitada. Varsti pidigi seda basseini kasutama, kus Annie-tütre haigestudes proovis Darwin tema tervise parandamiseks veeprotseduure. Alguses need tundusid aitavat, aga ei läinud kaua, kui Annie tervis taas halvenes. Nüüd viis Darwin ta Gully sanatooriumi. Hoolimata sellest, et protseduurid näisid taas mõju avaldavat, sai haigus aprillis Annie lõplikult oma haardesse, ja ta suri 23. aprillil 1851. Kaotus oli suur.

Vääneljalaliste ehkvääneljalgsete (Cirripedia) kaheksa-aastase uurimise tulemusel leidis Darwin nende liikide vahel anatoomilisi sarnasusi. See oli kindel põhjendus Darwini loodavale teosele.^[100] Avastus tõi talle 1853. aastal Royal Society kuldmedali Royal Medal ja see märkimisväärne tähelepanuavaldus lõi talle bioloogi reputatsiooni, mis läks äkilisse tõusu.^[101] Darwin naasis uuesti oma teooria juurde 1854. aastal.

Darwini evolutsiooniteooria lõppkokkuvõttes |

Darwini evolutsiooniteooria põhineb viiel põhilisel tähelepanekul ja nendest tehtud järeldustel. Need tähelepanekud ja järeldused on Ernst Mayr kokku võtnud nii:

• Esiteks, liikidel on suur viljakus. Neil on järglasi rohkem, kui neid täiskasvanuks saab.


• Teiseks, populatsioonide arvukus jääb enam-vähem samaks väikeste kõikumistega.


• Kolmandaks, toiduressursid on piiratud, kuid on enamasti suhteliselt konstantse suurusega. Nendest kolmest tähelepanekust võib järeldada, et sellises keskkonnas tekib isendite vahel olelusvõitlus. (Hiljem on osutunud, et see järeldus pole üldkehtiv.)


• Neljandaks, suguliselt paljunevatel liikidel on iga isend teisest erinev. Varieerumine on suur.


• Ja viiendaks, suur osa sellest varieerumisest on pärilik. Sellest võib järeldada: maailmas, kus populatsioonid on stabiilsed ja iga isend peab olemasolu eest võitlema, jäävad tõenäolisemalt ellu need, kellel on "paremad" tunnused, ja need soovitavad tunnused kanduvad edasi nende järglastele. (See on jällegi nõrk järeldus, sest "paremad" on siin määratletud tautoloogiliselt.)

Need soodsad tunnused pärivad järgmised põlvkonnad ning aja jooksul muutuvad need populatsioonis valdavaks. See on looduslik valik. Edasi võib järeldada, et loomulik valik kutsub populatsioonides pikapeale esile muutusi, nii et lõpuks tekivad uued liigid. Neid tähelepanekuid on bioloogias laialdaselt tõestatud, ja isegi fossiilid näitavad nende tõesust.

Darwin arvas, et kogu elu võib olla tekkinud ühest liigist. DNA uurimine kinnitab seda mõtet.

Loodusliku valiku teooria avaldamine |

Darwin seadis naljatledes oma teooria tööstusliku pöörde ehk tööstusrevolutsiooni metafooriks. Ta nägi, et orgaaniliste liikide populatsioonid industriaalsel viisil kasvasid ja spetsialiseerusid. Siin kui looduses hooguandvaks võimuks on looduslik valik, tööstuses selleks olid turud. Selle põhjalt Darwin nägigi loodust kui mingisuguse "suure vabrikuna". Seda metafoori ei avaldatud kunagi, sest Darwini meelest põhines see rohkem majandusteaduslikel meetoditel kui puhtal teadusel.^[97]

Elusorganismide levikus oli üha arusaamatusi. Darwin mõtiskles üha selle üle, mismoodi elusorganismid levivad mandritelt saartele või isegi mandrilt mandrile. Kõige rohkem teda pani mõtlema esimesena mainitud variant. Selleaegne üks seletus sellele oli Edward Forbesi "uppunud maasild". Kuna Darwinile polnud see hüpotees meelepärane, võttis ta selle probleemi endale lahendada. Ta tegi ettepaneku taimede ja loomade "hõljumisest" territooriumilt territooriumile. Seda järele proovides pani Darwin mõneks kuuks eri liiki taimede seemneid veenõusse ja katsetas, kas seemned on seejärel kasvamisvõimelised. Briti loodusteadlaste üllatuseks seemned tõepoolest hakkasid idanema.

Sellest resultaadist vaimustuses Darwin saatis kirju saartel elavatele inimestele küsimusega, kas nad on märganud või täheldanud mereranna läheduses taimeliike, mis ei kuulu saare algupärase floora ehk taimestiku hulka. Üllatusena ta sai vastuseid, mille kohaselt teatud taimeliikide rännak oli olnud tuhandeid kilomeetreid pikk. Briti meremeestel õnnestus kinnitada, et samuti loomad siirduvad vähe samasugusel viisil läbi merede.^[97] Selleaegse üldise arvamuse kohaselt elusorganismid oleksid pidanud püsima oma elurajoonis ega peaaegu mingit kohavahetust aset ei leia.

Charles Lyelli võlusid Darwini spekulatsioonid, kuigi ta ei tundunud tajuvat, kuivõrd avarast asjast õieti on küsimus. Ta täheldas Darwini ja Alfred Russel Wallace teoses "On the Law which has Regulated the Introduction of New Species" esitatud teooriate vahelised kokkulangemised. Seepärast Lyell õhutas Darwinit oma teost võimalikult kiiremini avaldama, et ta püsiks sellel teemal eelkäija positsioonis. Kuigi Darwin ei näinud Wallaces tõelisemat ohtu, ta sellegipoolest hakkas kirjutama teemast lüheldast artiklit. Teda rahuldavate vastuste leidmine oma rasketele küsimustele alatasa katkestas ta töö. Samas lüheldase artikli kirjutamine tundus olevat eriti raske, nii et suurema teose kirjutamine hakkas paistma õigena alternatiivina. Seejuures ta kartis, et teos paisub nii suureks, et kedagi ei huvitaks sellele tähelepanu pöörata, rääkimata lugemisest.^[97] Teose pealkirjaks plaanis ta panna "Natural Selection" ('Looduslik valik').

Darwinit tema töös aitas palju ta lai kirjavahetus, kuhu samuti kuulus Borneol botaaniliste näidiste kogumisega tegelenud Wallace. Darwin sai Wallacelt kirja detsembris 1857 uudishimuliku küsimusega, kas ta kavatseb oma tulevas kirjas käsitleda inimese algupära. Darwin vastas, et ta hoidub puudutamast seda teemat seda ümbritsevate mõjusate eelarvamuste tõttu. Oma kirjas Darwin julgustab kolleegi polemiseerima, mille all ta pidas silmas oma iseseisva mõttekäigu kasutamist, kuigi need ehk ongi üldise arvamuse vastased. Darwin lisas veel oma uuringutes minevat sügavamale kui tema (ingl. "I go much further than you").^[102]

Darwin oli oma kirjutistes jõudnud alles keskkohta, kui ta sai 18. juunil 1858 Wallace'ilt talle hinnatavaks saadetud käsiraamatu looduslikust valikust. Darwin oli põrutatud. Tähelepanuväärne on asjaolu, et kuigi teooriatel oli mitmeid ühiseid jooni, siis kohati erinesid teooriad siiski palju. Wallace näiteks segas moraali loodusliku valiku osaks ja tema arvamuse kohaselt koostöö aitas liike arenema. Darwin taas oli arvamusel, et arenemise taustal on pigemini omavaheline konkurents. Sel ajal Darwin ja tema perekond olid suures ohus, kuna külas oli lapsed surnudsarlakitesse. Seepärast Darwin andis asjaarutluse edasi Lyellile ja Hookerile, kes üksmeelselt otsustasid, et nii Darwini kui Wallace materjali põhjalt peaks korraldama ühise ettekandeLinnean Society koosolekul 1. juulil 1858. Ettekande pealkiri oli "On the Tendency of Species to form Varietes; and on the Perpetuation of Varietes and Species by Natural Means of Selection". Kuna Darwini poeg suri sarlakitesse, keeldus ta vapustatuna sellest koosolekust osa võtmast.^[103] Samuti ei olnud kohal Wallace, sest ta oli teisel pool maakera ega teadnud koosoleku korraldamisest midagi. Koosolekul loeti võtteid Darwini 1844. aastal kirjutatud käsiraamatust ja Darwini poolt sügisel 1857 Asa Grayle kirjutatud kirjast, kus ta kavandas loodusliku valiku teooria, ning Wallace'i poolt Darwinile saadetud käsiraamat.^[104] Sellel koosolekul esimest korda arutleti avalikult Darwini ja Wallace'i mõtete üle looduslikust valikust. Meeleolu oli pinev ja vaikne.^[97] Koosolekul loetud materjalid trükiti kiiresti 20. augustil 1858 ilmunud ajakirjas Journal of the Proceedings of the Linnean Society of London, Zoology 3.^[105]

Liikide muutumisest peetud ettekandele löörati lõppude lõpuks üsna vähe tähelepanu. Linnean Society juhataja Thomas Bell, kes samas toimis 1. juulil 1858 peetud ettekandekoosoleku esimehena, konstateeris oma aastaaruandes mais 1859, "et eelmisel aastal ei tehtud mingeid suuremaid teaduslikke avastusi, mis oleksid tekitanud niiöeldes pöörde selle teaduse alal, mida nad puudutasid".^[106] Dublinis töötav professor Haughton suhtus asjasse palju kriitilisemalt. Tema meelest Darwini materjalis "kõik uus oli vale ja see, mis oli tõsi, oli juba enne teada".”^[107] Darwin hakkas 20. juulil 1858 kirjutama kokkuvõtet, "abstraktset" nagu ta ise nimetas ^[108] planeeritud suurest raamatust, aga tööd segas tema põetav haigus. Sellest kokkuvõttest pidi tulema "Liikide tekkimine". Käsiraamatu 155 000-sõnaline tuumik valmis märtsis 1859.^[109] Lyell sai kirjastajalt John Murraylt Darwini käsikirja trükkimise lubaduse. Darwin lõpetas teose korrektuuri 1. oktoobril 1858, vähem kui 15 kuud pärast kirjutamise alustamist.^[110]

Üllatuslikult osutus raamat "On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or The Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life" (ehk "The Origin of Species", "Liikide tekkimine") menukaks. Teost trükiti 1250 eksemplari ja see toimetati kauplustesse 22. novembril 1859.^[111] Väljaande müük leidis aset kaks päeva hiljem ja 15-šillingise eksemplari hinnaga raamatud müüdi lõpuni juba esimesel päeval. Teose lõpus Darwin detailselt kirjeldas ja argumenteeris oma avastusi ja otsuseid. Tema eesmärk oli tühistada ja kummutada kõik vastuargumendid.^[112] Teoses Darwini ainuke viide inimese arengule on "light will be thrown on the origin of man and his history".^[113] Juba teose esimesel toimetuspäeval hakkas Darwin kirjutama selle teist väljaannet. Detsembri alguses leppis Darwin John Murrayga kokku teise väljaande trükkimises. Väljatöötamisel oli saksakeelnegi variant. Teisest väljaandest kavandati trükkida suurem partii, 3000 eksemplari.^[114]

1859. aasta detsembri lõpus tegi vikont Palmerston kuninganna Victoriale Darwini rüütliks löömise ettepaneku. Ettepanek kummutati aga kohe pärast selle esitamist, sest Darwini ideede kirglik vastane, piiskopWilberforce seisis Darwini aadlikuks tõusmise vastu.^[114]

Viimased eluaastad |

Teooria avaldamise järgsed reaktsioonid |

Darwini teooria sai tänu "Liikide tekkimisele" laialdaselt populaarseks. Darwini seisukoha, et eluslooduse liigid evolutsioneeruvad, võttis pärast "Liikide tekkimise" ilmumist kiiresti omaks enamik biolooge, aga väljaspool teadusringkondi ei saadud Darwinist peaaegu üldse aru. Mõistmatuks jäi, kuidas tegelikult looduslik valik aset leiab ja tegutseb, ning püsis usk, et Jumal teeb kõik "valikud". See-eest teadusringkondades tekkisid ägedad lahkhelid. Teooria kõige aktiivsem kaitsja oli Thomas Huxley. Radikaalsemate kriitikute hulka kuuluvad Karl Ernst von Baer, Samuel Butler, Lev Berg, Aleksandr Ljubištšev, Sergei Meien, Lynn Margulis jt. Mõõdukamad kriitikud on olnud James Mark Baldwin, Conrad Hal Waddington, Stephen Jay Gould jt.
Darwini oma tervis oli sel hetkel juba seevõrd nõrk, et ta ei võinud enam nendest vaidlustest osa võtta. Ta siiski jälgis neid eriti suure tähelepaelikkusega lõigates lehtedest välja kõik kriitikad, arvustused, artiklid, satiirid, paroodiad ja karikatuurid.^[115] Ta isegi julges äranäidata, et inimene põlvneb ahvist, mis oli sel ajal ennekuulmatu. Sel põhjusel aktiivsemad kriitikud samas leiutasid ahvist põlvnemise teemal ära kasutada karikatuure ja satiirilisi kirjutisi. Siiski oma teoses Darwin ise ei olnud väitnud, et inimese ja ahvi vahel oleks mingi ühendus.^[116]

Tüüpiline satiiriline karikatuur Darwinist, kus teda esitati ahvina. Darwin ei väitnud, et inimene on arenenud ahvist, vaid et neil on sama esiisa

Darwinlikku evolutsiooni mehhanismi käsitlust on palju kritiseeritud. Darwini näidiseid uurinud Richard Owen asetus Darwini teooria vastaste poolele ^[117], mille tõttu ta sai oma osaks näiteks Huxleylt kriitikat. Kirik vastas raevukalt. Inglismaa anglikaani kiriku teaduslike institutsioonide esindajad, kaasaarvatud Darwini Cambridge'i-aegsed juhendajad Sedgwick jaHenslow asetusid Darwini teooria vastaste poolele, kui samas loodusteadlaste noorem põlvkond suhtus sellesse vastuvõtlikumalt.Plancki hüpoteesi kohane olukord oli valla pääsenud. Inglismaa ja samuti muude maade kirikud leidsid raskusteta oma koha darvinismi vastastena.

Kõige kuulsam diskussioon darvinismi – esimest korda kasutas seda terminit Huxley aprillis 1860 ajakirjas Westminster Journal – ja loomisõpetuse vahel toimus Oxfordi evoluutsioonidiskussioon aastal 1860 Oxfordis British Association for the Advancement of Science koosolekul, mille juhataja oli John Stevens Henslow ning kus Oxfordi piiskopkonna piiskop Samuel Wilberforce, paljud vaimulikud ja laeva HMS Beagle kapten Robert FitzRoy ründasid Darwinit, Thomas Henry Huxleyt ja teisi evolutsiooni pooldajaid. Professor John William Draper New Yorgist avas koosoleku, pidades pika loengu darvinismist ja selle võimalikust mõjust ühiskondlikule arengule. Kohale oli kogunenud publikut 700–1000 pea jagu. Draperi järel Samuel Wilberforce, Oxfordi piiskop, alustas oma 30 minutit kestva kõne, keset mida Robert FritzRoy tõusis piibel käes püsti ja käskis publikut järgida piibli sõna.^[118]

Olukord algas teravneda, kui mõlemad pooled said toetajaid. Seejärel Joseph Dalton Hooker ründas Wilberforce vastu väites, et Wilberforce ei ole kunagi isegi lugenud Darwini "Liikide tekkimist" ja tema teadmiste tase botaanikast on täiesti olematu. Hookeri toeks tõusis püstiThomas Huxley, kellel oli "Darwini buldogi" reputatsioon. Diskussiooni arenedes kumbki osapool ei õieti näidanud saavat ülekaalu. Koosolekul paljud said kõneõiguse ning seetõttu see venis neljatunniliseks. Õhkkond oli nii pingeline, et üks naine oli teatavasti minestanud keset koosolekut.^[114] Vaidlus arenes kuulsa sõnavõtuni, kus Wilberforce küsis Huxleylt: "Kas härra Huxley on ahvi sugulane rohkem oma vanaisa või vanaema poolt?" Selle sama loo kohaselt Huxley pomises just nagu endamisi: "Issand andis ta minu kätte", ja vastas, et ta "põlvneks parema meelega ahvist kui haritud mehest, kes on kasutanud oma kultuuri- ja kõneosavuseande eelarvamuste ja vääruse teenistuses".^[119][120] Koosoleku lõppedes mõlemad osapooled väitsid väljatulevat võitjana.

Jaanuaris 1861 ostsid Huxley ja teised teadlased 1854. aastal Dublinis ja Londonis ilmunud teadusajakirja Natural History Review, millest nad tegid darvinismi hääletoru. Ajakirja esimeses numbris Huxley kirjutas inimese ja ahvide sarnasusest ning teatud irooniaga saatis selle ajakirjanumbri Wilberforcelle. Järgmiste kuude jooksul Huxley kasutas oma aega ”darvinismi rõõmusõnumi” levitamiseks töölisklassile. Ahvi ja inimese põlvnemine teineteisest võeti proletariaadi hulgas hästi vastu.^[114] Huxley avaldas mõju samuti sellele, et naturalistid uuriksid inimese ajalugu ja algupära endisest suurema huviga.

Darwini vastustamine ei jäänud üksnes suulisteks väideteks, vaid tema vastu leiti teaduslikke argumentegi, millest üks autoriteetsemaid kuulus inglise füüsikule, lord Kelvinile.^[121] Lord Kelvini termodünaamilised uuringud tõestasid, et maakera on olnud mingis staadiumis seevõrd kuum, et elu selle ei võinud sündidagi mitte. Varasem maakera vanus oli arvestatud piiblist saadud andmete põhjal. Nüüd aastal 1862 lord Kelvin otsustas selle välja arvestada piiblist sõltumatuna, toetudes eelpool toodud nägemustele ja sellele, et Maa külmeneb vähehaaval soojuse põgenedes universumisse. Resultaadiks ta sai 24–400 miljonit aastat ja see erines märgatavalt piiblis toodud 6000 aastast ning oli vastuolus Darwini teooriaga, mille kohaselt Maa vanus peaks olema tunduvalt suurem. Lord Kelvini arvutused olid puudulikud, sest ta ei võtnud arvesse maakera seespool aset leidvaid radioaktiivset lagunemist, mis lakkamatult toodab uut soojusenergiat. Sel ajal veel radioaktiivsust ei tuntud.

Darwinit jäi vaevama asjaolu, et tema evolutsiooniteooriat toetavad fossiilileide ei olnud tehtud. Ta siiski uskus aina, et sellised vahevormi fossiilid veel ühel päeval leitakse. Darwinil ei tarvitsenud kaua oodata, sest 1863. aastal leiti Saksamaal üks Archaeopteryx'i liiki fossiil ja hiljem leiti veel teinegi analoogiline. Neil linnusarnastel olenditel oli teatud jooni, mida ei leidunud lindudelt, aga mis olid iseloomulikud sisalikele. Sellised omadused olid näiteks hambad ja luine saba.^[122]

Darwini teooria äratas iseäranis usklike ringkondade vastuseisu nii Britannias kui mujal maailmas. Näiteks Soomes sellel teemal arutleti juba 1861. aastal. Evolutsiooni- ehk loodusliku valiku teooriat ei ole aktsepteeritud veel tänapäevalgi mitte kõikides usklikes ringkondades, aga näiteks katoliku kiriku endine paavst Johannes Paulus II teatas 1996. aastal, et üldjoontes evolutsiooniteooriat võib pidada tõlgendavana seletusena Maal elu tekkimisele.

Kuigi Darwin ise oma haiguse tõttu otseselt ei võtnud poleemikast osa, toetas ta oma pooldajaid laialdase kirjavahetuse abil. USA-s pooldas teda näiteks botaanik Asa Gray, kes omalt poolt oli rafineerimas Darwini teooriat.

Elu lõppetapp ja surm |

Kuigi Darwin vaevles perioodiliste haigushoogude käes viimased 22 aastat oma elust, ei takistanud see tal töö jätkamist. Ta sai valmis üldkokkuvõtte oma teooriast, kuigi lahkarvamused tema raamatust ei raugenud. Vaidlustes esile tõusnud küsimused inimese algupärast ja mõistuse arenemisest olid veelgi ilma vastuseta. Darwin jätkas oma uurimistöid nende probleemide keskel.

Tütre Annie haigestudes Darwin pani taimede ja koduloomade uuringud kõrvale ning viis lapse paranema meresanatooriumisse. Seal ta tähelepanu köitsid käpalised ehk orhideelased. Tundideviisi ta uuris nende tolmlemist putukate abil. Vartsi seejärel ta avastas, et vaid teatud putukad sobivad tolmutama teatuid orhideelisi. Põhjust ta veel ei leidnud, aga selle välja selgitamiseks ta alustas orhideeliste kasvatamise oma koduaias.Viktoriaanlikul ajastul Suurbritannias orhideelised oli tõeline moestiil. Kui sõna Darwini orhideeliste kasvatusest läks ringi keerlema, saadeti talle kogu maast nii palju näidiseid, et Darwin oli uppumas neisse. Idee tolmlemisest oli tema meelest seevõrd kütkestav, et ta ei võinud jätta sellest raamatut kirjutamatta. Enne seda aga ta pidi leidma putukaid ja orhideelisi ühendava lüli.^[114] Raamat avaldati pealkirjaga "On the Various Contrivances by which British and Foreign Orchids are fertilized by Insects". Selles Darwin teatas, et ta on välja selgitanud lillede kauni värvi ja tolmlemise vahelise seose.

"Variation of Plants and Animals Under Domestication" oli esimene osa Darwini “suurest raamatust”, mille “resümee” tema 500-leheküljeline teos "Liikide tekkimine" oli olnud. Se paisus kaheosaliseks, mis sundis ajutiselt välja jätma inimese evolutsiooni ja seksuaalse valiku käsitlemise. Darwini botaanilised uuringud kulmineerusid teoses "The Power of Movement in Plants", kus ta uuris Vitaceae liikide ronimist, Carnivorous liike, rist- ja isetolmlemise mõjutusi taimedele ning taimede õite erinevuse vaheldumist sama liigi hulgas.

Darwinit toetanud radikaalsed loodusteadlased moodustasid 3. novembril 1864 rühmitise kiriku õpetuste vastu. Selle nimeks pandi X Club, kuhu kuulus 9 liiget: Joseph Hooker, Thomas Huxley, William Spottiswoode, Edward Frankland, John Tyndall, George Busk, John Lubbock ja Herbert Spencer. Darwin ise ei võtnud sellest toimingust osa. Sama aasta novembri lõpus Darwin premeeriti Copley Medaliga, mis on kõrgeim Royal Society liikmetele antav autasu. Medali andmine kutsus esile palju vihaseid tundeid ennekõike vanemates liikmetes. X Clubil oli aga palju mõjuvõimu Royal Societys.

"Liikide tekkimise" avaldamise järel nii Darwini pooldajad kui vastased arutlesid laialdaselt inimese evolutsiooni üle. Lyell populariseeris inimese esiajaloo ja Huxley näitas ära, et anatoomselt inimene põlvneb ahvist. Samas Darwin andis oma panuse nendesse vestlustesse kaheosalise teose "The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex" avaldamise näol 1871. aastal. Nagu "Liikide tekkimine", müüdi ka see teos otsekohe läbi. See vaid ei äratanud enam nii suurt kriitikat. Teose teises osas Darwin selgitab seksuaalse valiku mõiste otstarvet ning sugupoolte ja inimrasside vahelised erinevused.^[123] Ta avardas oma uurimissfääri järgmisel aastal kirjastatud viimases ja peamises teoses "The Expression of the Emotions in Man and Animals", kus ta keskendus käsitlema inimese ja olendite, loomade psühholoogia evolutsiooni. Darwin esitas lugematus määras näiteid sellest, et arukus ja kultuur on seotud loodusliku ja seksuaalse valikuga.^[124] Samasugune lähenemisviis psühholoogia alal ärkas ühes evolutsioonipsühholoogia sünniga.^[125] Selles oma viimases raamatus Darwin uurib vihmausside mõju maa kobestamisele. Tema vihmausside uuringud olid teedrajavad, kuigi osa tema seisukohtadest võime tänapäeval kõrvaldada. Näiteks ta avastas, et vihmaussid reageerivad valgusele ja muusikale, kuigi neil ei ole silmi ega kõrvu.

7. septembril 1881 sai Darwin oma testamendi valmis. Pool aastat hiljem, 19. aprillil 1882, kui Darwin oma kodukülas Downes suri, tuligi see täide saata.^[126] Esialgu oli ette nähtud tema muldasängitamine Downe St Mary surnuaeda, aga Darwini töökaaslaste palvel, ja parlamendi esildise põhjalt, Royal Society president William Spottiswoode otsustas, et talle korraldatakse riiklikud matused. Darwin maeti lõpuks Westminster Abbeysse James Maxwelli, John Hersheli ja Isaac Newtoni kõrvale.^[126][127]

Darwini portree |

Üldjoontes |

Julia Margaret Cameroni foto Darwinist

Darwin oli kogukas, umbes 182 cm pikk, ja kaalus pärast Beagle merereisi 67 kilo.^[4] Vanemast Darwinist võetud fotodelt võib märgata, et ta on mõnevõrra kaalus juurde võtnud. Tema juus oli tumepruun ja vanemaks tulles juuksepiir oli laubalt vähe kõrgemale pealaele tõmbunud. See-eest tal oli eriti kahar ja lokkis põskhabe.^[4] Darwini sinikashallide silmade kohal kaardusid lopsakad kulmud. Üha vanemaks tulles ta juuksed ta laubalt ja pealaelt vähenesid ning ta nägu sai punaka värvitooni, mille tõttu inimesed sageli pidid teda, vastupidi, heas vormis olevaks meheks. Haigestudes Darwin hakkas alates 1862. aastast habet kasvatama ja 1866. aastal avalikkuse ette tulles see oli pikk ja helehall. Põhjuseks arvati tema üha nõrgenev tervis ning soov minna inimestelt peitu.^[4] Näiteks ühel Royal Society koosolekul teda oli raske äratunda, isegi ta oma lähedasel sõbral Joseph Hookeril.^[4]

Darwinil oli väga täpne päevarežiim. Tähtsaim põhjus oli see, et uued ja üllatavad olukorrad võiksid esile kutsuda Darwini põetava haiguse sümptomid. Darwin ärkas hommikul vara enne päikesetõusu ja käis lühikesel hommikusel jalutuskäigul. Seejärel umbes kell 7.45–8.00 ta sõi kerge hommikusöögi. Pärast seda ta keskendus oma töösse ja luges saabunuid kirju. Emma luges talle sugulaste saadetud kirju Darwini puhates diivanil ning mõnikord romaanigi. Keskpäeval Darwin läks tunniks oma valge terjeri Pollyga jalutuskäigule. Lõunasöögi ta sõi kell üks ja seejärel poole tunni jooksul ta luges diivanil ajalehte. Kõige rohkem teda huvitasid poliitilised uudised. Õhtupoolik kulus peamiselt kirjade kirjutamisele ja Emma loetud romaani kuulamisele päevaunede vahelt. Tunni võrra uurimistööd ta tegi kell 16.30–17.30. Õhtul kell pool kaheksa ta sõi koos perega õhtusöögi, misjärel mängisid nad Emmaga triktrakki, mille turniiridest tegi ta mitme aasta jooksul märkmeid raamatusse. Päev lõppes kell pool üksteist, mil ta õhtuse lugemise järel uinus.^[128]

Rassismi- ja šovinismiväited |

Darwini teooria kriitikute ja vastaste arvamuste kohaselt holokausti ja läänes esinenud alaarenenute süstemaatiliststeriliseerimist ei oleks aset leidnud ilma darvinismi. Samal arvamusel on muuhulgas on tarkvaraarendust edasiviiva Discovery Institute doktor Richard Weikart, kes 2004. aastal avaldas palju tähelepanu saanud raamatu "From Darwin to Hitler: Evolutionary Ethics, Eugenics and Racism in Germany". Selle teose kohaselt oli darvinismil keskne roll lisaks eugeenika tekkimises selleski, et natsid aktsepteerisid ja võtsid kasutusele eutanaasia, lapsetapu,abordid ja rassipõhise massimõrva.^[129]

Darwin vastustas täiel määral orjust, mida selle aja eurooplased kasutasid kolooniamaades. Reisides Lõuna-Ameerikas temas tekitas õudust kolonistide julm ja vägivaldne algasukate kohtlemine. Darwini meelest valge- ja mustanahaliste, aasialaste ja indiaanlaste vahel oli vaid väheseid bioloogilisi erinevusi. Teisiti kui muud tolleaegsed mõtlejad, ta oli arvamusel, et need erinevused tulenevad rohkem kultuurilisest kui bioloogilisest taustast.^[130]. Samuti talle ei meeldinud see, et inimrasside iseloomujooni üldistatakse. Kuigi Darwin jagas inimesed kõrgemasse ja madalamasse rassi ning samastas ”madalamad rassid” arenenud ahviliikidega, ta sellegipoolest ei olnud rassiegalitarist.^[131] Paljude selleagsete kombel ta pidi kahvanahkseid kõige arenenumana inimrassina. Teoses "The Descent of Man" Darwin kirjutas: "Samasse rassi kuuluvate indiviidide vaimsete võimete vahelduvus ja erinevus, rääkimata eri rasside vahelistest veelgi suurematest aberratsioonidest, on nii ilmne, et siia vaevalt tasub vahele sekkuda”.^[132] Ta siiski uskus, et suur osa eri rasside vahelistest intellektuaalsetest erinevustest tuleneb tsivilisatsioonist või selle puudumisest. Ta rääkis Euroopa rahvastest kui ”kultuurrahvastest” ja lootis, et ”tsiviliseeritud rassid hävitavad ja kompenseerivad peaaegu kõikjalt maailmast metsikud rassid".^[131] Darwini meelest vaimselt ja füüsiliselt haiged indiviidid põhjustavad inimliikide degenereerumise. Ta ei ole mingis staadiumis teinud sellist lõppjäreldust, et ”nõrgemad” peaks andma väljasurra. Vastupidi, Darwin oli arvamusel, et sümpaatia ülesnäitamine ja üksteisest hoolitsemine on üks õilsamaid looduslikke iseloomujooni, mille minetamine põhjustaks sügavama degeneratsiooni.^[133]

Oma teoses "The Descent of Man" Darwin kirjutas, et “mees on julgem, võitlushimulisem ja energilisem kui naine ning mehel on rohkem loovat geniaalsust”. Darwin uskus, et mehed on naistest paremad elu kõikidel aladel ja sektorites: sügavas mõtlemises, otsustamises ja fantaasia kasutamises ning samuti maitsekust ja käteoskust vajavas töös. Darwini kohaselt võib samuti järeldada (viitades Francis Galtoni uuringutele), et ”juhul kui mehed on võimelised näitama üles paremust paljudel aladel, meeste keskmised vaimsed võimed on suuremad kui naistel”.^[134] Darwini visioonid sugupoolte erinevustest ei olnud sel ajal sugugi mitte ebatavalised, vaid need näitasid, et Darwin oli ennekõike oma aja laps. Darwin ei põhjendanud oma teese teaduslikule materjalile, vaid pigem sel ajal aktsepteritavatele väidetele, ajaloolisele ringlusele ja arusaadavatele evolutsiooniteoora kohastele hüpoteesidele, mis kinnitasid üksteist.^[135] Darwini meelest naistevaheline konkurents intelligentsemale mehele oli põhjustanud meeste arukuse arenemise seksuaalse valiku kaudu ”võrreldamatuks” naiste arukusega.^[136] Ta konstateerib, et naised on suutelised oma intellektuaalset auku pisendama koolituse abil.^[137] Euroopa ülikoolid olid selle sajandi keskel avanud uksed naistele, aga neid oli seal veel 1800. aastate lõpuski üsna vähe õppimas.

Religioossed seisukohad |

Kuigi Charles Darwini isa, vanaisa ja vend olidvabamõtlejad,^[138] ta alguses ei kritiseerinud piibli kirjeldusi.^[139] Ta käisanglikaani koolis ja hiljem saatis isa ta õppima anglikaani teoloogiat Cambridge ülikooli.^[140] Darwin samuti uskus William Paleyteleoloogilisse argumenti, mille kohaselt loodus iseendas tõestas Jumala olemasolu.^[27] Beagle'il reisides Darwinis äratas imestust, miks Jumal oli sügavmere elusorganismid loonud nii ilusaina, kuigi keegi ei ole neid seal sügavuses nägemas, või miks looduses esines nii palju ebameeldivat, näiteks parasiitkiletiivalised, kes munevad liblikatõukude sisse ja kelle omad tõugud koordudes söövad liblika omad elavalt ära. See oli Darwini meelest kaugel Paley doktriinist Jumala heasüdamlikust loomisest.^[141][142]

Darwini 10-aastase tütre Anne surm aastal 1851 kõigutas Darwini usku

Darwin oli veel Beagle'i merereisi ajal ette, et ta on õigeusklik ja tsiteeris piiblit autoriteetse vastustena teatud moraalsetele küsimustele. Sellegipoolest ta suhtus kritiseerivalt Vanasse Testamenti.^[143]

Darwin teadis elusorganismide transmutatsiooni uurides, et tema botaanikateadlastest sõbrad pidid ta avastusi ühiskondliku korda kõigutama pürgivaks ketserluseks. Erinevat usku ja ateistid olid juba varem kasutanud samasuguseid põhjendusi kippudes anglikaanikiriku riikliku kirikupositsiooni kallale.^[144]

Darwin pidas religioonihõimude ellujäämisvõitluse abivahendina, aga sellegipoolest arvas, et Jumal on see viimane liikidelooja.^[145] Tema usk Jumalasse hakkas selgelt vähenema tütar Annie surma järel 1851. aastal.^[146] Darwin aitas kohalikku kirikut kogudustöödes, aga pühapäeviti ta läks meelsamini jalutuskäigule kui perega koos kiriku jumalateenistusele.^[147] Kui Darwinilt küsiti tema religioossetest seisukohtadest, ta kirjutas, et ta ei ole ateist selles mõttes, et ta otseselt eitaks Jumala olemasolu. Kõige paremini üksnes agnostik (isik, kes ei väida teadvat, kas Jumal on olemas) võiks seletada tema seisukohti.^[148]

Traditsiooniliselt intuitsioonilt Karl Marx ihales Darwini tööd ja ta tahtis ühe osa oma teosest "Kapital" pühendada Darwinile. Samast vaatevinklist Darwin keeldus sellest aust, sest ta võõrastas Marxi usustkeeldumist. See lugu ei siiski pea paika, sest Darwin küll sai Marxilt pühendusega varustatud eksemplari, aga ta ei kunagi lugenud seda.^[149]

Elizabeth Hope aastal 1915 väitis oma artiklis “Lady Hope jutustus” (”Lady Hope story”), et Darwin oma surivoodil naasis tagasi endisse usku. Darwini lapsed ja ajaloolased on radikaalselt kummutanud selle väite.^[150] Darwin pöördus oma perekonna poole ja tema viimased, abikaasale Emmale ja lastele osutatud sõnad olid, et ta üleüldse ei karda surra (”I am not the least afraid of death”) jätkates, et kui hea abikaasa Emma on talle olnud ("Remember what a good wife you have been to me") ning kui head lapsed tal on olnud ("Tell all my children to remember how good they have been to me").

Darwini kunstimaitse |

Darwini õpinguaegsetest orientatsioonist kunsti alal ei ole mingeid andmeid. Ilmselt Darwin ei tundnud erilist huvi või indu muusika vastu, kuna ta teatavasti ei osanud mängida mingit muusikariista. Cambridges õppides ta siiski meelsasti kuulas Mozarti sümfooniaid ja avamänge ningHändeli ja Beethoveni muusikat. Ta käis King's Colleges kuulamas kirikukoori laule, kuigi ta kannatas amusia, inimese neuroloogilise häire all täheldada meloodiliste kõrguste vahelduvust. Teisiti öeldes, tal oli raskusi mäletada meloodiat või seda ümiseda. Abikaasa Emma oli hea pianist, kellele Pariisis veedetud eluperioodil klaverimängu oli õpetanud Frédéric Chopin ja kes meelsasti mängis õhtuti klaverit.^[4]

Lapsepõlvest alates oli Darwin kirglik lugeja. See omadus kulges temaga koos läbi ta kogu elu. Lapsepõlve lemmikkirjanduse hulka kuulusid Shakespeare'i ajaloolised näidendid ja Horatiuse "Oodid".^[4]

Eetika |

Darwini teooriast põhjustatud maailmapildi muutust on võrreldud Koperniku ja tema loodud mudeliga Päikesesüsteemist, kus kesksel kohal on Päike. KuiKopernik kõrvaldas Maa universumi keskpunktist ja võttis sellele kohale Päikese, Darwin kõrvaldas inimese ”loodusekuninga” kohalt ja andis talle kõikide eluvormidega võrdväärse positsiooni. Ta nõustus inimese ainulaadsusega, aga ta ei pidanud seda üksnes inimese mingisuguse eksklusiivõigusena, vaid tema meelest kõikjalt loodusest leidub samasugust unikaalsust.^[151] Ta rõhutas, et oleks täiesti absurdne hakata loomadele tähtsusjärjestust looma, sest kasvõi arukuse põhjalt hindamiskriteeriumid on inimese väljamõeldis ega need ole tekkinud kuskil looduses.^[152]

Darwin mõtiskles bioloogia ja geoloogia kõrval samuti eetika üle. Oma raamatus "The Descent of Man" ta arutleb, kuivõrd algeline moraal on sündinud nii inimeste kui loomade instinktidest. Hiljem ta veelgi analüüsib, kuidas mälu ja artikuleerimine on mõjutanud endisest kõrgema moraalitunde arenemisele. Ta uskus, et loomaliigid on võimelised tundma sümpaatiat ja kaastunnet kannatava suhtes.^[153] Ta siiski eeldab, et võime tunda poolehoiutunnet kohaldub vaid lähedaste ringi kuuluvatele.^[154] Darwin samuti järeldas, et looduslik valik eelistab ennemini neid kogukondi, kuhu rohkem kuulub kaastundesse kalduvaid isendeid. Ta avastas, et indiviidi sümpaatiaga sarnased sotsiaalsed instinktid võivad olla konfliktis ellujäämise jaoks oluliste vaistudega. Näiteks ta toob linnu, kes peaks ellujäämiseks enne talvetulekut ära lendama, kuid tema sotsiaalne emavaist sunnib ta jääma vastkoorunud poegade eest hoolitsema, et nad saaksid piisavalt toitu ja jääksid ellu.^[154] Samas Darwin ennustab, et loodusliku valiku tulemusena sotsiaalsed instinktid on domineerivamad kui ellujäämisvaist. Näitena ta toob, kuidas inimene sageli mõtleb palju selle peale, mida muud temast mõtlevad, samas kui taas toiduhankimine jääb tagaplaanile seejärel, kui ta on ennast täis söönud.^[154]

Eetiliselt orienteerumiselt Darwin esindas utilitarismi, eetika positsiooni, mille klassikalise formuleeringu kohaselt moraalse valiku parim lahendus on selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Tema meelest inimest ei peaks kujutlema esmajärjekorras tegutsevana heaolu ja õnne maksimeerimiseks. Samuti Darwin ei võtnud omaks utilitarismi seisukohta võimalikult palju head võimalikult paljudele, vaid selle asemel ta järgis üldise heaolu põhimõtet. Uue põhimõtte kujundamises Darwin lähtepunktiks võttis loomade kogukondlikus elus sotsiaalsete instinktide arenemise tänu valikule. Sel juhul need ei garanteeri õnnelikkust kogukonnas, vaid tugevdavad selle liikmete tervist, millest on otsest kasu kogukondade vahelistes konfliktides. Niimoodi instinktid ei ole funktsioneerinud heade tegude, vaid üldise heaolu poolest.^[155]

Darwin ja tema vanim poeg William Erasmus Darwin 1842. aastal
Charles ja Emma Darwini lapsed
William Erasmus Darwin	(27.12.1839 – 1914)
Anne Elizabeth ("Annie")[156] Darwin	(2.3.1841 – 22.4.1851)
Mary Eleanor Darwin	(23.9.1842 – 16.10 1842)
Henrietta Emma (”Etty”)[156] Darwin	(25.9.1843 – 1929)
George Howard Darwin	(9.7.1845 – 7.12.1912)
Elizabeth (”Bessy”)[156] Darwin	(8.7.1847 – 1926)
Francis Darwin	(16.8.1848 – 19.9.1925)
Leonard Darwin	(15.1.1850 – 26.3.1943)
Horace Darwin	(13.5.1851 – 29.9.1928)
Charles Waring Darwin	(6.12.1856 – 28.6.1858)

Darwini lapsed |

Darwini perekonda sündis kümme last, kellest kolm suri varases eas. Kümne aastasena surnud Anne (Annie) surm jättis muserdava mälestuse ta vanematele. Darwin oli perele andunud isa, kes suhtus oma lastesse erakordselt hoolitsevalt.^[4] Ta kartis, et laste haigestumised tulenevadintsestist, suguvõsa seesmisest sigimisest, millele ta pühendas tähelepanu oma uuringutes ja kirjutistes, sest oli ta ju abiellunud nõoga.^[157] Vastupidi Darwini kartustele, suur osa ellujäänud lastest paistsid silma mitmetel eri aladel.^[158]

Darwini lastest poeg George tegutsesastronoomiateadlasena, Francisbotaanikuna ja Horace insenerina. Neist tuli samas Royal Society liikmed.^[159]Leonard tegi karjääri sõjaväes, poliitikuna jamajandusteadlasena. Teda tuntakse samuti eugeenika pooldajana ja evolutsioonibioloogi Ronald Fisheri juhendajana, mentorina.^[160]

Ühiskondlik suundumus |

Vaata ka: Sotsiaaldarvinism ja eugeenika

Loodusliku valiku teooria ühiskonda rakendamist hakati lähemalt uurima. Inimühiskonna arengule pöördumatud on sotsiaaldarvinismi ja eugeenika rakendamine. Nende aluseks on loodusliku valiku teooria vale tõlgendamine, et üksnes kõlblikumad indiviidid jäävad ellu. Selle teesi mõtles välja inglise filosoof Herbert Spencer,^[161] keda tuntakse sotsiaaldarvinismi initsiaatorina.^[162]

Tõlgendamisel oli kahjustavad tagajärjed. Eugeenikale toetudes paljudes maades startis arenguhäiretega isikute süstemaatiline steriliseerimisprogramm. Eugeenika kulminatsiooniks oli Teine maailmasõda, mil natsi-Saksa, eugeenikale motiveerinuna, sihipäraselt hävitas inimesi nende etnilistest ja füüsilistest asjaoludest tulenevalt, kuigi kõige tuntuima etnilise rühma, juutide vastu suunatud viha on alganud juurduma juba enne Darwinit. Teise maailmasõja ajal aset leidnud hirmuteod vähendasid eugeenika populaarsust, kuigi veel 1960. ja 1980. aastatel Ameerika Ühendriikides tegutses eugeenikat pooldavaid asutusi. Näiteks Oregon Board of Eugenics lõpetas oma tegevuse alles 1983. aastal. Soomes jäeti sundsteriliseerimine seadustest välja 1970. aasta seadusega.^[163]

Auavaldused |

Üldiselt |

Darwini nimi anti juba tema eluajal paljudele geograafilistele paikkondadele ja organismidele. Näiteks Beagle'i kanali läheduses olevale veekogule pani Robert FitzRoy nimeks Darwin Sound ja Andide mäestikku kuuluv Darwini mägi sai nime Darwinilt tema 25. sünnipäeva auks.^[164] Beagle oma kolmandal reisil saabudes Austraalia põhjaossa aastal 1839, John Lort Stokes leidis Palmerstone linna lähedusest loodusliku sadama, millele laevakapten John Clements Wickman pani Darwini järgi nimeks Port Darwin. Linn sai ametlikult Darwini nime aastal 1911, sellest tuli Austraalia Põhjaterritooriumi pealinn ning sinna asutati Charles Darwini ülikool ja Charles Darwini rahvuspark. Cambridge’i ülikooli kraadiõppe kolledžist sai Darwini järgi Darwin College aastal 1964. See oli suur auavaldus kogu Darwini suguvõsale, kuigi teisest küljest, osa territooriumist kuulus Darwini teisele pojale George Darwinile .^[165]

Charles Darwin

Bioloogilistest liikide rühmadest kõige tuntuim Darwini järgi nime saanud on Darwinivindid, kelle esindajaid Darwin kohtas Galápagose saartel. Michael H. Harti koostatud nimekirjas "Inimühiskonna 100 suuremat" oli Darwin 16. kohal ja BBC koostatud edetabelis "100 suurimat inglast" (100 Greatest Britons) – programmis Darwin hääletati neljandaks. Inglise Keskpank Bank of England vahetas 2000. aastal kümnenaelase (£10) paberraha illustratsioonina olnud Charles Dickensi portree Darwini omaga.^[166] Öeldavasti oli üheks põhjuseks tema muljetavaldav habe.

Londonis asuv Royal Society jagab Darwini medaleid.

Darwin on olnud paljude elulookirjelduste ja teaduslike näituste teema. Aastal 2009 Darwini auks korraldati mitmeid näitusi ja kokkutulekuid, sest selleks aastaks oli kulunud 200 aastat Darwini sünnist ja 150 aastat tema teose "Liikide tekkimine" avaldamisest.

Tunnustused |

• 1839 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks (tunnustuseks reisidel koostatud kollektsioonide eest)


• 1865 – valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks


• 1869 – valiti ta Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks


• 1871 – valiti Uus-Meremaa Kuningliku Seltsi välisliikmeks


• 1878 – valiti Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks


• 1878 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks

Liikide nimed |

 Pikemalt artiklis Charles Darwini avastatud või tema järgi nimetatud liikide loetelu.

Charles Darwin oli silmapaistev looma- ja taimeliikide kollektsionäär. Nende liikide hulgas oli mitmeid teadusele enne tundmatuid. Darwini järgi on antud mitmetele liikidele nende teaduslikud nimed. Darwinil õnnestus prognoosida ühe putuka olemasolu, mille pärast ta langes teadusringkondade naeru alaseks. Ta väitis, ettähtkäpaliste tolmeldaja on siiani tundmatu putukas, kelle lont on sama pikk kui lille peaaegu 30-sentimeetrine kannus. Selleaegsed loodusteadlased ei uskunud seda. Muud võimalikku lahendust käpalise tolmlemisviisist Darwin ei leidnud. Kui oli kulunud paarkümmend aastat Darwini surmast, leiti Xanthopan morgani – suuremat mõõtu aafrika liblikaliik, kelle imusuised ulatuvad tähtkäpalise kannuse põhja. Selle üks alaliik on Xanthopan morgani praedicta, kus sõna praedicta tähendab ennustetut.^[167] Hiljem küll tõestati, et praedicta alaliik ei erine muudest Xanthopan morgani liikidest.

Charles Darwini eluajal ilmunud teosed (osaline nimekiri)^[168] |

John Collier, parandatud koopia kunstniku varasemast portreest "Charles Darwini portree, (1891)", 1893

• 
  1839 – “Journal of Researches into the Geology and Natural History of the Various Countries visited by H.M.S. 'Beagle' under the Command of Capt.FitzRoy, R.N., from 1832 to 1836“;


• 
  1846 – “Geological Observations on Coral Reefs, Volcanic Islands, and on South America: being the Geology of the Voyage of the Beagle, under the Command of Capt. FitzRoy, during the Years 1832-36“;


• 
  1851–1854 – "A Monograph on the Sub-Class Cirripedia";


• 
  1851 – “A Monograph on the Fossil Lepadidae, or, Pedunculated Cirripedes of Great Britain“;


• 
  1854 – “A Monograph on the Fossil Balanidae and Verrucidae of Great Britain“;


• 
  1859 – “Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk eelistatud vormide säilimine olelusvõitluses“ ("On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life";


• 
  1861 – “On the various Contrivances by which British and Foreign Orchids are Fertilised by Insects, and the Good Effects of Intercrossing“;


• 
  1865 – “The Movements and Habits of Climbing Plants“;


• 
  1868 – “The Variation of Animals and Plants under Domestication“ (“Loomade ja taimede mitmekesisus kodustamisel“);


• 
  1871 – “The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex“;


• 
  1872 – “The Expression of the Emotions in Man and Animals“ (“Emotsioonide väljendumine inimesel ja loomadel“);


• 
  1876 – “Insectivorous Plants“ (“Putuktoidulised taimed“);


• 
  1876 – “The Effects of Cross and Self Fertilisation in the Vegetable Kingdom“ (“Rist- ja iseviljastumise tagajärjed taimeriigis“);


• 
  1877 – “The Different Forms of Flowers on Plants of the Same Species“;


• 
  1880 – “The Power of Movement in Plants“ (“Taimede liikumisvõime“);


• 
  1881 – “The Formation of Vegetable Mould, Through the Action of Worms, with Observations on their Habits“;


• 
  1882 – “The Movements and Habits of Climbing Plants“;


• ...

Hiljem ilmunud teosed |

• 
  1958 – "The Recollections of the Development of my Mind and Character" avaldati inglise keeles pealkirjaga "The Autobiography".

Teosed eesti keeles |

• “Loodusuurija reis ümber maailma purjekal "Beagle"”. Tõlkinud Jaan Port, eessõna Arkaadi Uibo. Teaduslik Kirjandus, Tartu 1949, 528 lk.


• “Mälupildid minu teadvuse ja iseloomu arenemisest”] Tõlkinud ja kommenteerinud Mait Raun. MR Piller, Tartu, 2005, 120 lk. ISBN 9985959612
  


• “Autobiograafia”. Tõlkinud ja eessõna: Mart Niklus; teine eessõna: Ivar Puura. Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu, 2006, 256 lk.

Vaata ka |

• darvinism


• neodarvinism


• pangenees


• sünteetiline evolutsiooniteooria


• Darwini auhind


• Darwini mäed


• Darwini mägi

Viited |

Allikad |

• Janet Browne, "Charles Darwin: vol. 1 Voyaging", Jonathan Cape, 1995, ISBN 1-84413-314-1
  


• Janet Browne, "Charles Darwin: vol. 2 The Power of Place", Jonathan Cape, 2002, ISBN 0-7126-6837-3
  


• Francis Darwin, "The autobiography of Charles Darwin 1809-1882" , darwin-online.org.uk


• Adrian Desmond, James Moore, "Darwin", Michael Joseph, Penguin Group, London 1991, ISBN 0-7181-3430-3
  


• Theodosius Dobzhansky, "Nothing in Biology Makes Sense Except in the Light of Evolution", The American Biology Teacher 35:125-129


• Pekka Isaksson, Jouko Jokisalo, "Kallonmittaajia ja skinejä – Rasismin aatehistoriaa", 1998, ISBN 951-578-619-3
  


• V. Korsunskaja, “Charles Darwin“, tõlkinud J.Metsar, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1959


• David Leff, AboutDarwin.com
  


• John van Wyhe, The Complete Work of Charles Darwin Online Darwin-online.org.uk, Cambridge ülikooli ajalooteadlaste loodud leheküljed. Darwini teoseid digiteerituna ja tasuta lugemiseks


• Tim Lewens, "Darwin", Routledge Chapman & Hall, 2007, ISBN 9780415346382
  


• James Moore, "Evolution and Wonder – Understanding Charles Darwin" Speaking of Faith (raadiosaade), American Public Media, 2006

Välislingid |

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Charles Darwin

• 
  Tiit Kändler, "Charles Darwini õpetus aina levib ja laieneb", Eesti Päevaleht, 17. november 2006


• 
  Toomas Tiivel, "Darwin, darvinism ja evolutsioon", Horisont, veebruar 2007


• Tiit Kändler, Darwini juubel: laulev evolutsioon, Eesti Päevaleht, 12. veebruar 2009


• 
  Darwini veebileht – sisaldab täielikku biograafiat ja kogutekste (inglise keeles)


• 
  Darwin Correspondence Project – Darwini saadetud kirjad digiteerituna


• 
  Works by Charles Darwin – Project Gutenbergi avalikul veebilehel


• The Darwin Digital Library of Evolution


• 
  Botanicus.org – digiteeritud botaanikateemalisi artikleid