Raamatu osad

Raamat on köidetud kogu teksti või piltidega lehti; ehk ka kogum ühest servast kokku liidetud, tavaliselt ühesuurusi ja ristkülikukujulisi paberilehti, millel asub nähtaval või kombataval kujul märkidest koosnev tekst. Raamat üldisemas tähenduses on graafiline andmekandja.

Kirjastustegevuses, raamatukaubanduses, raamatukogunduses jm nimetatakse raamatuks ühekordselt tiražeeritud tekstikogumikku, millel on reeglina rahvusvaheline 10-kohaline identifitseerimiskood (ISBN). Raamatul on lehekülgi vähemalt 49 (brošüüril 5–48)^[1]. Käsikirjad, perioodilised ja sariväljaanded, samuti koomiksid, noodiraamatud, mitmesugused kataloogid, kasutusjuhendid ja muud raamatukujulised esemed selles mõttes raamatute hulka ei kuulu.

E-raamat on elektrooniliselt salvestatud suurem tekstikogumik.

Audioraamat on helikandjale salvestatud kuulatav tekstikogumik.

Ajalooline ülevaade |

Vanimad raamatud (selle sõna üldisemas tähenduses) olid savisse, kivisse, puusse või muusse materjali vajutatud, raiutud või kraabitud tekstid. Vanimaid kiilkirjaga savitahvleid on säilinud Sumeri riigi ajast. Kiilkiri vajutati neile metallist või bambusroost krihvliga, mida kirjutamise ajal hoiti rusikas.

Vana-Kreekas ja Vana-Roomas kasutati ka metall- ja puutahvleid.

Vana-Hiinas raiuti kirjamärgid 14. sajandist eKr kuni 1. sajandini peitli abil pronksesemetele. Pikemate tekstide kirjutamiseks kasutati Hiinas bambustahvleid.

Euroopas kasutati puu- ja vahatahvleid. Vahatahvlid seoti tahvli nurkadesse või servadesse puuritud aukudest läbi aetud paelaga ühelt servalt kokku. Vastavalt tahvlite arvule saadi diptühhon, triptühhon või polüptühhon, mis sarnanes raamatuga.

Kirjanduslikku teksti tahvlitele talletada oli tülikas, selleks oli vastuvõetavam papüürus. Papüürust õpiti valmistama esmakordselt 4000. aasta paiku eKr Egiptuses. Papüüruskäsikirju kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas.

Hilisantiigis ja varakeskajal kasutati kirjutustahvleid. Seejärel hakati kirjutama pärgamendile, mida valmistati eriliselt töödeldud loomanahast. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma.

Antiikaja rullraamatu ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6–10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5–40 cm.

Hiinas tuli alates 7. sajandist seoses puulõike levimisega rulli asemele voldik (lõõtsakujuline kaust). Teadaolevalt vanim paberile trükitud raamat on 金剛經 hiinakeelne Teemantsuutra aastast 868.

Tänu pärgamendi võidukäiguga tekkis rullile võistleja: koodeks, tänapäeva raamatuköite algkuju. Koodeks sai nime kokkulapitavatelt puutahvlitelt (ladina codex 'puutüvi'). Algselt koosnes iga poogen omaette vihikkoodeksist, 4. sajandil aga juba mitmest poognast. Et lehed olid laotud üksteise sisse, siis seesmised poognad ulatusid kaugemale välja. Selle vältimiseks paigutati volditud poognad vihikute kaupa üksteise kõrvale ja köideti kokku raamatuplokiks. 8. sajandil kinnitati raamatuplokid kanepist nööri või nahast paelaga köite selja külge ja nii sai koodeks tänapäevase raamatu väliskuju.

Enne trükikunsti leiutamist oli ühiskonna kultuurisaavutuste ja vaimuloomingu oluliseks vahendajaks raamat-käsikiri. Raamat-käsikirja ei vajatud kuigi paljudes eksemplarides, sest lugeda oskajaid oli vähe. Raamatuid kirjutasid Vana-Kreekas ja Vana-Roomas ümber orjad või palgalised ümberkirjutajad. Keskajal kujunesid raamatute ümberkirjutamise keskusteks kloostrid. Raamatud kirjutati pärgamendile. Et pärgament oli kallis, siis kasutati seda sageli ka korduvalt – kraabiti vana tekst maha ja kirjutati uus asemele. 12. sajandist alates hakkas odavam paber pärgamenti välja tõrjuma.

Trükikunst |

Savist liikuvate trükimärkide kasutamise esimesed teated on pärit 11. sajandi Hiinast. Hieroglüüfide rohkuse ja meetodi keerukuse tõttu ei leidnud see moodus laia kasutust. Liikuvaid metallist trükitähti kasutati esmakordselt Koreas, kus sel viisil trükiti esimene raamat 1436. aastal.

Euroopas leiutas liikuvate metalltähtedega trükikunsti Johannes Gutenberg. Tema esimesed trükikatsetused olid aastail 1444–1448 Mainzis. Aastail 1452–1455 trükkis Gutenberg oma 42-realise Piibli. Umbes 180 eksemplarist enamus (umbes 135) trükiti paberile, aga osa ka pärgamendile. Säilinud on 47 või 48 eksemplari, neist 21 on täielikud. Kaheteistkümnest säilinud pärgamentpiiblist on neli täielikud.

Trükikunst levis kiiresti kõigepealt Saksamaal, edasi Itaalias, Madalmaades, Prantsusmaal, Poolas, Inglismaal, Taanis, Rootsis. Kuni 1500. aastani trükitud hällitrükised ehk inkunaablid on valdavalt trükitud Saksamaal ja Itaalias. Alles 16.–17. sajandil jõudis trükikunst Ida-Euroopasse ja teistele mandritele.

Raamat Eestis |

Esimesi kirjaoskajaid arvatakse Eestis olnud 11.–12. sajandil. Käsikirjalised raamatud jõudsid Eestisse 13. sajandil. Aastal 1208 kutsus paavst Innocentius III üles toetama noort Liivimaa kirikut raamatutega. Vanim säilinud raamat Eestis on (vist?) 272-leheküljeline pärgamentraamat, mille algkäsikiri arvatakse olevat koostatud 12. sajandil Prantsusmaal ja ärakiri tehtud 13. sajandi alguses.

Varased raamatud olid käsiraamatud vaimulike talituste jaoks, kroonikad ja õiguslikud dokumendid. Kirjaoskust levitasid toom- ja kloostrikoolid. Varaseim eestikeelne raamat on 1219–1220 koostatud "Taani hindamisraamat", milles on ligi 500 eesti kohanime väheste muukeelsete andmetega. Varased raamatud Eestis olid kirjutatud pärgamendile, esimesed säilinud paberdokumendid pärinevad 14. sajandi lõpust.

Trükitud raamat jõudis Eestisse väga kiiresti, juba 1470. aastast on teada üsna suure hulga trükitud raamatute jõudmine Niguliste kirikusse. Luterlus oli aktiivne oma õpetuse trükiteel levitaja. 1525. aastal ilmus trükist luterlik käsiraamat Liivimaal kasutatavates keeltes, aga ühtegi eksemplari pole säilinud. Esimene eestikeelne raamat, mille fragmente on säilinud, on Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti saksa keeles koostatud ja Pühavaimu kiriku kaplani ja eesti jutlustaja Johann Koelli tõlgitud katekismus aastast 1535, tuntud kui Wanradt-Koelli katekismus. Raamatu kirjastas Tallinna rae ülesandel raamatukaupmees G. Schepeler, trükiti Wittenbergis Hans Luffti trükikojas. Vanim täielikult säilinud eestikeelset teksti sisaldav raamat on 1622. aastal Braunsbergis trükitud ladinakeelne käsiraamat Liivimaa preestrite jaoks "Agenda Parva. In commodiorem vsum Sacerdotum Prouinciae Liuoniae conscripta". Selles on kiriklike kombetalituste juures vajalikke lauseid läti, eesti, poola ja saksa keeles.

Esimene trükikoda asutati 1631. aastal Tartus eelmisel aastal asutatud gümnaasiumi juures. Tallinna jõudis esimene trükikoda 1634. aastal, kui Tallinna Gümnaasiumi juurde asutati trükikoda, kuhu asus tööle Christoph Reusner Stockholmist^[2]. Trükistes kasutati ladina ja gooti kirja.

Esimene Eestis trükitud eestikeelne raamat on Tallinnas kasvanud Heinrich Stahli koostatud saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kirikliku käsiraamatu "Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal" teine osa 1637. aastal. Kuid juba 16.–17. sajandi vahetusel olevat Tallinnas kasutusel olnud eestikeelne lauluraamat, mis oli nähtavasti trükitud kusagil Saksamaal ja sellest pole leitud ainsatki eksemplari^[2]. Esimene eestikeelne aabits trükiti 1641. aastal, aga see ei ole säilinud. Vanim säilinud aabits on aastast 1694. Vanim illustreeritud eestikeelne trükitud raamat on 1694–1695 valminud "Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat". Esimene eestikeelne entsüklopeedia ilmus aastail 1931–1937, sisaldas 75 754 artiklit ja trükiti 8000 eksemplari.

Esimesed raamatukogud tekkisid toomkapiitlite, kloostrite, linnamagistraatide ja orduasutuste juurde juba 13. sajandil. Varasemad teadaolevate eraraamatukogude omanikud olid Lääne-Euroopast Eestisse asunud raesekretärid, kirikuhärrad, juristid ja arstid. Raesekretäril härra Reinholdil oli 1507. aastal raamatukogu 48 köitega^[2]. Kloostrid, kirikud, raad ja koolid hakkasid neile vajalikke raamatuid koguma kindlasti juba nende asutamisaegadest. 17. sajandi allikatest on teada kuni 1552. aastani Tallinnas tegutsenud raamatukogu, mille avamise aeg pole teada^[2]. Raamatukogust järele jäänud raamatud anti 17. sajandi keskel Oleviste kiriku juurde asutatud linnaraamatukogule.

Esimene suurem raamatukauplus avati Tallinnas 1650 ja see kuulus Lorenz Jauchile. 17. sajandi lõpul sai Tallinnas tuntuimaks raamatukaupmeheks Adolf Simon^[2].

Vaata ka |

• Bibliofiilia


• Book on demand


• Raamatuteadus


• Raamatuteaduse mõisteid


• Raamatukogu


• Audioraamat


• Raamatu ja roosi päev


• Raamat (ajaleht)

Viited |

Kirjandust |

• "Raamatu osa Eesti arengus" (koguteos; artiklite kogumik). Toimetanud Daniel Palgi. EKS, Tartu 1935, 312 lk


• 
  Friedrich Puksoo, "Raamat ja tema sõbrad". Valgus, Tallinn 1973, 292 lk


• "Eesti raamat 1525–1975. Ajalooline ülevaade". Valgus, Tallinn 1978, 379 lk. Autorite kollektiiv: V. Miller (koostaja), K. Robert, M. Lott, R. Loodus, G. Reitsak, L. Püss, I. Tingre.


• 
  Uno Liivaku, "Eesti raamatu lugu". Monokkel, Tallinn 1995, 310 lk

Välislingid |

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Raamat

Vikisõnastiku artikkel: raamat