Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus oli 16. sajandi alguses tekkinud usuline liikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, millest peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri nimega ja kuupäevaliselt 31. oktoobriga 1517.

Eellugu |

Desiderius Erasmus (1466–1536) 1523. aastal

Läbi keskaja eksisteerisid mitmed kiriku organisatsiooni ja paavstivõimu suhtes kriitilised liikumised, mis kutsusid tagasi pöörduma algkristluse vaimu juurde – paulikiaanid, bogomiilid, katarid, valdeslased, lollardid, hussiidid ja mitmed teised. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult ketserlusena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks kerjusmungaordudest (dominiiklased, frantsisklased ja teised). Enamiku katoliikluse ametlikust doktriinist kõrvalekalduvate õpetuste eesmärgiks polnud aga mitte katoliiklusest eemaldumine või selle hävitamine, vaid pigem kiriku reformimine, usuline täiustamine. Vastuseisu põhjusteks oli katoliku kiriku organisatsiooni kaugenemine algkristluse põhimõtetest (vaimulike ilmalik elu, rikastumine ja indulgentside müük, ilmaliku võimu taotlused).

Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse Jan Husi ja John Wycliffe’i. Jan Hus (1371–1415) oli Tšehhi radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. 1415. aasta Konstanzi kirikukogul mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine. Hussiidid osutusid ähvardavaks jõuks ja kiriku jaoks ka ainsaks keskaegseks sektiks, millega tuli kompromiss leida. Vastastikuse sallivuse leping hussiitide ja roomakatoliku kiriku vahel sõlmiti viimaks Kuttenbergi religioonirahuga (1485). John Wycliffe (1320–1384) oli Oxfordi ülikooli teoloogiaprofessor, kes astus katoliku kirikus leviva pühakute kultuse ja patukustutuskirjade müügi vastu. Ta tunnistas kõrgeimaks usuliseks autoriteediks piiblit ning aitas kaasa selle tõlkimisele inglise keelde ja ilmumisele ühtse väljaandena.

14. sajandi kirikulõhes oli Euroopa jagunenud Rooma ja Avignoni paavsti toetajateks. Paavstitüli lõpetas küll Konstanzi kirikukogu (1414–1418), kuid see ei toonud sisulist lahendust teoloogilistele ja sotsiaalsetele pingetele.

Rooma paavst (1513–1521) Leo X (Ilmiklik nimi Giovanni de' Medici)

Ohvriterohkete katkuepideemiate tagajärjel tekkinud tööjõupuudus õhutas Euroopas majanduslikku ja tehnoloogilist innovatsiooni. Algas kapitalistlike majandussuhete tekkimine, arenesid kaubandus ja tööstus, toimus kapitali akumuleerumine linnadesse. Konkurents õhutas kokkupõrkeid, militarism omakorda tsentraliseerimist ja ilmalike valitsejate võimu kasvu. See ning tõusvad natsionalistlikud meeleolud esitasid väljakutse rahvusteülesele kirikuimpeeriumile.

Alates Occami Williamist oli katoliiklik skolastika olnud kriitika märklauaks. Rotterdami Erasmuse jt jutlustatud humanism mõistis hukka korruptsiooni kirikus ja tähtsustas moraali rituaali ees. Intellektuaalse antiklerikaalsuse ja humanistliku individualismiga kaasnes akadeemilise mõttevabaduse suurenemine. Äsja leiutatud trükikunst võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. Kodanlus taotles suuremat majandus- ja tegevusvabadust kui katoliiklik traditsioon võimaldas. Terava kriitika alla sattus kirikus leviv korruptsioon ning paavst Leo X algatatud indulgentside ehk patukustutuskirjade müük, et rahastada Püha Peetruse kiriku taastamist Vatikanis.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

Usupuhastus Saksamaal |

Saksa-Rooma keiser Karl V (1500–1558)

31. oktoobril 1517 naelutas Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 aruteluteesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama.

Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi keiser Karl V, harras katoliiklane, kuigi paavsti suhtes kriitiline, nägi reformatsioonis ohtu. Keiser, kõrged kirikutegelased ja vürstid kogunesid 1521 Wormsi riigipäevale. Mõjukas Saksimaa kuurvürst (1486–1525) Friedrich III Tark nõudis Lutheri ärakuulamist enne tema hukkamõistmist. 17. aprillil 1521 astus Luther riigipäeva ette ja keeldus oma vaadetest taganemast. 25. mai 1521 Wormsi ediktiga pandi ta riigivande alla ja kuulutati lindpriiks. Peavarju leidis Luther Friedrichi juures Wartburgi linnuses, kus muude kirjutiste kõrval valmis piibli tõlge saksa keelde. Lutheri ustav kaaslane ja toetaja oli Philipp Melanchthon, keda tänu tema panusele rahvahariduse arendamisse on nimetatud Saksamaa õpetajaks. Lutheri kaitseks astusid välja Põhja-Saksamaa ilmalikud valitsejad, kes avaldasid 1529. aastal tema toetuseks keisrile protesti, millest ka kõigi reformaatorlike liikumiste üldnimetus protestandid.

Ulrich Zwingli (1484–1531)

Lutheri õpetuse alusel, mille kiirele levikule aitas kaasa trükikunst, kujunes katoliku kirikust lahku löönud protestantlik usuvool – luterlus, mis leidis enim toetajaid Põhja-Saksamaal. Lõuna-Saksamaa ja keiser jäid truuks katoliiklusele. Reformatsiooniga kaasnes ka sotsiaalne käärimine ning aastatel 1524–1526 toimunud Saksa talurahvasõda.

Usupuhastus Šveitsis |

Ulrich Zwingli (1484–1531) juhtis reformatsiooni Šveitsis, jõudes Lutheriga sarnastele usulistele seisukohtadele iseseisvalt piiblit uurides. 1522 avaldas ta oma esimese usulise traktaadi. Zwinglit toetasid Zürichi linnavõimud ja tema õpetus levis üle Šveitsi, kuid metsakantonid jäid truuks katoliiklusele ning sõjalised kokkupõrked lõppesid viimaks protestantide lüüasaamisega.

Johann Calvin (1509–1564)

Johann Calvin (Jean Cauvin jt nimekujud) (1509–1564) oli reformatsiooni kolmandaks mõjukaks vaimseks liidriks. Calvin põgenes usulise tagakiusamise eest Prantsusmaalt ja 1535. aastal kutsuti ta eduka juristina Genfi ehitama üles sealset reformitud kirikut, kuid ta töötas ta välja oma doktriini, mis läks eelkäijatest kaugemale. Calvin, nagu ka Zwingli, lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblist, mitte kiriku traditsioonist ja kirikuisadest, kuid tema arvates pidanuks pühakiri olema ka ühiskonna ilmaliku poole korralduse mudeliks. Calvin väärtustas tööd ja lihtsaid eluviise, tema õpetuses on olulisel kohal jumalik ettemääratus ehk predestinatsioon. Calvini poolehoidjateks sai eeskätt vaesem rahvakiht ning kalvinism levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukamaimaks protestantlikest liikumistest. Jumaliku ettemääratuse järgi on Jumal ette määranud osad inimesed õndsaks saama (mida näitab inimese majanduslik heaolu) ja teised on määratud hukatusse (mida näitab ebaedu elus). Calvini ideede toetajad (kalvinistid) loobusid lõbustustest, kirevatest rõivastest (riietuti musta) ja ehetest. Propageeriti lihtsat eluviisi ja töökust, pühapäeval ja kirikupühadel suleti kõrtsid. Jumalateenistuse korda lihtsustati ja viidi läbi pildirüüste. Usulisi teisitimõtlejaid kiusati kalvinistlikel aladel taga ja karmi kirikukorralduse ignoreerijaid võis koguni hukata.

Luther, Zwingli ja Calvin moodustasid nn magistraatliku reformatsiooni, millele vastandus radikaalne suund. Rahvastiku kasv ja väiksed tulud põhjustasid linnades vaeste kihtide rahulolematust. 1520. aastatest alates toimusid rahvarahutused mitmel pool Euroopas; tihti seostati neid refomatsiooniliikumisega. Saksamaal juhtis talurahvarahutusi Thomas Münzer. Kirikutes toimusid pildirüüstamised, radikaalsed anabaptistid astusid välja ilmalike valitsejate võimu vastu. Luther oli selliste rahvarahutuste suhtes väga kriitiline, sest sõltus tugevasti vürstide toetusest. Nii töötas ta välja oma õpetuse kahest kuningriigist.

Carlo Crivelli, San Domenico altarimaal, 1476, kujutab Aquino Thomasst

Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli neil päevil Aquino Thomas. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda ketserlikuks pelagianismiks (inimene on pärispatust rikkumata ja vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa Augustinuse vaimus – lunastus toimub ainult Jumala armu, mitte inimese enda pingutuste läbi. See vaade põhjustas Lutheri kaugenemise Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja kirikut ja vaimulikke vahendajaks Jumalaga ühenduse saavutamisel. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetus säilitas kaks sakramenti – ristimine ja armulaud. Tema õpetus armulaualeiva konsubstantsioonist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem.

1526. aastal, kasutades keisri eemalviimist, saavutasid Lutheri-meelsed vürstid Speyeri riigipäeval kompromissi aadli usuvabadusest – Saksa vürstid võisid valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. 1529. aastal korraldas aga keiser teise Speyeri riigipäeva, millel eelmine kokkulepe kuulutati tühiseks ja taastati Wormsi edikt. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja sealt ongi tulnud protestantluse mõiste, mis on hiljem laienenud ka teistele katoliku kirikust eraldunud liikumistele.

1530 Augsburgi riigipäeval esitas Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse. Kuigi reformatsioon oli alanud katoliku kiriku uuendustaotlusena, oli tekkimas uus kirik. Paljudes kohtades säilis vaatamata luterliku teoloogia vastuvõtmisele siiski piiskoppide järglus ja apostellik suktsessioon.

1530. aastatest peale oli Saksa-Rooma riigis protestantide ja katoliiklaste kokkupõrkeid esinenud, kuid 1540. aastatel halvenesid suhted veelgi, jõudes lõpuks välja sõjani. 1547. aastal toimus keisri juhitavate katoliiklaste ja protestantliku Schmalkaldeni liiga vahel Mühlbergi lahing, milles keisri Karl V väed saavutasid võidu. Protestantlikud ideed olid (vaatamata Lutheri surmale aastal 1546) selleks ajaks aga juba liiga tugevalt levinud, et neid relvaga maha suruda. Sisesõjad jätkusid, kuni vananev ja haige keiser pidi 1555. aastal leppima Augsburgi usurahuga, mis tunnistas valitseja õigust määrata talle alluva rahva usk.

Trento kirikukogust (1545–1563) sai alguse Rooma organiseeritud püüdlus tõkestada protestantluse levikut nn vastureformatsiooniga, kuid Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) tõi luterlikele ja protestantlikele piirkondadele lõpliku vabaduse.

Usupuhastus Inglismaal |

Henry VIII 1540. aastal

Inglismaal leidis esmalt reformatsiooni suhtes kriitiline olnud kuningas Henry VIII selles võimaluse oma poliitiliste plaanide teostamiseks. Kuna katoliku kirik keeldus kuninga järjekordset abielu lahutamast, otsustas valitseja Henry VIII, Thomas Cromwelli abiga katoliku kirikust lahku lüüa ja viia usupuhastus läbi ülevalt poolt. Cromwelli juhtimisel saavutati 1533–1534 Inglismaa kiriku lahkulöömine Roomast, mille tulemusel sai anglikaani kiriku peaks kuningas. Samuti sai kuningas Henry oma esimese abielu viimaks lahutada ning Anne Boleyniga abielluda. Cromwell juhtis ka paavstlusevastast laimukampaaniat ning tema juhtimisel võeti vastu supremaatiaakt (lad k supremus – kõrgeim), mis kehtestas kuninga Inglise riigikiriku (anglikaani kiriku) peana ning mille järgi kõik kuningriigi elanikud pidid temale kui ilmalikule ja vaimulikule kõrgeimale peale truudust vanduma. Mõned silmapaistvad katoliiklased, nagu Thomas More ja John Fisher ning ka kuus kartusiaanist munka, seda ei teinud, ning nad hukati riigireeturitena.

1535. aastal määrati Cromwell Inglise kiriku viitseregendiks, kellena ta viis kahes järgus läbi kloostrite likvideerimise: 1536–1537 likvideeriti enamik väiksematest kloostritest ning 1539–1540 suleti ka kõik suuremad kloostrid. Cromwellile oli sealjuures abiks 1536–1537 Põhja-Inglismaal toimunud Pilgrimage of Grace, millest võtsid osa mitmed mungad. Pärast liikumise mahasurumist oli hõlpus süüdistada kõiki kloostritegelasi kirikuvastases tegevuses ja asuda kloostreid likvideerima. Tänu kirikuvarade konfiskeerimisele ja muudele majanduslikele reformidele kasvasid Inglismaa valitsuse tulud Cromwelli võimuajal märgatavalt. Inglismaal kiriku ja kloostrite varad riigistati, keelati indulgentside müük ja tehti lõpp pühakute säilmete austamisele. Jumalateenistusi hakati anglikaani kirikus pidama inglise keeles, õndsaks pidi saama ainult usu kaudu ja ainsaks usuliste tõdede allikaks loeti Piiblit. Jumalateenistuse korda muudeti Inglismaal vähe. Hiljem on anglikaani kirik kõikunud protestantluse ja katoliikluse vahel, saavutades tasakaalu Elizabeth I valitsusajal. Anglikaani kirik säilitas paljus katoliiklikud rituaalid, kuid 16.–17. sajandil toimus puritaanlik reform Inglismaa Kiriku sees ja eraldusid omakorda mõned reformitud uskkonnad.

Suunad |

Reformatsiooni käigus sündis lisaks luterlusele, kalvinismile ja anglikaani kirikule mitmeid muid usulisi liikumisi. Anabaptistid taotlesid algkristluse puhtust, ristisid täiskasvanuid, pidasid armulauda vaid mälestustseremooniaks ning soovisid taastada jumalariiki omaenda müstiliste ettekujutuste alusel. Anabaptistide Bernhard Knipperdollingi ja Melchior Hoffmani liikumisest kasvasid välja mennoniidid, hutteriidid jt. Valentine Weigel ja Jacob Böhme esindasid müstiliste sugemetega panteismi; nende järgijaid hakati nimetama roosiristlasteks.

17. sajandi algul sündis Inglismaal kalvinismist lähtuv baptistide liikumine. 17. sajandi lõpul tekkisid Saksamaal pietism, mis rõhutas usuelu emotsionaalset külge, ning Inglismaal rangete moraalinõuetega kveekerite liikumine.

18. sajandi algul sai Saksamaalt alguse vennastekoguduste liikumine ja Inglismaalt metodism.

Tagajärjed |

Reformatsioon tõi kaasa ka katoliku kiriku enda mõningast teoloogilist ja organisatsioonilist uuenemist, eeskätt tänu nn vastureformatsioonile ehk katoliiklikule reformatsioonile. Katoliku kirikus alustati enesepuhastusega: korrastati katoliiklikku õpetust, keelati kiriklike ametikohtade koondumine ühe inimese kätte, parandati vaimulike haridustaset ja tugevdati ordu- ja kloostridistsipliini. Ühiskonnateadlased on nimetanud protestantliku religiooni mõju kujunevale kapitalismile.

1540. aastal rajati Ignatius Loyola (1491–1556) eestvedamisel jesuiitide ordu, mille eesmärk oli katoliiklust tugevdada ja võidelda reformatsiooni vastu. Taasaktiveerus inkvisitsioon, et usuline teisitimõtlemine välja juurida. Hävitati ketserliku sisuga, "musta" nimekirja kantud raamatuid.

Euroopa erinevates piirkondades puhkesid ususõjad katoliiklaste ja protestantide vahel:

• 
  Prantsusmaal Hugenotisõjad;


• 
  Saksamaal, keisri sõda Schmalkaldeni liigaga;


• katoliikliku Hispaania sõda kalvinistliku Seitseteistkümne provintsiga (Kaheksakümneaastane sõda, ka Madalmaade vabadussõda (1568–1648) Hollandi Vabariigiga
  


• 
  Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) jt.

Vaata ka |

• Augsburgi usutunnistus


• Reformatsioon Liivimaal


• Reformatsioon Rootsis


• Reformatsioon Soomes

Välislingid |

• 
  Reformatsiooni olemus ja tähtsus Baltimaadel. Koolitööna kirjutatud essee (vaadatud 12.08.2013)


• Eesti kirikulugu: reformatsioon Vanal Liivimaal. Juhan Kreemi loeng Tartu Ülikoolis. 2013


• Reformatsioon. Ajalik ja Ajatu. ERR 2006


• Ülestõusmispühad. Eesti Lugu. ERR 2011


• Augsburgi Usutunnistus. Eesti Lugu. ERR 2011


• Eesti kirikulugu: kirik keskaegse Liivimaa poliitikas. Anti Selarti loeng Tartu Ülikoolis. 2013


• Kloostrite tähtsus Liivimaal reformatsiooni eelõhtul. Eesti Lugu. ERR 2011


• Eesti keel ja reformatsioon. Eesti Lugu. ERR 2011


• Eesti kirikulugu: eestikeelne piiblitõlge. Kristiina Rossi loeng Tartu Ülikoolis. 2013


• Reformatsioon ja kiriku arhitektuur. Eesti Lugu. ERR 2011


• Retoorikast keskajal ja reformatsiooni perioodil. Ajalootund R2-s. 2004


• Reformatsioon ja pilditeoloogia. Eesti Lugu. ERR 2011


• Reformatsioonijärgne memoriaalkunst. Eesti Lugu. ERR 2011