See artikkel räägib Kaliningradi oblasti linnast, Kaliningrad on ka Koroljovi linna endine nimi. "Königsberg" suunab siia, teiste samanimeliste kohta vaata lehekülge Königsberg (täpsustus).

Kaliningrad

vene Калининград

Kaliningradi vapp

Kaliningradi lipp

Pindala: 216 km²

Elanikke: 475 056 (1.01.2018)[1]

Koordinaadid: 54° 43′ N, 20° 30′ E

Koduleht: http://www.klgd.ru/

Moskva prospekt

Kaliningrad (vene Калининград, leedu Karaliaučius, poola Królewiec) on Venemaa sadamalinn Läänemere lõunakaldal, Kaliningradi oblasti keskus.

Linn kandis aastani 1946 nime Königsberg.

Enne 1255. aastat kandis linn preisikeelset nime Twangste. Aastatel 1457–1945 oli see Ida-Preisimaa pealinn, kultuuri- ja majanduskeskus ning Saksamaa põhjapoolseim suurlinn. Selle ametlik nimi oli kuni 1936. aastani Königsberg in Preußen, aastatel 1945–1946 kirillitsas Кёнигсберг.

Linna kujunemine ja areng |

Königsbergi ajalooline vapp

Königsbergi katedraal 14. sajandist

"Kuningamäe" ehk saksakeelse nimega Königsbergi (ladina keeles Regiomontum, hiljem Regiomonti) asutas 1255. aastal linnusena Böömimaa kuningas Otakar II Balti-Preisi hõimude käest vallutatud alale kaitseks paganlike preislaste eest.

1260. aastal piirasid preisi hõimud lossi kuid seda hõivata ei õnnestunud. Edutuid katseid tehti ka aastatel 1263 ja 1273. Järgnevail aastail hakkasid vallutatud maadele saabuma saksa kolonistid kes järjepidevalt segunesid kohaliku preisi elanikkonnaga, mille tulemusel viimased minetasid oma keele ja kultuuri ning assimileerusid täielikult. 16. sajandil moodustasid preislased ja leedulased vaid ligi viiendiku Königsbergi elanikkonnast.

Kindluse lähedale tekkis 3 linna: Altstadt, Löbenicht ja Kneiphof. 1525. aastast oli Altstadt Preisi hertsogite residents.

Pärast Kolmekümneaastast sõda 1454–1466 kuulutas Saksa ordu ennast vasalliks ja tõi oma pealinna Marienburgist Königsbergi. Aastal 1525 muutis Saksa ordu suurmeister Albrecht von Hohenzollern teokraatliku riigi ilmalikuks Preisi hertsogiriigiks (1525–1618), mille hertsogiks ta ise jäi. Königsberg sai selle riigi pealinnaks.

Aastal 1523 asutas Hans Weinreich koostöös hertsog Albrechtiga esimese trükikoja Königsbergis, kus 1524. aastal trükiti esimene raamat. Majandusliku baasi sellele lõid hertsogkonna, kiriku, linnavalitsuse ja ülikooli tellimused. Königsbergi ülikool asutati 1544. aastal ning oli tollal teine evangeelne ülikool Euroopas, kus õpetati ka astronoomiat. 16. sajandil kujunes linn leedu kultuuri oluliseks keskuseks, seal ilmus esimene leedukeelne raamat, seal elasid tuntud leedu kultuuriinimesed. 1660. aasta paiku hakkas ilmuma Königsbergi esimene ajaleht.

Esimene Preisi kuningas Friedrich I krooniti 1701. aastal Königsbergi lossis.

Kuni 1721. aastani kandis Königsbergi nime tegelikult vaid loss. "Kolmiklinna" osadel Altstadtil, Kreiphofil ja Lübenichtil oli oma raad, bürgermeister ja kohus kuni 1724. aastani, mil ühendati kolm linna Königsbergi linnaks. Nende linnade elanikud olid ühisnime kasutanud juba palju varem.

Üheks silmapaistvamaks linnaelanikuks võib pidada Immanuel Kanti, tänu kellele muutus Königsbergi Ülikool tähtsaks filosoofiakeskuseks. Königsbergi Ülikooli õppejõuks oli aastatel 1817–1834 ka Karl Ernst von Baer. Königsbergiga oli kaudselt seotud Leonhard Euler kes tegeles selle linna ühe populaarse logistikaprobleemiga, mille matemaatiline lahendamine viis hiljem uue matemaatikaharu, graafiteooria tekkimisele.

Berliini kõrval oli Königsberg tollal suuruselt teine linn Saksamaal. Seitsmeaastase sõja ajal hõivasid linna Vene väed ning see oli nende valduses aastatel 1758–1762. Linna külastas sel ajal ka Jelizaveta Petrovna.

1764, 1769 ja 1775 laastasid linna tulekahjud.

Königsberg 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel |

Königsbergi loss, foto 19. sajandi lõpust

1807. aastal vallutasid linna lühikeseks ajaks prantslased.

Terve 19. sajandi jooksul toimus kaitserajatiste kaasajastamine. Ehitati hulk bastione ja vallikraave millest suurem osa on säilinud tänapäevani. Arhitektuurimälestistena pakuvad huvi neogootilised linnaväravad.

Linn kasvas jõudsalt. Aastal 1782 oli Königsbergis 31 368, 1888 – 140 909, 1910 – 249 600, 1939. aastal – 373 464 elanikku.

1857. aastal avati ühenduse pidamiseks Berliiniga Idaraudtee (saksa: Preusischer Ostbahn) ja 1867. aastal loodi ühendus Peterburiga. Viimane kroonimine selles linnas toimus 1861. aastal, see oli Wilhelm I kroonimine.

1876. aastal asutatud Königsbergi ooperiteater (saksa: Das Operhaus) paistis silma oma avangardsusega esitades aastatel 1928–1932 Strawinsky, Hindemithi jt oopusi. Kujutavas kunstis tunti erilist huvi saksa impressionismi ja ekspressionismi viljeleja Lovis Corinthi ja skulptor Käthe Kollowitzi vastu.

Saksa Riigiga ühinemine 1871. aastal kutsus esile majandustõusu. Linn kaasajastus, tänavad ja kõnniteed olid sillutatud. Rajati parke ja puiesteid. Linna kasvades tekkis vajadus ühiskondliku transpordi korraldamise vastu. 1881. aastal avati seal esimene „konka“ (hobutramm) ning 1895. aastal ka elektritramm.

Pärast Versailles' rahu oli Königsberg eraldatud Saksa Riigist Poola koridori näol.

1919. aastal avati Königsbergis Devau lennujaam – esimene Saksamaal ning üks esimesi Euroopas ja maailmas üldse. 1922 avati lennuliin Königsberg–Riia–Moskva.

Saksa Idamesside pidamise hooned Königsbergis

20. sajandil laienes linn märkimisväärselt, ulatudes väljapoole oma endisi kaitserajatisi. 1929. aastal ehitati uus raudtee peavaksal, palju stiilseid (juugend- ja bauhausi stiilis) büroo- ja eluhooneid ning linnaasumeid. Linna ilme muutmiseks andsid suure panuse kohalikud arhitektid Hans Hopp ja Friedrich Heitmann. Suurt tähelepanu osutati mälestusmärkide ja skulptuuri väikevormide rajamisele, mille loomisele kaasati Königsbergi Kunstiakadeemia õppejõude ja lõpetanuid. Lossi ümbruses viidi läbi arheoloogilisi uuringuid ja rekonstrueerimisi.

Aastatel 1894–1896 ehitatud ja rahvussotsialistide ajal lammutatud Uus Sünagoog

Aastatel 1920–1941 peeti linnas suuri Idamesse (saksa: Ostmesse) kus peamiseks eksponeerimispaigaks oli imposantne tehnikamaja. Tehnikaimeks peeti 1926. aastal ehitatud raudteesilda (saksa: Reichsbahnbrücke). Königsbergis asusid Idaeuroopa Majandusinstituut (saksa: Institut für osteuropische Wirtschaft), Kaubandus-Tööstuskoda jt. Tootmises domineerisid masinaehitus ja tselluloositööstus.

Suurüritustest olid märkimisväärsed Kanti 200. sünniaastapäeva tähistamised 1924. aastal, tollase majandussurutisega seotud talurahvademonstratsioonid 1929, saksa tudengipäevad 1932 ja Bach-Fest oktoobris 1936.

Rahvussotsialistide võimuletulekul toimunud kristalliöödel käskis kohalik Gauleiter (see amet vastas nõukogude oblasti parteikomitee esimese sekretärile) hävitada aastatel 1894–1896 ehitatud arhitektuuriväärtusliku Uue Sünagoogi.

1944. aasta augustis sai Königsberg, eriti selle kesklinn, kus ei olnud sõjalisi objekte, Suurbritannia Kuninglike Õhujõudude operatsiooni "Kättemaks" käigus tugevalt purustatud. Hukkus palju rahulikke elanike, tules hävis vanalinn ja hulk mälestusmärke, loss sai tugevasti kannatada ning peavarjuta jäi ligi 20 000 elanikku. Königsberg kapituleerus pärast mõlemapoolset ohvriterikkaid tänavalahinguid Punaarmeele 9. aprillil 1945. Linna annekteeris Nõukogude Liit.

Königsberg ja Kaliningrad |

Vastaval Potsdami konverentsi otsusele jäi Preisimaa kirdeosa koos Königsbergiga Nõukogude Liidu valdusse. Linn säilitas esialgu oma nime, kuigi juba kirillitsas. 1939. aastal oli linnas 370 000 elanikku. 1945. aasta aprillis elas Königsbergis veel u 150 000 inimest. Suurem osa neist suri nälga ja haigustesse või tapeti nõukogude sõdurite poolt, nii et 1945. aasta detsembris oli elus vaid 20 000 linlast. Neid püüti kiiresti "ümber kasvatada", kuid see ei õnnestunud. 1947. aastal küüditati nad Stalini käsul Nõukogude okupatsioonitsooni. Kohale pidid jääma vaid vähesed spetsialistid, kes tembeldati nõukogude kodanikeks ning pidid aitama kohalikke ettevõtteid taastada. Algas nõukogude inimeste sissevool. 1990. aastal moodustasid sakslased 0,6% elanikkonnast. Tänapäeval moodustavad venelased üle 80% linna rahvastikust.

4. juulil 1946 nimetati Königsberg nõukogude riigitegelase Mihhail Kalinini järgi Kaliningradiks. Teatud mõttes nõukogulikuks on see linn jäänud tänapäevani. Kannatada saanud Königsbergi lossi taastamise asemel käskis uus gauleiter selle 1967. aastal lammutada. Eemaldatud on kõik saksa riikluse ja kultuuriga seotud monumendid.

Alles on jäänud Immanuel Kanti monument. Teatud osa elanikkonnast soovib linna ajaloolise nime taastamist, mida seni on n-ö kõrgemalt poolt tagasi tõrjutud. Kohalik ülikool kannab nüüd nime Immanuel Kanti nimeline Balti Föderaalne Ülikool ning peab end ajaloolise Königsbergi ülikooli õigusjärglaseks.

• Kui Balti-Preisi hõimude käest vallutatud alale rajatud Königsbergi elanikkonda assimileerusid ka kohalikud, siis Kaliningradist kohalikud küüditati ning asendati "omadega".


• Kui Königsberg (ja kogu Ida-Preisimaa) oli kahe maailmasõja vahel ära lõigatud oma emamaast Poola koridoriga, siis Kaliningrad (ja Kaliningradi oblast) on praegu emamaast eraldatud "Leedu koridoriga".


• Kui enne Teist maailmasõda oli Königsberg platsdarm (sõjaline tugipunkt), "tasakaalustamaks Poola agressiivseid kavatsusi", siis Kaliningrad on praegu platsdarm, "tasakaalustamaks NATO agressiivseid kavatsusi".

• 
  

  

  
  

  
  

  Königsbergi katedraal. Renoveeriti sõjapurustustest 1994–2005, praegu on seal kirik ja Kaliningradi linna ajaloomuuseum
  

  
  

  
  


• 
  

  

  
  

  
  

  Kaliningradi linna keskus Pregolja jõe kallastel
  

  
  

  
  


• 
  

  

  
  

  
  

  Kaliningradi linna ajalooline keskus
  

  
  

  
  

Geograafia |

Pregolja jõgi Kaliningradis

Kaliningrad paikneb Pregolja (saksa Pregel) jõe suudme lähedal jõe mõlemal kaldal ja saartel.

21. septembril 2004 toimus Kaliningradi oblastis mitu maavärinat, mille epitsenter paiknes linnast 40 kilomeetrit kagu pool umbes 6 km kaugusel Primorskist. Esimene, Richteri skaala järgi umbes 5-magnituudiline tõuge oli eesti aja järgi kell 14.05 ning teine, 5,4-magnituudine tõuge oli kell 16.32 ja seda oli tunda ka Eestis.

Kliima |

Kaliningradis on üleminekukliima (mereliselt mandrilisele). Kõige külmema kuu, jaanuari keskmine õhutemperatuur on −1,5 °C ning kõige soojema kuu, juuli keskmine õhutemperatuur on 18,1 °C. Madalaimaks temperatuuriks fikseeriti −33,3 °C (veebruar 1956) ja kõrgeimaks temperatuuriks 36,5 °C (august 1992). Aasta keskmine õhutemperatuur on 7,9 °C, sademetehulk on 818 mm, õhuniiskus on 79 % ja tuul 2,2 m/s.^[2]

Sadamad |

21 m laiune laev Georg Ots tekitas kitsas kanalis võimsa ahtrilaine

Kaliningradis on mitu kaubasadamat, neist suurima kaubakäibega Kaliningradi Merekaubasadam, mille koosseisus on ka ajalooline elevaator. Sadama(te) edasist arengut takistab sissesõidukanal, mis seab piirangud laevade suurusele ja liiklussagedusele. Kanalis on võimalik korraga vaid ühes suunas liikuda piirkiirusega kuni 9 sõlme, mistõttu on eeskätt liinilaevad üle viidud Baltiiski sadamasse.

Linna merega ühendavas 1901. aastal avatud 43 km pikkuses kanalis on laevatee 50–80 m lai ning 9–10,5 m sügav^[3].

Sport |

Linna edukaim jalgpalliklubi on Kaliningradi Baltika.

Königsbergist (Kaliningradist) pärit tuntud isikuid |

• 
  Immanuel Kant (1724–1804), filosoof
  

Vaata ka |

• Ida-Preisimaa


• Königsbergi ülikool


• Palmburgi sild


• Königsbergi observatoorium

Viited |

Kirjandus |

• Knaurs Lexikon. Berlin, 1938

Välislingid |

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kaliningrad

• Online guide to Kaliningrad – Kaliningradcity.ru


• Kaliningradi linnavalitsuse leht


• Кёнигсбергская Хроника (venekeelne regionaalpatriootlik portaal)


• Königsbergi katedraal


• Kaliningradis võideldakse Immanuel Kantiga: russofoob, reetur, arusaamatute teoste autor