USA osariigid osariigiks saamise aja järgi

██ 1776–1790

██ 1791–1799

██ 1800–1819

██ 1820–1839

██ 1840–1859

██ 1860–1879

██ 1880–1899

██ 1900–1912

██ 1959

Osariik on Ameerika Ühendriikides 1. järgu haldusüksus. Riik jaguneb 50 osariigiks.

Osariikidel on vastavalt riigi föderalistlikule süsteemile osaline autonoomia, nad jagavad oma suveräänsust Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsusega. Ameeriklased on seetõttu korraga nii föderatsiooni kui ka oma püsielukohaks oleva osariigi kodanikud. Ühest osariigist teise kolimine on vaba, välja arvatud teatud kohtumääruste alusel näiteks tingimisi vabastatud kinnipeetutel või pärast lahutust laste hooldusõigust jagavate vanemate lastel.

Igal osariigil on oma konstitutsioon, mis on detailsem kui föderaalne konstitutsioon. Kõige lühem konstitutsioon on Vermonti osariigil (8300 sõna), kõige pikem Alabamal (357 000 sõna). Iga osariik on föderaalse konstitutsiooni ratifitseerimisega andnud osa võimu föderaalvalitsusele. Ajalooliselt on osariikide võimuvaldkonda jäänud korrahoid, haridus, tervishoid, transport ja infrastruktuur, kuigi tänapäeval rahastatakse ja reguleeritakse ka neid märkimisväärsel määral föderaalselt. Üldine suundumus on tsentraliseerimise poole, mis on tekitanud elavat arutelu osariikide võimupiiride ja üksikisikute õiguste teemal.

Riiklikul tasandil on igal osariigil Kongressis vähemalt üks esindajatekoja liige ja kaks senaatorit. Senaatoreid on igal osariigil kaks, esindajatekoja liikmete arv sõltub rahvaarvust – näiteks Wyomingil, Vermontil, Alaskal, Põhja- ja Lõuna-Dakotal, Delaware'il ja Montanal on ainult 1 esindajatekoja liige, Californial aga 53.

Igas osariigi "presidendiks" on kuberner, kes valitakse neljaks aastaks (New Hampshire'is ja Vermontis kaheks aastaks), tema asetäitjaks on asekuberner, kes on tihti ka osariigi senati presidendiks. Asekuberneri ei ole Arizona, Maine, New Hampshire, Oregoni ja Wyomingi osariikides. Maine'is ja New Hampshire'is on kuberneri asetäitjaks osariigi senati president, Arizonas, Oregonis ja Wyomingis aga osariigi riigisekretär.

Lisaks kubernerile on igal osariigil oma seadusandlik kogu, mis koosneb nagu Kongressgi kahest kojast, välja arvatud Nebraska. Algselt oli Nebraska kogu kahekojaline, kuid 1937. aasta reformidega alamkoda elimineeriti. Kõige väiksem seadusandlik kogu ongi Nebraskal, koosnedes 49 liikmest. Väikseim kahekojaline kogu on Alaskal (40-liikmeline esindajatekoda ja 20-liikmeline senat), suurim kogu on New Hampshire'il, koosnedes 400-liikmelisest Esindajatekojast ja 24-liikmelisest senatist. Kokku on kõikide osariikide peale 7383 seadusandjat, kellest 5411 on alamkodade liikmed ja 1972 on senaatorid.

Osariikidel on õigus luua iseseisvalt majandus- ja kultuurialaseid kontakte teiste riikidega või välisorganisatsioonidega tingimusel, et need registreeritakse vastavas föderaalasutuses. Kaitsealased ja välispoliitilised küsimused otsustab ning lepingud tehakse ainult riiklikul tasandil vastavas ministeeriumis.

Osariigid on jagatud maakondadeks, millel võib olla teatud kohalikku valitsusvõimu, kuid nad ei ole suveräänsed.

Ameerika Ühendriikide konstitutsioonis ei ole öeldud, kas osariikidel on õigus föderatsioonist välja astuda, kuid Ameerika Ühendriikide Ülemkohus otsustas 1869. aasta kohtuasjas, et ühepoolne unioonist väljaastumine on konstitutsioonivastane.