Austraasia moodustas Merovingide Frangi kuningriigi kirdeosa, hõlmates osi tänapäeva Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Luksemburgi ja Hollandi territooriumist. Metz oli pealinnaks, kuigi mõned Austraasia kuningad valitsesid Rheimsist, Trierist ja Kölnist.

Austraasia, frankide kodumaa (tumeroheline) ja järgnenud vallutused (muud rohelise varjundid).

Etümoloogia |

Austraasia nimi on germaani algupära, tähendades "idapoolset maad". Latinisatsioon on segadusseajav, kuna saksa "Ost" on "ida", kuid ladina "auster"/ "australis" on "lõuna".

Ajalugu |

Iidne Saint-Pierre-aux-Nonnains basiilika 4. sajandist Metzis, Austraasia kuningriigi pealinnas.

Frangi riik 714. aastal (Austraasia on tähistatud rohelisega)

Pärast frankide kuninga Chlodowech I surma aastal 511 jaotasid tema neli poega tema kuningriigi endi vahel, kusjuures Theuderich I sai maad, millest tekkis Austraasia. Theuderichist põlvnenud kuningate liin valitses Austraasiat aastani 555, kui see ühendati Chlothar I teiste frangi kuningriikidega, nii päris ta aastaks 558 kõik frankide valdused. Ta taasjaotas frankide territooriumi oma nelja poja vahel, kuid neli kuningriiki sulasid kokku kolmeks, kui Charibert I aastal 567 suri: Sigibert I sai Austraasia, Chilperich I sai Neustria ja Guntram sai Burgundia. Need kolm kuningriiki defineerisid Frangi riigi poliitilise jagunemise kuni Karolingide esiletõusuni ja isegi pärast seda.

Aastast 567 kuni Sigibert II surmani aastal 613 võitlesid Neustria ja Austraasia omavahel peaaegu pidevalt, kusjuures Burgundia mängis nende vahel rahutegijat. Need võitlused jõudsid oma haripunkti sõdades Brunichildi ja Fredegunde vahel (vastavalt Austraasia ja Neustria kuningannad). Lõpuks, aastal 613, aadlimässus enda vastu tundis Brunichild end reedetuna ja andis valdused üle oma sugulasele ja vaenlasele Neustriast, Chlothar II-le. Chlothar võttis siis kontrolli kahe teise kuningriigi üle ja rajas ühendatud frankide kuningriigi pealinnaga Pariisis. Sel perioodil ilmus esimene majores domus või majordoomus. Need ametnikud tegutsesid igas valduses vahendajatena kuninga ja rahva vahel. Esimesed Austraasia majordoomused tulid Pippiniidide perekonnast, mis koges aeglast, kuid pidevat tõusu, kuni see lõplikult asendas Merovinge troonil.

Aastal 623 küsisid austraaslased Chlothar II-lt endale päris oma kuningat ning ta nimetas oma poja Dagobert I nende üle valitsema, regendiks sai Pippin Landenist. Dagoberti valitsust Austraasias imetleti. Aastal 629 päris ta Neustria ja Burgundia. Austraasia oli kuni aastani 633 taas tähelepanuta jäetud, kuni rahvas nõudis taas kuninga poega nende oma kuningaks. Dagobert nõustus ja saatis oma vanema poja Sigibert III Austraasiasse. Ajaloolased on Sigiberti tihti paigutanud esimeseks Merovingide dünastiast roi fainéant või mitte midagi tegevaks kuningaks. Tema õukonnas domineerisid majordoomused. Aastal 657 õnnestus majordoomus Grimoald Vanemal panna oma poeg Childebert Lapsendatud troonile, kuhu see jäi aastani 662. Seejärel oli Austraasia valdavalt Pippiniididest majordoomuste kuningriik ja nende võimubaas. Tertry lahinguga aastal 687 alistas Pippin Herstalist Neustria kuninga Theuderich III ja kehtestas oma majordoomusliku võimu üle kõigi frangi kuningriikide. Kaasaegsed pidasid seda isegi tema "valitsusaja" alguseks. See andis ka märku Austraasia ülemvõimust Neustria üle, mis kestis Merovingide ajastu lõpuni. Aastal 718 nimetas Karl Martell Austraasia toetusega tema sõjas Neustria vastu - kõik territooriumid võitlesid frankide valduste ühendamise eest oma võimu alla - kellegi Chlothar IV valitsema Austraasiat. See oli viimane frankide valitseja, kes ei valitsenud kõigi frankide üle. Aastal 719 ühendati frankide valdused jäävalt Austraasia võimu alla.

Karolingide ajal ja hiljem kasutati Austraasiat mõnikord Karolingide impeeriumi idaosa tähenduses. Seda kasutati Ida-Frangi riigi sünonüümina, kuigi see on mõnevõrra ebatäpne.

Valitsejad |