Karl Martell Poitiers' lahingus

Karl Martelli sark Saint Denis' basiilikas

Karl Martell (ladina Carolus Martellus, prantsuse Charles Martel; umbes 688 – 22. oktoober 741) oli Frangi riigi majordoomus aastatel 717–741. Karli lisanimi Martell tähendab haamrit ehk vasarat ja ta teenis selle oma ohtrate sõjaliste võitude eest.

Karl oli eelmise majordoomuse Pippin Herstali ja tema armukese Alpaida poeg. Isa surma järel 714. aastal vangistas Karli võõrasema Plectrudis ta ning ametlikult nimetati majordoomuseks Pippini lapselaps Theudoald, kes oli alles 8-aastane. Neustria aadelkond valis aga majordoomuseks ülik Raganfridi, keda toetas ka sealne kuningas Dagobert III. Austraasias aga, kus valitses Theudoald, algas peagi kodusõda, Karl põgenes vanglast ning kuulutati 715. aastal Austraasia majordoomuseks.

Austraasia, frankide kodumaa (tumeroheline) ja järgnenud vallutused (muud rohelise varjundid).

716. aastal tungisid aga Neustria väed uue kuninga Chilperich II ja Raganfridi juhtimisel Austraasiasse. Esialgu olid jõud Karli kahjuks, kuid järgmise aasta kevadel suutis ta neustrialasi otsustavalt võita ja haaras ka Austraasias lõplikult võimu enda kätte. 718. aastal sõlmisid Chilperich II ja Raganfrid liidu Akvitaania hertsogi Odo Suurega, kuid said lüüa ning ka Neustria langes Karli kontrolli alla. Odo andis Chilperichi ja tema varanduse peagi Karlile välja. Nii oli kogu reaalne võim Frangi riigis koondunud tema kätte.

Frangi kuningriigid, Herstali Pippini surma järel 714

Järgnevalt sõdis Karl Martell edukalt idapoolsete germaani hõimudega ja liitis oma riigiga Lääne-Friisimaa ehk Hollandi. Tema ülimuslikkust pidid tunnustama nii alemannid kui ka baierlased. Sisepoliitiliselt kindlustas ta end samuti üha kindlamalt, 730. aastateks olid Frangi kuningad muutunud temast täiesti sõltuvateks nukuvalitsejateks.

732. aastal tungisid Frangi riiki Hispaaniast Umaijaadide kalifaadi väed. Karli väed kohtusid nendega Poitiers' ja Tours'i vahel, mistõttu konflikti on nimetatud nii Poitiers' kui ka Tours'i lahinguks. Frangi väed võitsid araablasi ja hiljem nad enam nii kaugele ei tunginud. Karli võitu on tihti peetud maailmaajaloos otsustavat tähtsust omavaks, millega päästetud Euroopa kristlik tsivilisatsioon moslemite invasioonist. Kuid viimasel ajal on tähelepanu juhitud sellele, et Omaijaadidel polnud sel hetkel konkreetseid vallutusplaane ja tegu oli pigem sügavale Frangi riiki ulatunud rüüsteretkega. Ka ei kadunud pärast lahingut moslemite oht, sest 730. aastate teisel poolel rüüstasid nad sageli Lõuna-Prantsusmaad, eriti Provence'i. Võimalik, et Karli 737. aastal saavutatud võit araablaste vastu oli tunduvalt otsustavama tähtsusega kui Poitiers' oma, kuid see ei saanud niivõrd tuntuks.

737. aastal suri ka Frangi kuningas Theuderich IV ja Karl jättis trooni tühjaks, nimetades ennast Frangi hertsogiks, kuid mitte kuningaks. Alles 743. aastal pani Karli poeg Pippin Lühike troonile viimase Merovingist Frangi kuninga, Childerich III. Karli viimased valitsusaastad olid samuti edukad, ta allutas enda otsese või kaudse ülemvõimu alla peaaegu kõik alad, millest koosnes hilisem Karl Suure impeerium, välja arvatud Itaalia, kus valitsesid langobardid.

741. aastal Karl Martell suri ning jagas oma riigi poegade vahel: Karlmann sai Austraasia ja Alemannia koos vasallist Baieriga, Pippin Lühike aga Neustria ja Burgundia koos vasallist Akvitaaniaga. Võimalik, et teatud valdusi sai ka tema kolmas poeg Grifo.