• Loode-Itaalia kohta varakeskajal vaata Neustria (langobardide)

Neustria (Syagriuse kuningriik, piiratud oranži joonega), frankide kontekstis.

Neustria või Neustraasia (tähendades "uut, läänepoolset maad", vastandina Austraasiale) oli frankide kuningriigi lääneosa, mis loodi aastal 511 seoses frankide kuninga (481–511) Chlodowech I Merovingide kuningriigi jagunemisega tema nelja poja vahel pärast tema surma.

Neustria hõlmas piirkonna Akvitaaniast La Manche'ini, ligikaudu enamuse tänapäeva Prantsusmaa põhjaosast, kus Pariis ja Soissons olid peamised linnad. Hiljem viitas see piirkonnale Seine ja Loire jõgede vahel, tuntud kui regnum Neustriae, Karolingide impeeriumi ja siis Lääne-Frangi riigi alamkuningriik. Karolingide kuningad asutasid ka Neustria margid mis oli piirihertsogkond bretoonide ja viikingite vastu, mis kestis kuni Kapetingide monarhiani 10. sajandi lõpul, kus mõiste hääbus kui Euroopa poliitiline või geograafiline mõiste.

Neustriat rakendati mõistena ka Loode-Itaalias langobardide domineerimise perioodil. See vastandus kirdega, mida kutsuti sarnaselt Austraasiaks, sama mõiste oli antud Frangi riigi idaosale.

Merovingide kuningriik |

Pidevad territooriumide taasjagamised Chlodowechi järglaste poolt põhjustasid palju nääklemisi, mis hoidsid rohkem kui 200 aastat Neustria peaaegu pidevas sõjategevuses Austraasiaga, frankide kuningriigi idaosaga.

Vaatamata sõdadele taasühinesid Neustria ja Austraasia lühikeseks ajaks mitu korda, esmakordselt Chlothar I ajal aastatel 558 – 562. Võimuvõitlus jätkus, kui Neustria kuninganna Fredegunde (kuningas Chilperich I (valitses 566–584) lesk ja uue kuninga Chlothar II (valitses 584–628) ema) vallandas kibeda sõja.

Pärast oma ema surma ja matmist Saint Denis' basiilikasse Pariisi lähistel (597) jätkas Chlothar II võitlust kuninganna Brunichildi vastu ja võidutses lõpuks aastal 613, kui Brunichildi kaaskond reetis vana kuninganna tema kätte. Chlothar pani Brunichildi piinapingile ja venitas teda kolm päeva, siis aheldas nelja hobuse vahele ja rebis lõpuks jäsemed küljest. Chlothar valitses nüüd ühendatud valdust, kuid vaid lühikest aega.

Dagobert I (valitses 628–637) ajal põhjustas jätkuv põlvkondadevaheline sõda veel ühe ajutise ühendamise. Kui Austraasias püüdis Pippiniidist majordoomus Grimoald Vanem riigipööret oma isanda vastu, kõrvaldas Chlodwig II ta ja taasühendas kuningriigi Neustriaga, kuid jälle ajutiselt. Chlodwigi poja Chlothar III valitsemise ajal või varsti pärast seda loovutas Neustria dünastia, nagu Austraasia enne seda, võimu oma majordoomusele.

Aastal 678 rahustas Neustria majordoomus Ebroin viimast korda austraasialasi. Ebroin mõrvati aastal 681 ja Poitiers piiskop võttis aastal 684 oma maadel elu oma halvimalt vaenlaselt Leodegarilt. Aastal 687 alistas Pippin Herstalist, Austraasia kuningapalee majordoomus, neustrialasi Tertry lahingus, ühendades Austraasia ja Neustria teiselt poolt. Kirjanikud, kes elasid Austraasias, osutasid oma majordoomusele ustavust.

Pippini järglased, Karolingid, jätkasid kahe valduse valitsemist majordoomustena. Paavst Stephanus II õnnistusega kukutas Karoling Pippin Lühike pärast aastat 751 ametlikult Merovingid ja võttis kontrolli keisririigi üle, tema ja ta järglased valitsesid kuningatena.

Neustria, Austraasia ja Burgundia ühendati siis ühe valitseja alla ning nimed "Neustria" ja "Austraasia" kadusid järk-järgult.

Karolingide alamkuningriik |

Aastal 748 andsid vennad Pippin Lühike ja Karlmann oma nooremale vennale Grifole 12 krahvkonda Neustrias keskusega Le Mansis. Riigikorralt oli see ducatus Cenomannicus, või Maine hertsogkond, ja see oli teine nimi regnum Neustriale 9. sajandini.

Mõiste "Neustria" võttis tähenduse "maa Seine ja Loire vahel", kui see anti aastal 790 regnumina (kuningriik) Karl Suure poolt tema teisele pojale Karl Nooremale. Sel ajal sai kuningriigi pealinnaks Le Mans, kus loodi Karli kuninglik õukond. Karolingide ajal oli Neustria kuninga põhikohustus kaitsta frankide suveräänsust bretoonide vastu.

Aastal 817 andis Ludwig Vaga Neustria oma vanemale pojale Lothar I-le, kuid pärast viimase mässu aastal 831 andis ta selle Pippin I-le ja pärast viimase surma aastal 838 Charles II Paljaspeale. Neustria koos Akvitaaniaga moodustas põhiosa Charles'i Lääne-Frangi kuningriigist, mis eraldus keisririigist Verduni lepinguga (843). Charles jätkas traditsiooni nimetada Neustriat valitsema vanem poeg oma õukonnaga Le Mansis, kui ta aastal 856 tegi kuningaks Louis Kogeleja. Louis abiellus Bretagne'i kuninga Erispoe tütrega ja sai bretooni monarhilt frangi suurnike nõusolekul regnumi. See ainulaadne suhe Neustriaga rõhutas, kui väikseks see oli selleks ajaks jäänud ilma Île-de-France'i ja Pariisita, kui see eemaldus Charles II Paljaspea keskvõimust ja lähenes Erispoe omale. Louis oli viimane Frangi monarh, kes nimetati Neustriasse oma isa poolt ja poegadele alamkuningriikide loomise praktika hääbus hilisemate Karolingide seas.

Karolingide mark |

 Pikemalt artiklis Neustria margid.

Aastal 861 asutas Karolingide kuningas Charles II Paljaspea Neustria margid, mida valitsesid krooni poolt nimetatud ametnikud, tuntud kui valvurid, prefektid või markkrahvid. Esialgu oli kaks marki, üks bretoonide ja teine viikingite vastu, mida sageli kutsuti vastavalt Bretooni ja Normanni mark.

Aastal 911 sai Robert I mõlema margi markkrahviks ja võttis tiitli demarchus. Tema perekond, hilisemad Kapetingid, valitses kogu Neustriat aastani 987, kui Hugues Capet valiti kuningaks. Neustria krahvid ületasid selleks ajaks markkrahve võimu poolest ning viikingite ja bretoonide rüüsteretkede kõrgaeg oli möödas. Pärast Kapetingide imet enam markkrahve ei nimetatud ja "Neustria" hääbus kui Euroopa poliitiline mõiste (esines siiski mõnes anglo-normanni kroonikas ja taaselustus Inglise Normandia-valduste sünonüümina Henry V ajal kroonik Thomas Walsinghami teoses Ypodigma Neustriae).

Valitsejad |

Merovingide kuningad |

Frangi riigi täpset jagunemist Neustria, Austraasia ja Burgundia kuningriigiks dateeritakse alles 6. sajandi lõpust, nii on varasemad kuningad, kes valitsesid Soissons'ist või Pariisist, välja jäetud.

• 
  Chlothar II, 584–629


• 
  Dagobert I, 629–639


• 
  Chlodwig II, 639–657


• 
  Chlothar III, 657–673


• 
  Theuderich III, 673


• 
  Childerich II, 673–675


• 
  Theuderich III, 675–691


• 
  Chlodwig III, 691–695


• 
  Childebert III, 695–711


• 
  Dagobert III, 711–715


• 
  Chilperich II, 715–721


• 
  Theuderich IV, 721–737


• 
  Childerich III, 743–751

Majordoomused |

Need olid kuningate ülemametnikud ja said järk-järgult de facto valitsejateks kuningate nimel.

• 
  Landric, aastani 613


• 
  Gundoland, 613–639


• 
  Aega, 639–641


• 
  Erchinoald, 641–658


• 
  Ebroin, 658–673


• 
  Wulfoald, 673–675


• 
  Leudesius, 675


• Ebroin, 675–680 (taas)


• 
  Waratton, 680–682


• 
  Gistemar, 682


• Waratton, 682–686 (taas)


• 
  Berchar, 686–688


• 
  Pippin Herstalist, 688–695


• 
  Grimoald II, 695–714


• 
  Theudoald, 714–715


• 
  Ragenfrid, 715–718


• 
  Karl Martell, 718–741


• 
  Pippin Lühike, 741–751

Karolingide alamkuningad |

• 
  Karl Noorem, 790–811


• 
  Lothar I, 817–831


• 
  Pippin I, 831–838


• 
  Charles II Paljaspea, 838–856


• 
  Louis Kogeleja, 856–879

Louis pages Le Mansist aastal 858 pärast Erispoe mõrva novembris 857.

Kapetingide markkrahvid |

Ainult need, kes valitsesid ühendatud Neustria marki, on lisatud, kuigi "Neustria" tiitlit kandsid ka varasemad Bretooni ja Normanni markide markkrahvid, kellest kõige tuntum oli Robert Tugev, hilisemate Kapetingide eelkäija.

• 
  Robert I, 911–922


• 
  Hugues Suur, 922–956


• 
  Hugues Capet, 956–987

Historiograafia |

Peamine kaasaegne kroonika, mis kirjutatud Neustria perspektiivist, on Liber Historiae Francorum.