Frangi riik Regnum Francorum (ladina)
482–843
Valitsusvorm	Monarhia
Frankide kuningas	Chlodowech I (esimene, 481–511) Karl Suur (viimane, 768–814)
Pealinn	Tournai (431–508) Pariis (508–768) Aachen (768–843)
Religioon	Katoliiklus
Riigikeeled	Ladina
Eelnev riik	Lääne-Rooma keisririik Friisimaa kuningriik Germaania
Järgnev riik	Lääne-Frangi riik Kesk-Frangi riik Ida-Frangi riik

Frangi riik (ladina Regnum Francorum) oli riik varakeskaegses Euroopas. Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tänapäevase Prantsusmaaga (siit pärineb ka Prantsusmaa nimi la France).

Frangi riik tekkis 5. sajandil pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist, kui germaani hõimurühm frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast.

Merovingid |

 Pikemalt artiklis Merovingid., Merovingide kunst, Frangi kuningate loend

Frangi riigi alad (481–814) koos ajalooliste territooriumide Austraasia, Švaabimaa, Neustria, Burgundia, Alemannia ja Akvitaaniaga

Lääne-Euroopa 5. sajandi lõpul

Tolosa läänegootide kuningriigi suurim ulatus tume- ja heleoranžiga, u 500

Chlodovech I |

Frankide kuninga (481–511) Chlodowechi valitsusaja algul asusid germaani hõimurühm frangid Reini ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva Belgias. Nad olid varem olnud suhteliselt vähetähtis germaani hõim ning roomlaste föderaatidena pidanud taluma teiste germaanlaste ja hunnide ränki rüüsteretki. Kuid Chlodowech osutus vägagi osavaks poliitikuks. Ta suutis leida õiged liitlased ning tänu ladina keele oskusele ja hilisemale üleminekule roomakatoliku usku sõlmida tihedad suhted ka Itaalia eliidi ning katoliku kirikuga.

486. aastal alistas Chlodowech liitlaste abiga Soissonsi lahingus Põhja-Gallias asunud Rooma väepealiku Syagriuse ning allutas nii oma võimule enamiku Loire'i jõest põhja poole jäävatest Põhja-Gallia aladest. Seejärel sõlmis ta liidu idagootide kuninga Theoderich Suurega, abielludes tema õe Audofledaga. 491 alistas Chlodowech osa tüüringlaste hõimudest oma riigi idapiiril ning järgnevalt alistas ka alemannid. Seejärel abiellus ta burgundide printsessi Chrodechildega, kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma. Merovechi sugukonda kuuluv Chlodovech I kindlustas oma võimu ristiusu vastuvõtmisega 496. aastal, tehes seda katoliikluse põhimõtetel, mitte teiste germaanlaste kombel läbi ariaanluse. Nüüd sai ta segastel aegadel loota rooma ülikkonna, vaimulike ja Rooma paavsti toetusele. Tänu ristiusu vastuvõtmisele, tunnustas teda valitsejana ka Bütsantsi keiser ja saatis talle kuningavõimu tunnused. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite, burgundide ja läänegootide vastu.

Euroopa aastatel 533–600

Chlodowechi katse allutada burgunde kukkus 500. aastal läbi, kuid järgnevalt purustas ta 507. aastal läänegoodid Vouillé lahingus, Lõuna-Gallias ja haaras kontrolli Akvitaanias. Läänegootide kuningas Alarich II tapeti lahingus ja läänegoodid, kes suundusid Ibeeriasse. Chlodovech liitis aga oma riigiga enamiku Akvitaaniast ja läänegootide riigi pealinna Toulouse.

509. aasta paiku tegi Chlodowech Pariisist oma pealinna ning umbes samal ajal jagas ta riigi Frangi allkuningate vahel. Hakkasid kujunema Frangi riigi ajaloolis-territoriaalsed üksused (Austraasia, Neustria jt). Chlodowech korraldas ka kirikureformi, kutsudes kokku Esimese Orleansi kirikukogu. Seal määras ta kindlaks Frangi riigikiriku olemuse, mis pidi ennekõike olema kuningat toetav. Clodovech muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile. Pandi kirja saali õigus. 508. aastal sai Pariis Merovingide riigi pealinnaks.

Riigi jagunemine |

511. aastal Chlodowech suri ning tema riik jagunes nelja poja vahel (511–561 Chlothar I, kes valitses Soissons'is, alates 524 ka Orleansi üle, alates 555 ka Reimsi üle ja alates 558 kogu Frangi riigi valitseja; 511–558 Childebert I, valitses Pariisis, 511–524 Chlodomer I, valitses Orleansis, ja 511–534 Theuderich I, valitses Reimsis).

Merovingide frangi riigid: Akvitaania, Burgundia, Neustria, Austraasia ja Frangi valitsejatest sõltuvad Alemannia ning Baieri

Germaanlaste Läänegootide kuningriigi, Frangi riigi ja Langobardide kuningriigi piirialad, 563. aastal

 Pikemalt artiklis Frangi kuningate loend#Chlodowechi pojad.

Chlothar I |

Chlothar I (511–561) ühendas frangi kuningriigid, ta päris aastaks 558 kõik frankide valdused. Ta taasjaotas frankide territooriumi oma nelja poja vahel, kuid neli kuningriiki sulasid kokku kolmeks, kui Charibert I aastal 567 suri: Sigibert I sai Austraasia, Chilperich I sai Neustria ja Guntram sai Burgundia.

 Pikemalt artiklis Frangi kuningate loend#Chlotari järglased.

Need kolm kuningriiki defineerisid Frangi riigi poliitilise jagunemise kuni Karolingide esiletõusuni ja isegi pärast seda.

Aastast 567 kuni Sigibert II surmani aastal 613 võitlesid Neustria ja Austraasia omavahel peaaegu pidevalt, kusjuures Burgundia mängis nende vahel rahutegijat. Need võitlused jõudsid oma haripunkti sõdades Brunichildi ja Fredegunde vahel (vastavalt Austraasia ja Neustria kuningannad). Lõpuks, aastal 613, aadlimässus enda vastu tundis Brunichild end reedetuna ning andis valdused üle oma sugulasele ja vaenlasele Neustriast, Chlothar II-le.

Chlothar II |

Chlothar II (584–629) võttis siis kontrolli kahe teise kuningriigi üle ja rajas ühendatud frankide kuningriigi pealinnaga Pariisis. Sel perioodil ilmus esimene majores domus või majordoomus, ametnikud kes tegutsesid igas valduses vahendajatena kuninga ja rahva vahel. Esimesed Austraasia majordoomused tulid Pippiniidide perekonnast, mis koges aeglast, kuid pidevat tõusu, kuni see lõplikult asendas Merovinge troonil.

6. sajandi lõpust hakkasid Frangi riigi sees kujunema neli eri piirkonda:

• 
  Austraasia Kirde-Gallias;


• 
  Neustria Lääne- ja Loode-Gallias keskusega Pariisis;


• 
  Burgundia endise burgundide riigi alal;


• 
  Alemannia osa tänasest Saksamaast, Prantsusmaa idaosast ja Šveitsist.

Frangi riik ja selle piirialad u 650

Dagobert I |

Aastal 623 küsisid austraasia aristokraatia Chlothar II-lt, kes valitses alaliselt Neustrias, endale päris oma kuningat ning ta nimetas oma poja Dagobert I nende üle valitsema, regendiks sai Pippin Landenist. Aastal 629, pärast isa Chlothar II surma, päris ta Neustria ja Burgundia. 633. aastal nõudsid Austraasia aristokraadid taas kuninga poega nende oma kuningaks. Dagobert I nõustus ja saatis oma vanema poja Sigibert III Austraasiasse. Ajaloolased on Sigiberti tihti paigutanud esimeseks Merovingide dünastiast roi fainéant või mitte midagi tegevaks kuningaks.

Majordoomuste aeg |

Frangi kuningriigid, Herstali Pippini surma järel 714

 Pikemalt artiklis Majordoomus.ed 7.–8. sajandil

Pippiniididest ja Karolingidest majordoomused: Pippin Vanem ehk Pippin Landenist (580–640); Grimoald Vanem (643–662); Pippin Keskmine ehk Pippin Herstalist (687–714); Karl Martell (714–741); Karlmann (741–747); Pippin Lühike ehk Pippin Noorem ehk Pippin III ehk Pippin Väike (741–751).

7. sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused; kuningavõim nõrgenes. Sigiberti õukonnas domineerisid majordoomused. Aastal 657 õnnestus majordoomus Grimoald Vanemal panna oma poeg Childebert Lapsendatud troonile, kuhu see jäi aastani 662. Seejärel oli Austraasia valdavalt Pippiniididest majordoomuste kuningriik ja nende võimubaas.

687. aastal alistas Pippin Herstalist, Merovingist Neustria kuninga Theuderich III Tertry lahingus, ühendades Austraasia ja Neustria ning kehtestas oma majordoomusliku võimu üle kõigi frangi kuningriikide. Herstali Pippini ülimuslikkust pidid tunnustama nii alemannide Alemannia kui ka baierlased. Sisepoliitiliselt kindlustas ta end samuti üha kindlamalt, 730. aastateks olid Frangi kuningad muutunud temast täiesti sõltuvateks nukuvalitsejateks. Kaasaegsed pidasid seda isegi tema "valitsusaja" alguseks. See andis ka märku Austraasia ülemvõimust Neustria üle, mis kestis Merovingide ajastu lõpuni. Pippini järglased, Karolingid, jätkasid kahe valduse valitsemist majordoomustena, kuid valitsejavõim oli päritav.

Friiside valdused oma suurimas ulatuses.

Karl Martell |

 Pikemalt artiklis Karl Martell., Frangi riigi majordoomus (717–741)

Karl Martelli skulptuur Versailles' lossis

Herstali Pippini surma järel alanud võimuvõitlus tulemusel alanud kodusõja võitis 715. aastal Austraasia majordoomuseks kuulutatud Karl Martell ning kogu reaalne võim Frangi riigis koondunud tema kätte. Järgnevalt sõdis Karl Martell edukalt idapoolsete germaani hõimudega ja liitis oma riigiga Lääne-Friisimaa.

 Pikemalt artiklis Friisi-Frangi sõjad., Friisimaa

Friiside riigi lõpp tuli aastal 734 Boarni lahingus, kui friislased kaotasid frankidele, kes vallutasid siis lääneosa kuni Lauwersini. Nad vallutasid ala Lauwersist idas aastal 785, kui Karl Suur võitis Widukindi. Karolingid panid Friisimaa grewani võimu alla; see tiitel oli lõdvalt seotud krahviga selle varajases tähenduses "kuberner", mitte "feodaalisand".

Al-Ándalus Umaijaadide Kalifaadi valitsemisajal, ca 750. aastal

732. aastal tungisid Frangi riiki Hispaania Al-Ándalusist, Pürenee poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa alalt Umaijaadide kalifaadi väed asevalitseja 'Abdul Rahman Al Ghafiqi juhtimisel, kellega Karli väed kohtusid Poitiers' lahingus. Frangi väed võitsid araablasi ja hiljem nad enam nii kaugele ei tunginud. Karli võitu on tihti peetud maailmaajaloos otsustavat tähtsust omavaks, millega päästetud Euroopa kristlik tsivilisatsioon moslemite invasioonist. 8. sajandi alguses toimunud muslimite poolt Läänegootide kuningriigi põhjaterritooriumite kontrolli alla võtmist (tänapäeva on Kirde-Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa alad). Pärast muslimite sissetungi tagasitõrjumist sügavale Karolingi monarhide juhitavasse Frangi riiki loodi Hispaania mark. See saavutati territooriumide ülevõtmisega piki Püreneesid ja Pürenee poolsaare kirdeosas.

737. aastal suri ka Frangi kuningas Theuderich IV ja Karl jättis trooni tühjaks, nimetades ennast Frangi hertsogiks, kuid mitte kuningaks. Karli viimased valitsusaastad olid samuti edukad, ta allutas enda otsese või kaudse ülemvõimu alla peaaegu kõik alad, millest koosnes hilisem Karl Suure impeerium, välja arvatud Itaalia, kus valitsesid langobardid. 741. aastal Karl Martell suri ning jagas oma riigi poegade vahel: Karlmann sai Austraasia ja Alemannia koos vasallist Baieriga, Pippin Lühike aga Neustria ja Burgundia koos vasallist Akvitaaniaga.

Esialgu tegid Pippin ja Karlmann koostööd: 742. aastal vangistasid nad oma poolvenna Grifo ja saatsid ta kloostrisse. 743. aastal panid nad troonile viimase Merovingist valitseja, Childerich III. Nad aitasid üksteist ka mässuliste vasallide vastu: 742. ja 745. aastal abistas Karlmann Pippinit Akvitaania hertsogi Hunaldi vastu, 742 ja 744 Pippin Karlmanni Baieri hertsogi Odilo vastu. Lisaks sõdisid nad 742–743 ka saksidega, võites nende hertsogit Theoderichi.

Karlmann oli sügavalt usklik valitseja ja tema ajal algas hilisema Saksamaa territooriumil laiaulatuslik kristlik misjon, mida juhtis Püha Bonifatius. Sisepoliitikas oli ta aga karm, surudes veriselt maha alemannide vastuhaku 746. aastal korraldas Austraasia majordoomus Karlmann, Karl Martelli vanem poeg Cannstattis, kõikide alemannide ülikute kohtumise, kus Karlmann vahistas mitu tuhat ülikut, keda süüdistati Theudebaldi ja Odilo ülestõusust osavõtus, ning lõpuks hukkas nad kõik riigireetmise eest. Cannstatti verekohus kõrvaldas peaaegu kogu alemannide hõimu juhtkonna ja lõpetas Alemannia hertsogkonna iseseisvuse, seejärelvalitsesid seda Frangi hertsogid.

Frangi majordoomus (741–756) ja Frangi kuningas (756–768) Pippin Lühike ehk Pippin III

Karolingid |

 Pikemalt artiklis Karolingide keisririik. (800–888), Karolingid, Karolingide renessanss

 Pikemalt artiklis Frangi kuningas.: Pippin Lühike, Karlmann, Karl Suur

Pippin III valitsusaeg |

Paavst Stephanus II õnnistusega kukutas Karoling Pippin Lühike pärast aastat 751 ametlikult Merovingid ja võttis kontrolli riigi üle, tema ja ta järglased valitsesid kuningatena. Pippin III kuulutas end kuningaks 751, kroonis end ise 752, paavst kroonis ta 756. 741–756 oli ta Frangi riigi majordoomus. Neustria, Austraasia ja Burgundia kuningriik ühendati siis ühe valitseja alla ning nimed "Neustria" ja "Austraasia" kadusid järk-järgult.

Esimestel valitsusaastatel oli Frangi riik jagatud kahe majordoomuse, Pippin III ja ta venna Karlmanni vahel. Kuid 747 loobus viimane võimust ja läks kloostrisse. Pippin saavutas aga osava diplomaatia ja sõjalise edu abil ülemvõimu Kesk-Euroopas ning tagas endale Kirikuriigi moodustamisega ka paavsti täieliku toetuse. Paavst kroonis ta isiklikult Frangi kuningaks ja toetas Merovingist reaalse võimuta kuninga kukutamist. Frangi kuninga tiitli kinnitas paavst tänuks Pippini abile langobardide vastaste sõjakäikude (754 ja 756) järel Kesk-Itaalias sh endise Ravenna eksarhaadi aladl moodustatud Paavstiriigi loomisel. Pippinist sai alguse Karolingide dünastia.

Karl Suure valitsusaeg |

Pippin III poja, Frangi keisri Karl Suure (768–814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutasid langobardide kuningriik Põhja-Itaalias, Saksimaa (Saksi sõjad) ja Baierimaa ning moodustasid Hispaania margi, vallutades endise Läänegootide Hispaania kuningriigi kirdeterritooriumi, mis oli muslimite poolt vallutatud.

Karl Suure valitsusaeg algas koos kaasvalitseja, Frangi kuninga 768–771 Karlmanniga, Karlmann oli Pippini noorem poeg, kes oli abielus langobardide kuninga Desideriuse tütrega. Pippini surma järel jagati riik aga siiski mõlema poja vahel ning Karl päris Põhja-Austraasia, Tüüringiga ja Lääne-Neustria ning Akvitaania lääneosa. Noorem vend Karlmann (751–771), aga päris (768–771) Ida-Akvitaania, Burgundia koos Provencega ning Lõuna-Austraasia alad koos Elsassi ja Hesseniga.

Karl haaras vanemana initsiatiivi, ta surus 769 maha alanud mässu Akvitaania hertsogkonnas ning Waiferi mõrv aastal 768 tähistas Akvitaania suhtelise iseseisvuse lõppu. 771. aasta detsembris suri Karlmann ootamatult ning nii sai Karl veretult võimu haarata. Ta oli nüüd Frangi riigi ainus isand.

Sõda langobardidega |

 Pikemalt artiklis Langobardide kuningriik., Desiderius

Langobardide kuningriik oma suurimas ulatuses (sinine), Aistulfi ajal (749–756)

Sarnaselt oma eelkäijatega püüdis ka Langobardide Desiderius suurendada langobardide võimu Itaalias, kuid seda tehes sattus ta kokkupõrgetesse nii paavstivõimu kui lõunapoolsete hertsogiriikidega. Paavst suutis hiljem veenda Alboini juhitud Benevento hertsogkonda ja Liutprandi juhitud Spoleto hertsogkonda (mõlemad olid ajaloolised langobardide territooriumid) usaldama end frankide hoole alla ja taaskord Langobardide kuningriigist lahku lööma; pärast seda andsidki mõlemad hertsogid end frankide kuninga Pippin Lühikese kaitse alla. Aastal 758 sai Benevento Liutprand täisealiseks ja tõusis kuninga vastu üles. Desiderius alistas ta ja andis tema hertsogkonna Arechis II valitseda, sidudes riigi tihedamalt Paviaga. Samal aastal kõrvaldas Desiderius ametist ka Spoleto Alboini ja sai ise sealseks hertsogiks.

Langobardi kuningriik kolme põhialaga: Neustria, Austria ja Tuscia

Paavst Stephanus III oli aastal 768 küll vastu Karl Suure abielule Desideriuse tütre Desiderataga, kuid oma surmaks aastal 772 oli ta langobardidega rahu teinud. Kuna kahe dünastia vaheline abielu oli lagunenud (Karl Suur hülgas Desiderata aastal 771 ja saatis ta tagasi isa juurde), palus uus paavst Hadrianus I Karl Suurel end võitluses Desideriuse vastu aidata. Lisaks sellele otsis langobardide kuninga kaitset frankide kuninga Karlmann I (Karl Suure venna) lesk Gerberga. Tehes seda tõenäoliselt vastutasuna Karl Suure solvangule (Desideratast loobumine), tunnustas Desiderius Gerberga poegi kui seaduslikke pärijaid; pärast seda kui paavst Hadrianus oli keeldunud neid kuningaks kroonimast, ründas ta paavsti ja tungis Pentapolisse. Hadrianuse ja Desideriuse saadikud kohtusid Prantsusmaal Thionville's, kus Karl Suur soosis paavsti.

772. aastal läks Karl Suur oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, Karl Suur ja tema onu Bernard juhtisid oma väed aastal 773 üle Alpide. Langobardid said Mortara (Ara Mortis) all rängalt lüüa ja peagi piirati neid nende pealinnas Ticinumis (tänapäeva Pavia). Desideriuse poeg Adelchis, kelle isa oli aastal 759. kuningriigi kaasvalitsejaks määranud, kogus küll Veronas vägesid, kuid noort printsi jälitati kuni Aadria mere rannikuni ja ta põgenes Karl Suure lähenemisel Konstantinoopolisse. Piiramine kestis kuni 774. aasta juunini, mil Desiderius avas vastutasuna oma sõdurite ja alamate elude säästmise eest linna väravad. Desiderius pagendati.

Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid, vallutas kuningriigi pealinna Pavia ning võttis endale 774 pärast viimase Langobardide kuningriigi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli Gratia Dei rex Francorum et Langobardorum ("Jumala armust frankide ja langobardide kuningas"), teostades kahe kuningriigi personaaluniooni, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus ka Langobardide kuningriigi põhjaosas Langobardia Maior, Põhja-Itaalias. Desiderius ja tema naine küüditati Galliasse. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua Hadrianus I Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast. Karl reorganiseeris kuningriigi frankide mudeli järgi, hertsogite asemele tulid krahvid. Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks, Friuli ja Spoleto hertsogkond aga liideti Frangi riigiga.

Saksi sõjad |

Frangi riigi laienemine sakside aladele, Karl Suure valitsusajal

 Pikemalt artiklis Saksi sõjad., Saksimaa hertsogkond

772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele, kes elasid Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Karlil oli neid alistada üpris raske, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muus osas. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest Karli käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis sakside vastupanutahte halvas. Karl Suur purustas otsustavalt kogu germaanlaste vastupanu ja laiendas oma valdusi Elbeni. Saksimaa hertsogkond, mis koosnes Engernist, Vestfaalist, Ostfaalist ja Nordalbingiast, sai Frangi keisririigi osaks. Pärast Frangi riigi võitu hakkas valitsema Frangi riigi koosseisus olevat Saksimaa hertsogkonda kuninga Karl Suure vastaste juht Saksi sõdade ajal Widukind.

Sõjakäik Zaragozale |

Hispaania margi krahvkonnad.

778. aastal tegi Frankide vägi sõjakäigu Pürenee poolsaarele, Córdoba emiraadi ja Zaragoza asehalduri vahelises võitluses. Naastes aga sõjakäigult, Roncevaux' kuristikus Pürenee mäestikus toimunud 15. augustil Roncevaux' lahingus, ründasid baskid frankide kuninga Karl Suure Hispaania sõjaretkelt tagasipöörduva armee järelväge, mille hävitasid. Sündmuse põhjal on valminud vanim Prantsuse eepos "Rolandi laul".

Hispaania mark |

Karl Suur tegi 781. aastal oma kolmandast, siis kolmeaastasest pojast Ludwigist Akvitaania kuninga. Frangi riigile allutatud uus kuningriik sisaldas Akvitaania, aga ka Gootia ja Karolingide valdused Hispaanias. 801. aastal vallutati Frangi riigi, Akvitaania kuninga Ludwig Vaga poolt Barcelona ja liidendati Frangi riiki. Seal loodi Barcelona krahvkond, mis andis aru frangi kuningatele.

 Pikemalt artiklis Hispaania mark., Barcelona krahvkond, Akvitaania kuningriik

Baieri hertsogkond |

Baieri umbes aastal 788

788. aastal liideti Frangi riigiga Baieri hertsogkond, pärast seda, kui hertsog Tassilo III oli püüdnud säilitada oma sõltumatust liidu abil langobardidega. Langobardide kuningriigi vallutamine Karl Suure poolt tähendas Tassilo langust, kes kukutati aastal 788.

Frangi kuningas (768–814) ja Frangi keiser (800–814) Karl Suur ja paavst (772–795) Hadrianus I

Sõjad avaaridega |

Avaari mark Ida-Baieris Doonau (Donau) ja Drava (Drau) jõgede vahel

 Pikemalt artiklis Avaari khaaniriik., Avaari mark

Impeeriumi piiride ja liikluse kaitsmiseks idakaubateedel asus Karl Suur liitu Bulgaaria khaani Krumiga ja Horvaatia hertsogi Vojnomiriga ning käivitas aastast 791 mitu kampaaniat avaaride vastu. Aastal 796 hävitasid Karl Suure poja Pippini juhitavad Karolingide väed peamise avaaride kindluse avaaride rõnga ja tegid khaani Frangi vasalliks, kui ülejäänud avaarid taandusid Tisza jõe taha. Võit on põlistatud poeemis De Pippini regis Victoria Avarica. Karl Suur asutas Avaari margi Ennsi jõest idas. Avaria ja Karantaania piirialad ulatusid piki Baieri idapiiri Doonau tasandikult Dravani ja Ida-Friuli taha, et kaitsta impeeriumi tulevaste rünnakute eest Pannooniast. Aladel ristiusu levitamiseks asutas Karl Suur 798. aastal Salzburgi peapiiskopkonna.

Frangi keisririik |

 Pikemalt artiklis Frangi keiser.: 800–814 Karl Suur (umbes 742 – 814)

Frangi keisrid

• 
  800–814 Karl Suur (umbes 742 – 814)


• 
  814–840 Ludwig Vaga (778–840), kaaskeiser alates 813
  


• 
  840–855 Lothar I (795–855)


• 
  855–875 Ludwig II (825–875)


• 
  875–877 Charles II Paljaspea (Karl II) (823–877)


• 
  881–887 Karl III Paks (831–888)


• 
  891–894 Guido Spoletost
  


• 
  894–898 Lamberto Spoletost
  


• 
  896–899 Arnulf (umbes 850 – 899)


• 
  901–905 Louis III Pime (Ludwig III)


• 
  915–925 Berengar Frioolist
  

Leo III kroonib Karl Suure keisriks. Jean Fouquet, 1455–1460

Karl Suur keisrina |

Rooma paavst (795–816) Leo III kroonis Karl Suure Frangi keisriks aastal 800. Juba 795. aastal Leo III teavitas oma saamisest paavstiks Frangi kuningat Karl Suurt ning saatis talle Püha Peetruse võtmed ja Rooma lipu. Karl Suur teatas paavstile, et tema ülesanne on kaitsta kirikut ja kindlustada selle misjonitööd, kuid paavst võiks tema kuningriigi ning vägede eest palvetada. Leo III vastu algatatud tagandamise katses, milles teda süüdistati vandemurdmises ja abielurikkumises, saabus Karl Suur 800. aastal Itaaliasse kirikukogule, mis tegeles Leo III vastu suunatud vandenõu uurimisega. 25. detsembril 800 läks Karl Suur Rooma Peetri kirikusse apostel Peetruse altari ette palvetama. Pärast evangeeliumi lugemist asetas paavst talle pähe keisrikrooni ja põlvitas tema ette. Karl Suurt tunnistas keisrina 812. aastal ka Bütsantsi keiser.

801. aastal vallutas Frangi Akvitaania kuningas Ludwig Vaga Barcelona ja liidendati Barcelona krahvkonnana Frangi keisririiki.

Keisririigi territoorium |

Karolingide keisririik, Karolingide impeerium oli jagatud erinevate Karolingide dünastia liikmete vahel ja alates keisririigi loomisest olid impeeriumi eri osade valitsejad: kuningas Karl Neustrias, kuningas Ludwig Vaga Akvitaanias ja kuningas Pippin Itaalias.

Karl Suur asutas Karolingide impeeriumi piirimaadel territoriaalsed organisatsioonid margid:

• 
  Taani mark (mõnikord nagu rida linnuseid, mitte mark) Eideri ja Schlei jõgede vahel, daanide vastu;


• 
  Saksi või Nordalbingia mark Eideri ja Elbe jõgede vahel tänapäeva Holsteinis, obotriitide vastu;


• 
  Tüüringi või Sorbi mark Saale jõel, sorbide vastu, kes elasid limes sorabicuse taga;


• 
  Lausitzi mark, Meißeni mark, Merseburgi mark ja Zeitzi mark;


• 
  Frangi mark tänapäeva Ülem-Frangimaal, tšehhide vastu;


• 
  Avaari mark Ennsi jõe ja Viini metsa vahel (hilisem Idamark), avaaride vastu;


• 
  Pannoonia mark Viinist idas (jagatud Ülem- ja Alam-);


• 
  Karantaania mark;


• 
  Steiermark, rajati Karl Suure ajal osast Karantaaniast (Kärnten), piiriterritoorium avaaride ja slaavlaste vastu.


• 
  Friuli mark.


• 
  Marca Hispánica Al-Ándalusi moslemite vastu (Hispaania)

Pippin suri aastal 810, tema pärijaks sai vallaspoeg Bernhard ning Karl suri pärijateta aastal 811. Kuigi Bernhard järgnes Pippinile Itaalia kuningana, tehti Ludwigist, oma isa Karl Suure poolt aastal 813 kaaskeiser ja kogu keisririik läks Ludwig Vagale seoses Karl Suure surmaga 814. aasta talvel. Kuni isa surmani valitses Ludwig Vaga Akvitaanias, kust 814. aastal siirdus elama Frangi keisri keskusse Aachenisse.

Ludwig Vaga valitsusaeg |

Ludwig Vaga 1888. aasta Saksa kujutisel

 Pikemalt artiklis Ludwig Vaga. (778–840), kaaskeiser alates 813 keiser 814–840

817. aastal kroonis Ludwig Vaga oma vanema poja Lothari kaaskeisriks. 817. aastal rajas Ludwig Vaga kolm uut Karolingide kuningriiki oma poegadele esimesest abielust: Lothar tehti Itaalia kuningaks ja kaaskeisriks, Pippin tehti Akvitaania kuningaks ja Ludwig Sakslane tehti Baieri kuningaks.

Ludwig Vaga avaldas Rooma paavsti, Paschalis I ja Frangi valitsejate vahelisi suhteid reguleeriva pakti (Pactum Ludovicianum), mille põhipunktid olid pandud paika koos Stephanus IV-ga. Pakti järgi määras Ludwig Vaga Kirikuriigi alad ja väljaspool seda asuvad kirikule kuuluvad territooriumid paavsti jurisdiktsiooni alla, lubas mitte sekkuda paavsti territooriumitel toimuvatesse asjaajamistesse ilma vastava kutseta, samuti garanteeris Ludwig, et paavsti valimised tuleb pidada ilma Frangi riigi poolse sekkumiseta, kuid paavstiks valitud isik pidi teavitama Frangi riigi valitsejat enda asumisest paavstiametisse.

Ludwig Vaga püüe aastal 823 arvestada ka neljanda pojaga (teisest abielust), Karl Paljaspeaga tähendas vanemate poegade vastupanu ja tema valitsemise viimaseid aastaid vaevas kodusõdasest esimesest abielust sündinud pojad kartsid alusega, et uus pärija vähendab nende päritavaid maavaldusi.

Euroopa enne Karolingide kodusõda (840–843): Lääne-Euroopa Karl Suure surma (814) ja keiser Ludwig Vaga (suri aastal 840) ajal

826. aastal pöördus Taani kuningas Harald Klak pärast kaotust lahingus Frangi keisri Ludwig Vaga poole abi saamiseks ja palusid, et neile saadetaks evangeeliumi kuulutajaid. Kuningas Harald kogu pere ja kaaskonnaga ristiti Reimsi peapiiskop Ebo poolt. Pärast ristimist suundus koos kuningaga Taani ka misjonär Ansgar.

 Pikemalt artiklis Taani ajalugu#Ristiusu levik Taani.

Lotharilt võeti aastal 829 tema kaaskeisri tiitel ja ta pagendati Itaaliasse, kuid järgmisel aastal ründasid tema pojad Ludwigi keisririiki ja sundisid viimase Lothari kasuks troonist loobuma. Järgmisel aastal ründas Ludwig oma poegade kuningriike, võttis Lotharilt tema keisritiitli ja tagas Itaalia kuningriigi Karlile.

Ludwigi pojad alustasid 832. aastal isa vastu taas kodusõda, paavst toetas kaaskeiser Lotharit, kellega koos siirdus ta Frankimaale, et olla kodusõja osapooltele vahendajaks. Paavst (827–844) Gregorius IV õhutusel alustas Lothar sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusena reetsid Ludwigi väed ta ja liitusid Lothariga. Ludwig alistus ning andis võimu üle Lotharile. Ludwig suleti vangistusse ning Baieri Judith pügati nunnaks ning suleti kloostrisse. Lothari poolt kokku kutsutud kogunemisel, millel oli kavas Ludwig lõplikult võimult kõrvaldada, asusid Ludwigit kaitsma tema nooremad pojad Pippin ja Baieri Ludwig, mille tulemusena taastati Ludwigi võim ning ta ennistati keisritroonile. Aastal 835 tehti perekonna sees rahu ja Ludwig taastati keisriks. Juba tema eluajal jagasid ta pojad riigi omavahel, lõplikult sai see siiski teoks pärast Ludwigi surma, 843. aastal Verduni leppega.

Karolingide keisririik oma suurimas ulatuses, ning kolmeks jagatuna aastal 843

Karolingide kodusõda |

 Pikemalt artiklis Karolingide kodusõda. (840–843)

Kui Pippin aastal 838 suri, kroonis Ludwig Karli Akvitaania kuningaks, samas aadel valis Pippini poja Pippin II, konflikt lahenes alles 860. aastal koos Pippini surmaga. Kui Ludwig Vaga 840. aastal lõpuks suri, taotles Lothar kogu keisririiki olenemata jaotamisest.

Vaidlus sütitas uue sõja, seekord ühinesid Karl ja Ludwig Sakslane, Lothari ja Pippin II vastu. Pärast kaotust 841. aastal Fontenay lahingus oma noorematele vendadele, põgenes Lothar oma pealinna Aachenisse ja kogus uue armee. Uued väed olid kehvemad kui noorematel vendadel. Aastal 842 leppisid Karl ja Ludwig Strasbourgi vannetega kokku kuulutada Lothar keiserlikule troonile kõlbamatuks.

Keisririigi lagunemine |

Ludwig Vaga (814–840) ajal hakkas Frangi riik lagunema. Verduni lepinguga (843) jagati Frangi riik kolmeks osaks, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Igaüks kolmest vennast oli juba loonud oma kuningriigi: Lothar Itaalias, Ludwig Sakslane Baieris ja Karl Paljaspea Akvitaanias. Lothar, kes oli aastal 817 nimetatud kaaskeisriks, jättis oma Frangi keisri tiitli alles.

• 
  Lothar I sai keisririigi keskse osa, millest hiljem moodustusid põhjast lõunasse Madalmaad, Lorraine, Alsace, Burgundia, Provence ja Itaalia kuningriik (mis kattis ainult põhjapoolse osa Apenniini poolsaarest) ja mida kokku kutsuti Kesk-Frangi riigiks. Ta sai ka kaks keiserlikku linna, Aacheni ja Rooma. Lisaks sai ta keisritiitli, kuid see tähendas vaid nimelist ülemvõimu oma vendade maade üle.


• 
  Ludwig Sakslane sai idaosa. Ludwigile tagati kuningavõim kõigil maadel Reinist idas ja Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti Ida-Frangi riigiks, ja mis oli eelkäija erinevate riikide keskaegsele kogumile, mida tunti Saksa-Rooma riigina, ja sealt edasi tänapäeva Saksamaale.


• 
  Karl Paljaspea sai lääneosa, millest hiljem kujunes Prantsusmaa. Karl sai kõik maad Rhône jõest läänes, mida kutsuti Lääne-Frangi riigiks ja osa alasid Saône'i jõest läänes, mida kutsuti ametlikult regnum burgundiae (Burgundia kuningriik), kuid kuna Prantsusmaa kuningas delegeeris administreerimise hertsogitele, sai territoorium tuntuks kui Burgundia hertsogkond.
  
  • 
    Pippinile tagati Akvitaania kuningriik, kuid ainult Karli eestkoste all.

Frangi riigi jagunemine 843–888

Lääne-Frangi riik |

 Pikemalt artiklis Lääne-Frangi riik., Lääne-Frangi kuningas (843–877) ning Frangi keiser (875–877) Charles II Paljaspea

Kesk-Frangi riik |

 Pikemalt artiklis Kesk-Frangi riik., Lothar I (840–855), Ludwig II (Frangi keiser) 855–875

Kesk-Frangi riik loodi aastal 843 Verduni lepinguga, paiknes Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, koosnes Kesk-Frangi riik frankide territooriumist Reini ja Schelde jõgede vahel (hiljem tuntud kui Lotring), Friisimaast Põhjamere rannikul, endisest Burgundia kuningriigist (välja arvatud läänepoolne osa, hilisem Bourgogne) ja Provence'ist, samuti Itaalia kuningriigist.

Aastal 855 jagas keiser Lothar I taas oma valduse oma poegade vahel. Ta pärandas Itaalia kuningriigi koos Roomaga oma vanemale pojale Ludwig II-le, kes krooniti aastal 850 Frangi keisriks. Enamus maid Alpidest põhja pool läksid Lothar II-le ja nimetati Lotharingiaks. Provence ja Burgundia läksid Charles'ile, pärast tema surma aastal 863 jagati tema valdused tema vendade vahel. Pärast Lothar II surma aastal 869 jagati Lotharingia Meersseni lepinguga tema onude, Ida-Frangi riigi kuninga (843–876) Ludwig Sakslase ja Lääne-Frangi kuninga (843–877) Charles II Paljaspea vahel.

Erinevalt Ida- ja Lääne-Frangi riigist, Saksamaa ja Prantsusmaa eelkäijaist, jäi Kesk-Frangi riik vaid lühikeseks episoodiks.

Ida-Frangi riik |

 Pikemalt artiklis Ida-Frangi riik., Ludwig Sakslane Ida-Frangi kuningas (843–876)

Karl III valitsusaeg |

 Pikemalt artiklis Karl III Paks.

Karl III, Ludwig Sakslase poeg, Ida-Frangi kuningas 882–887, oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt Frangi keisririigi ühtsuse (välja arvatud Provence'i kuningriik), Lääne-Frangi kuningas 884–887 ja Frangi keiser 879–887.

Pärast Karl Paljaspea surma ründasid keisririiki põhjast ja läänest viikingid, sisemised võitlused toimusid Itaaliast Läänemereni ja Ungarist Akvitaaniani. Karl Paljaspea suri aastal 877 Mont Cenise kuru ületamisel ja tema järglaseks sai tema poeg Louis Kogeleja kui Lääne-Frangi kuningas, kuid ilma Saksa-Rooma keisri tiitlita. Louis Kogeleja oli füüsiliselt nõrk ja suri kaks aastat hiljem, tema valdused jagati kahe vanema poja vahel: Louis III sai riigi põhjaosa (Neustria) ning Karlmann sai riigi lõunaosa (Akvitaania ja Burgundia). Itaalia kuningriik sai lõpuks Baieri Karlmannile, kuid insult sundis teda loovutama Itaalia oma vennale Karl Paksule ja Baieri Ludwig Nooremale. Aastal 879 asutas Boso Provence'is Alam-Burgundia kuningriigi.

Aastal 881 krooniti Karl Paks Saksa-Rooma keisriks, samas surid Ludwig Noorem ja Louis III järgmisel aastal. Saksimaa ja Baieri ühendati Karl Paksu kuningriigiga ja Neustria läks Carloman II kätte, kes vallutas ka Alam-Burgundia. Carloman suri jahiõnnetuses aastal 884 pärast tormilist ja ebaefektiivset valitsemist ning tema maad päris Karl Paks, taasluues Karl Suure impeeriumi. Karl III suutis Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastada, kuid tema katsed peatada viikingite ja araablaste röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg Arnulf haaras 887. aastal Ida-Frangi riigis võimu enda kätte.

Pärast Kesk-Frangi kuningate väljasuremist jagasid Lääne- ja Ida-Frangi riikide valitsejad Meersseni lepinguga aastal 870 Kesk-Frangi riigi omavahel. Nüüd oli Lääne-Euroopa jagatud kaheks pooleks: ühtne Lääne-Frangi riik (843–987) (hilisem Prantsusmaa) ja Ida-Frangi riigi vürstiriikide lõtv konföderatsioon, millest sai Saksa-Rooma riik.

887. aastal Karolingide keisririik jagati: Arnulf säilitas Kärnteni, Baieri, Lotringi ja tänapäevase Saksamaa alad; Pariisi krahv Odo valiti Lääne-Frangi kuningriigi (Prantsusmaa) kuningaks, Ranulf II sai Akvitaania kuningaks, Itaalia läks krahv Berengari kätte, Ülem-Burgundia sai Rudolf I ja Alam-Burgundia sai Boso poeg Louis III Pime.

 Pikemalt artiklis Guido Spoletost. 891–894, 894–898 Lamberto Spoletost, 896–899 Arnulf (umbes 850 – 899), 901–905 Louis III Pime (Ludwig III), 915–925 Berengar Frioolist

Vaata ka |

• Frangi keiser


• Frangi kuningas

Välislingid |

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Frangi riik