See artikkel on poliitik Jaan Tõnissonist; sõjaväelase kohta vaata artiklit Jaan Tõnisson (sõjaväelane).

Jaan Tõnisson
Eesti peaminister
Ametiaeg 18. november 1919 – 28. juuli 1920
Eelnev	Otto Strandman
Järgnev	Ado Birk
Eesti peaminister
Ametiaeg 30. juuli 1920 – 26. oktoober 1920
Eelnev	Ado Birk
Järgnev	Ants Piip
Eesti riigivanem
Ametiaeg 9. detsember 1927 – 4. detsember 1928
Eelnev	Jaan Teemant
Järgnev	August Rei
Eesti riigivanem
Ametiaeg 18. mai 1933 – 21. oktoober 1933
Eelnev	Konstantin Päts
Järgnev	Konstantin Päts
Isikuandmed
Sünniaeg	22. detsember 1868
Sünnikoht	Tänassilma lähedal, Viljandi vald, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg	Tõenäoliselt 1941 (72-aastasena)
Erakond	Eesti Rahvameelne Eduerakond (1905-1917) Eesti Demokraatlik Erakond (1917-1919) Eesti Rahvaerakond (1919-1932) Rahvuslik Keskerakond (1932-1935)
Lapsed	Ilmar, Heldur, Rein, Hilja ja Lagle
Alma mater	Tartu Ülikool
Elukutse	Riigi- ja õigusteadlane
Autasud	Loend

Jaan Tõnisson VR III/1 (10.vkj/22. detsember 1868 Tänassilma lähedal, Viljandi vald – 1941? Tallinn?^[1][a]) oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane. Tõnisson oli üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht.

Aastatel 1896–1930 andis välja ajalehte Postimees ja oli periooditi selle peatoimetaja. Oli I Riigiduuma, Eesti Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu, I–V Riigikogu ja I Riigivolikogu liige. Samuti oli mitmetel kõrgetel ametikohtadel Eesti Vabariigis. Sealhulgas peaminister, Riigikogu esimees, riigivanem ning välisminister.

Ta oli mitme organisatsiooni liige. Sealhulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor, Vanemuise Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Ajakirjanikkude Liidu, Eesti Karskusliidu, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, Tartu Meestelaulu Seltsi ja mitme teise organisatsiooni auliige ning Tartu linna aukodanik. Tema auks on nimetatud Jaan Tõnissoni tänav Tartus ja püstitatud Jaan Tõnissoni monument. Tegutseb Jaan Tõnissoni Instituut ja Jaan Tõnissoni Selts.

Elulugu |

Noorpõlv |

Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus. Kodus valitsesid vennastekogude kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. Tõnisson õppis 1878–1886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ja astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraadiga.

Tõnisson oli 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.

1894–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse.

Ühiskondliku tegevuse algus |

Aastal 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. 7/19. jaanuaril 1893 ilmus nimemärgi –n all Postimehes uue peatoimetaja esimene juhtkiri, kus oli muuseas öeldud: Päike hakkas mulle armsamalt paistma, tuul ei vingunud mitte aina valust, vaid ta kuuldi kaasikule nagu julgustades jutustavat, et see vangipõli mitte igavesti ei kesta, et elu kord jälle ärkab ja et puud kõik pungel puhkema ning lilled õilmil õitsema ajab – ja teeb, et iga linnuke lepikus rõõmust päevad otsa lukutada võib, ja iga veeojake suurest rõõmust hüppama peab. Ning õigus oli tuulel: Kevadised kohavad vetevolinad ja murduvate jääpankade mürinad, esimesed rohul haljendavad aasad ja imeliselt ehitud õilmenupud, lepik-lindude lahked lood ja käo kurblik kukkumine – kõik kuulutas õnnest, mida loodus uuel aastal igavusest lootuseta unest päästes tundis^[2]. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ja kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.

Jaan Tõnissoni kõrkuseni küündiv isekus, põikpäisus ja agressiivselt ründav esinemismaneer tõid talle vastaseid igal sammul.^[3]

Tõnissoni nimega seotakse "Tartu renessansi" ehk rahvusliikumise hoogustumist. Tõnisson ja ta aatekaaslased propageerisid 1890. aastatel Tartus kauplustes ja restoranides eesti keele kasutamist, mis toona üpris harv oli. Mitmeaastase kampaania tulemusena hakkas eesti keele pruukimine ka kõrgseltskonna seas üha tavalisemaks muutuma. Tõnissoni tegevusest vihale aetud sakslased andsid talle hüüdnimeks "Nuustaku hertsog", mis oli seotud ka tema džentelmenlike maneeridega. Eestlaste seas said tema populaarseteks hüüdnimedeks aga Koodi-Jaan ja Vana Jaan.^[4]
Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist.

1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Prantsusmaale.

20. sajandi esimesed aastad |

1898–1918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ehk tegelikult kõigi Eesti Põllumeeste Seltside keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902. aastal Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank. Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse vedajaid, 1911 sai temast Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees ja Eesti Vabariigi aastatel ka ühistegevuse professor (1935).

20. sajandi esimestel aastatel tekkis Tõnissonil teatav konflikt Tallinna ajalehega Teataja, mille toimetajaks oli Konstantin Päts. Tavaliselt on Postimehe ja Teataja vastuolu hinnatud põhimõtteliseks ning teravaks, kujutades seda tagantjärele "kahe suure" omavahelise gigantse heitlusena. Ajalehtede sisu näib siiski olevat suhteliselt sarnane, mõlemad toetasid tugevalt Eesti rahvuslikku liikumist ja pöörasid suurt tähelepanu ka põllumajandusele, kuid Teataja rõhutas enam sotsiaalprobleeme, sest Tallinnas asus palju tööstustöölisi ning talurahvas oli Eestimaa kubermangus üldiselt vaesem kui Liivimaal.

Hoopis teravam oli Tõnissoni ja Postimehe vastuolu teise Tartu ajalehega Uudised, mille toimetajaks oli sotsialistlike vaadetega Peeter Speek. 1903–1905 võideldi ägedalt noorsoo poolehoiu saavutamise eest ja kohati solvati üksteist üpris ägedalt. Samas olid ka Uudiste vaated üldiselt rahvuslikud, kuid Tõnissoni aatelise suuna asemel keskenduti tunduvalt enam majandusprobleemidele ja vaesema rahva olukorrale.

1905. aasta revolutsioon |

1905. aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õigusi sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27. novembril parlamentaarset monarhiat ning Eestile rahvusliku enesemääramise õigust taotleva Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 1905–1917. Erinevalt teisest toonasest eestlaste parteist, Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlikust Ühisusest, sai Tõnissoni erakond teatud määral jätkata oma tegevust ka pärast 1905. aasta revolutsiooni, kuna esindas mittesotsialistlikke ja reserveeritud vaateid.

Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks, arvates, et edasisi muutusi saab läbi viia rahumeelsete reformidena. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika "Bürgermusse" majja, radikaalid eesotsas Jaan Teemantiga pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas ("aulakoosolek"). Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi, ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud Friedebert Tuglas.

Revolutsioonist revolutsioonini (1906–1917) |

Maja, kus elas Jaan Tõnisson

1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas, kes nõudsid Venemaa vähemusrahvustele rahvusautonoomiat. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad (näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatu), siis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks. Hiljem liitusid eesti saadikud kadettide saadikurühmaga. Eestlased ja lätlased nõudsid ka karistussalkade tegevuse uurimist, kuid valitsus hakkas asja menetlemisega venitama. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali. Hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ja oli 1908. aastal 3 kuud vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.

Tõnissoni initsiatiivil loodi 1910. aastate alguses Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts (ENKS) ja Ühistegevuse Edendamise Keskselts. ENKS rajas Lõuna-Eestisse mitmeid eestikeelseid erakoole, eriti tütarlastele.

Esimese maailmasõja ajal (1915) asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, ent tegeles aktiivselt ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparanduste ettepanekuid.

Tõnisson 1917. ja 1918. aastal |

Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mille juhiks jäi ta kuni 1919. aastani. Selle erakonna järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond.

1917. aasta 12. aprillil (vkj 30. märtsil) kuulutati tänu Eesti rahvuslike poliitikute pingutustele ning Petrogradis hiiglasliku meeleavalduse korraldanud eestlastele Vene Ajutise Valitsuse poolt Eestimaa rahvuskubermang, mis hõlmas kogu eestlaste etnilise asuala. Tõnisson oli varem toetanud kahekubermangulise autonoomse Eesti loomist, ent see idee oli tagasi lükatud. Milline oli tema mõtte ajend, on selgusetuks jäänud: Tõnissoni vastased nägid selles katset Lõuna-Eesti kuberneri koht enda kätte saada ning Tartu tähtsust kunstlikult upitada, pooldajad on rääkinud sellest aga kui tasakaalustatud regionaalpoliitika ja parema valitsuskorralduse loomise plaanist (kahe kubermangu korral oleks saanud lisaks kuberneridele ametisse panna ka kindralkuberneri, kel oleks kuberneridest tunduvalt enam võimu).

Sama aasta sügisel sai Tõnissonist 5. juunil 1917 valitud Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed.

1917. aasta novembris, kui oli toimunud enamlaste võimuhaaramine, oli Tõnisson üks peamisi Eesti demokraatliku opositsiooni juhte. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks Eesti Maanõukogu poolt 28. novembril vastu võetud otsuseid (Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis ja maa Venemaast eraldunuks) ning nõudmaks enamlaste diktatuuri lõpetamist. Seepeale arreteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja 1. Eesti jalaväediviisi ülem Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglasse, kus kommunistide juht Viktor Kingissepp neid üle kuulas. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ja nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ja oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ja püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia.

Tõnisson ja liberaalne Eesti Vabariik |

1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.

1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ja osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ja astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ja loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma teise valitsuse kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Ametisse astus Ants Piibu valitsus.

Järgnevalt oli Tõnisson I–V Riigikogu liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931–1932 välisminister. Aastail 1919–1933 elas ta püsivalt Tallinnas^[5].

Postimehe majanduslikud raskused jätkusid. 31. juulil 1929 oli seis peaaegu lootusetu^[6]. 1930. aastal loovutas Jaan Tõnisson Postimehe väljaandmise Eesti Kirjastus-Ühisusele Postimees ja jäi ise Postimehe palgaliseks peatoimetajaks^[7]. Pankrotti välditi vaid raamatupidajalike manipulatsioonidega^[7].

1928. aastal parandas Tõnisson suhteid Rootsiga, tehes sinna riigivanemana riigivisiidi ning valmistades nii ette kuningas Gustav V vastukülaskäiku 1929. aastal. Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ja hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga.

1931–1932 oli Tõnisson teatava üllatusena Konstantin Pätsi valitsuse välisminister.

1932–1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ja Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.

Kui ta 1933 uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ja vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe sõjalaeva mahaparseldamises Peruule, kuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus.

1. juunil 1933 pidas Jaan Tõnisson Vanemuises kõne põhiseaduse muutmisest. Kui ta oli öelnud: Peame looma võimu, kes pole rippuv rahvaesitusest, kes aga ei teotseks omast tahtest, vaid seaduslikult ja lojalselt, katkestas teda vapside tekitatud müra ja visati paukpadruneid. Politsei ajas mürgeldajad laiali ja Jaan Tõnisson sõitis minema. Järgmisel päeval kehtestas tema valitsus Tartus ja Tartumaal kaitseseisukorra^[8].

Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ja moodustati paramilitaarseid ühinguid. Jaan Tõnissoni valitsus Tõnisson kuulutas kogu riigis välja kaitseseisukorra, löögirühmad saadeti laiali ja valitsuse kritiseerimine ajakirjanduses keelati. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste eelnõu kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagasi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi viies valitsus. 17. jaanuaril 1934 sai Jaan Tõnisson vandeadvokaadiks.

11. märtsil 1934 kirjutas Jaan Tõnisson Postimehes:

"Kui nüüd valitsus viimaks on hakanud end liigutama, siis tuleb ainult soovida, et see ei oleks ainuüksi möödaminevaks nähteks, vaid kavakindla aktsiooni alguseks, et tagasi tõrjuda tõsist hädaohtu, mis iseloomulikkude ajanähete järele otsustades juba lausa esile kerkib, nii et ka kõige heausklikukmad ei saa selle ees enam silmi kinni pigistada.

Kaitseaktsioon ei ole aga mitte ainult vajalik, vaid see peab olema ühtlasi tarvilikult haarav ja ulatuslik, ei tuldaks ainult väliseid nähteid kärpima, vaid ühtlasi katsutaks kõrvaldada ka hädaohu põhjuseid ja aluseid^[9]."

Samas kirjutas ta, et sihilik ässitus on inimeste meeled ära uimastanud.

Tõnisson ja 1930. aastate presidentaalne Eesti |

Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega 12. märtsil 1934 kogu riigis kehtestatud kaitseseisukorda, arvates, et see oli teostatud vaid korra ja stabiilsuse tagamiseks riigis, ning kui vapsid kui ohuallikas on likvideeritud, taastub normaalne demokraatlik riigikorraldus. Aastal 1935 vabastati Tõnisson seoses kirjastusühisuse sekvestri alla panemisega Postimehe peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati Rahvusliku Keskerakonna tegevus. Tõnisson oli aastail 1935–1939 ta Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

5. novembril 1936 avaldas ta koos Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist. Et seda tsensuuri tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri Soome ajalehes Helsingin Sanomat.

Aastal 1938 naasis Tõnisson poliitikasse ja kandideeris edukalt Riigivolikokku. Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal suure häälteenamusega kaotas.

28. märtsil 1940 määras Vabariigi Valitsus Jaan Tõnissonile pensioni 250 krooni kuus.^[10]

Seosed Nõukogude luurega |

1939. ja 1940. aastal kohtus Tõnisson mitu korda Nõukogude spioonide ning värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule. Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt Johan Laidoneri ja Pätsi nõusolekul) Eestile aktiivselt toetust ka Rootsist, Soomest ja Suurbritanniast. Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast Talvesõja algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult. Oktoobris 1939 oli tapetud ka Tõnissoni poeg, noor ja lootustandev poliitik Ilmar Tõnisson, mistõttu teda tabas tugev vapustus. Ilmar Tõnissoni mõrvariks oli tema enda naine. Tõnisson haigestus tõsiselt ja tervenes alles 1940. aasta kevadeks. Selleks ajaks oli ta kohtumised Nõukogude esindajatega täielikult lõpetanud.^[11]

Vangistamine ja kadumine |

Kui NSV Liit 17. juunil 1940 Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel Riigivolikogu valimistel. 12. detsembril 1940 ta arreteeriti, peeti kinni Pagari tänava sisevanglas^[12] ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta juunini Tallinnas ülekuulamistel. Seal käitus ta sirgeseljaliselt ja kindlameelselt, keeldudes nimetamast oma mõttekaaslasi ning andmast muud kommunistidele kasulikku infot. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti 1941. aasta juulis maha. Kaupo Deemant ja teised Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast 2. juulil korraldatud farslikku kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha.^[13]

Mitmed inimesed on siiski väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat: küll deporteeritute rongi peal, kuskil asulas teisel pool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ilmselt ei tasu neid teateid eriti tõsiselt võtta.^[14]

Tõnisson kui rahvusmüüt |

Jaan Tõnissoni kui rahvusliku suurkuju ja isegi müüdi olemust ning tekkepõhjusi on käsitlenud oma 1933. aastal ilmunud artiklis folklorist Oskar Loorits. Ta toob selles ära levinumaid müüte ja legende Tõnissoni ehk Koodi-Jaani või ka Vana Jaani kohta ning püüab jõuda ka hüüdnimede paneku põhjusteni. Hüüdnime 'Koodi-Jaan' tekkeversioone toob Loorits ära neli:

• 1) Mulgimaal olnud koodimehed kottiajajatest lastehirmutised ning kommunist Hans Pöögelmann ähvardanud, et kapitalistist natsionalist Koodi-Jaan tuleb ja ajab kogu Eesti kotti;


• 2) Setumaal olnud Koodi Jaan naljamehe sünonüüm ja pilkeks pandud see siis ka Tõnissonile;


• 3) 1905. aasta revolutsiooni ajal ähvardanud töölised Tõnissoni kotti ajada ja too hüüdnud neile seepeale, et neile on kooti vaja;


• 4) Tõnissoni pooldav kirjasaatja pakkus välja aga "tõnissonlaste" enda versiooni, mille järgi too saanud oma hüüdnime selle järgi, et öelnud korra, et mõisnikele tuleks koodiga koonu pihta anda.

Milline versioon nendest (kui üldse) on õige, ei ole ilmselt võimalik kindlaks teha. Kui Koodi-Jaanist kujunes pigem pilkenimi, siis Vana Jaan oli kahtlemata austav nimetus.^[15]

Samas on poliitilised vastased mitmest leerist andnud Tõnissoni kohta ka ülimalt kriitilisi hinnanguid. Nii on Eesti viimane ametisse astunud saadik Oskar Öpik kirjutanud: "Tõnisson oli hull (paranoia) järgmiste selgete sümptoomidega: suuruse hullustus, huumori absoluutne puudumine, ebaausus ja silmakirjalikkus, mis aga olid n-ö siirad, sest seda tüüpi hullud peavad enda suhtes kõike lubatuks, kuna nende arvates ei maksa nende kohta need normid, millede täitmist nad karmilt nõuavad teistelt. See hull oli ümbritsetud kaasajooksjatest, kellel samuti oli vähe ausust ja tarkust, kuid kes kasutasid võimalust sõita tarmuka "rahvajuhi" – tegelikult hullu (kõik niisugused hullud on erakordselt tarmukad [oma] sõiduvees). Kõik see lõppes lihtsa reetmisega ja enamlastele Eesti – aga ka iseenda – kättemängimisega."^[16].

Isiklikku |

Jaan Tõnisson abiellus 6. aprillil 1910 Hildegard (Hilda) Lõhmusega (1890–1976). Neil sündis viis last: pojad Ilmar (1911–1939; tapeti oma naise poolt), Heldur (1912–2014; oli üks rikkamaid eestlasi maailmas) ja Rein (1918–1934) ning tütred Hilja (1915) ja Lagle (1922).

Jaan Tõnissonile kuulus Tartu telefoninumber 1.^[17]

Kronoloogia |

• 1878–1886 Tusti külakool


• 1888 lõpetas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumi


• 1888–1892 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat


• 1892–1894 töötas Postimehe toimetuses


• 1894–1896 kohtu-uurija ja kohtuameti kandidaat Orjoli kubermangus


• 1896–1930 Postimehe omanik


• 1896–1935 Postimehe peatoimetaja (vaheaegadega)


• 1898–1930 trükikoja ja raamatukaupluse omanik Tartus, samal ajal ka vandeadvokaat


• 1908 oli vangis Viiburi üleskutsele allakirjutamise eest


• 1935–1939 Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

Poliitiline tegevus |

• 1905–1917 Eesti Rahvameelse Eduerakonna juht


• 1906–1907 I Vene Riigiduuma (Liivimaa talupoegade saadik, autonomistide rühm)


• 1915–1917 Ajutise Põhja-Balti Komitee esimees


• 1917–1919 Eesti Demokraatliku Erakonna juht


• 1917–1919 Maanõukogu (Maapäeva) saadik


• 1917–1918 Eesti välisdelegatsiooni juht


• 1918–1919 Ajutise Valitsuse portfellita minister, ministrina Eesti esindaja välismaal


• 1919–1932 Eesti Rahvaerakonna juht


• 1919–1920 Asutava Kogu liige


• 
  18. novembrist 1919 28. juulini 1920 peaminister


• 
  30. juulist 1920 26. oktoobrini 1920 peaminister


• 1920–1937 I–V Riigikogu liige


• 1923–1925 II Riigikogu esimees


• 
  9. detsembrist 1927 4. detsembrini 1928 riigivanem


• 1931–1932 välisminister


• 1932–1933 V Riigikogu esimees


• 1932–1935 Rahvusliku Keskerakonna juht


• 
  18. maist 1933 21. oktoobrini 1933 riigivanem


• 1938–1940 Riigivolikogu liige.

Ühiskondlik tegevus |

• 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees


• 1898–1917 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees


• 1902 Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse nõukogu esimees


• 1908–1917 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimees


• 1909–1916 eelnevale seltsile kuulunud tütarlastegümnaasiumi kuratooriumi esimees


• 1909–1920 Eesti Kirjanduse Seltsi eestseisuse liige


• 1932–1940 Eesti-Suurbritannia Ühingu ja


• 1933–1940 Eesti-Rootsi Ühingu esimees.


• 1936 rahvusvahelise ühistegevuse instituudi liige^[18].

Tunnustused |

• 1920 Vabadusristi III liigi 1. järk
  


• 1921 Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane


• 1922 Vanemuise Seltsi auliige


• 1928 Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu I aste
  


• 1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor


• 1928 Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu auliige


• 1929 Eesti Kirjanduse Seltsi auliige


• 1930 Kotkaristi I klassi teenetemärk
  


• 1930–1933 Eesti Ajakirjanikkude Liidu auliige


• 1931 Eesti Karskusliidu auliige


• 1938 Valgetähe I klassi teenetemärk
  


• 1938 Tartu majaomanike ühingu auliige


• 1939 Tartu linna aukodanik
  


• ka Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, Tartu Meestelaulu Seltsi jt auliige.

Kirjanduslik tegevus |

Jaan Tõnisson kirjutas luuletusi ja ühe näidendi.

Mälestuse jäädvustamine |

Jaan Tõnissoni monument Tartus. Skulptor Mati Karmin

Tartus on tema auks nimetatud Tõnissoni tänav.

11. aprillil 1991 asutati Jaan Tõnissoni Instituut, mis tegeleb Eesti demokraatliku korra ja kodanikuühiskonna arendamise, eriti hariduselu edendamisega.

2001 püstitati Tartusse (Tõnissoni platsile Postimehe maja vastas) Jaan Tõnissoni mälestussammas.

2010 ilmus soome poliitiku Erkki Tuomioja sulest raamat "Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus" (tõlgitud eesti keelde 2011).

2015. aastal pandi Jaan Tõnissoni Seltsi algatusel Tõnissoni lähedaste hauaplatsile Tartus Raadi kalmistul Jaan Tõnissoni mälestuskivi.

Teoseid |

• 
  "Ühistegevuse alalt"; Tartu, 1935


• 
  "Ühistegevuse üldkursus", I ja II osa (Jaan Tõnissoni loengute kokkuvõtted); Tartu, 1936

Artiklid |

• 
  Maa ja rahva vaim, Oma maa, II osa


• 
  Soome-Eesti lähenemise reaalpoliitilistest sihtjoontest., Soome-Eesti hõimualbum nr I

Vaata ka |

• Jaan Tõnissoni instituut


• Jaan Tõnissoni esimene valitsus


• Jaan Tõnissoni teine valitsus


• Jaan Tõnissoni kolmas valitsus


• Jaan Tõnissoni neljas valitsus

Märkused |

• 
  ^a Ilmselt selle allika põhjal ongi Tallinna botaanikaaias sisenedes paremat kätt oleva aiaäärse tee kõrval oleval mälestusplaadil märgitud surma kuupäevaks 3. VII 1941, kuid see on siiski vaid oletus.

Viited |

Kirjandus |

• 
  Hans Kruus, "Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina". Tartu 1921
  


• "Jaan Tõnisson. Tagasivaateid ja mälestusi tema 60 a. sünnipäevaks" (koguteos, autorid Anton Jürgenstein, Jaan Lattik, Peeter Põld, Oskar Kallas, Aleksander Tõnisson, Karl Eduard Sööt), Tartu 1928, 88 lk


• "Jaan Tõnisson töös ja võitluses. Koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul" (sisaldab Jaan Roosi ülevaate "Jaan Tõnissoni elukäik" lk 11–98 ning 90 autori meenutusi ja artikleid), Tartu 1938, 612 lk.


• 
  Märt Raud, "Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu". Eesti Kirjastus Orto, Toronto 1953; 2. trükk Olion, Tallinn 1991
  


• 
  Toomas Haug, Mart Laar, "Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts" – Looming 1988, nr 9, lk 1246–1254


• Jaan Tõnisson oli pikka aega Patareis. Eesti Päevaleht, 28. august 1992, nr 66, lk 5.


• "Jaan Tõnisson Eesti välispoliitikas, 1917–1920: dokumente ja materjale". Tallinn 1993
  


• 
  Kaupo Deemant, "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – Akadeemia 1998, nr 9, lk 1815–1829


• 
  Tiiu Põld, "Märgitud mees" (NKVD kuritööd Eestis 1940–41). Tänapäev, Tallinn 2000 (Jaan Tõnissoni vanglatoimikust lk 8–31 ja lisad)


• 
  Oskar Loorits, "Koodi Jaan – kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – Akadeemia 1989, nr 9, lk 1949–1965


• 
  Peeter Tarvel, "Jaan Tõnissoni rahvuspoliitiliste vaadete kujunemine" – Demokraatia tulevik. Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 354–403


• 
  Krista Aru, "Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom". Seeria EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, nr 6, EKM Teaduskirjastus, Tartu 2008, 480 lk (II osa "Jaan Tõnisson ja Postimees (1896–1935)" lk 107–307)


• 
  Erkki Tuomioja, "Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys", Helsingi: Tammi 2010, 352 lk, ISBN 9789513157319; eesti keeles: "Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus", soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits ja Katrin Kurmiste. Varrak, Tallinn 2011, 334 lk; ISBN 9789985322246
  


• Ülo Mallene "Jaan Tõnisson töös ja võitluses". Postimees, 31. juuli 1993


• Ülo Mallene "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis". Kirjastus SE&JS, Tallinn 2014.

Välislingid |

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jaan Tõnisson

• Jaan Tõnissoni kõne mais 1939 olukorrast Euroopas ja selle mõjust Eestile


• 
  Jaan Tõnisson Eesti biograafilises andmebaasis ISIK


• 
  Krista Aru "Katse näha Jaan Tõnissoni"
  


• 
  Alo Lõhmus, "Mees, kes sõi tuld ja rüüpas sädemeid peale"
  


• Jaan Tõnissoni elulugu


• 
  16. veebruar 2008, Jaan Tõnisson, ERR-i Vikerraadio saatesarjas "Eesti lugu"


• Ilmunud 23. veebruaril 2007 ajalehes Sirp:
  
  • Juhtima peab üleüldine tulu ja tõsine mehemeel
  
  
  • Saateks Jaan Tõnissoni juhtkirjadele
  
  
  • Meie politilise elu terwenemise tee
  
  
  • Meie politiline elu nõuab terwendust
  
  


• 
  Jaak Valge, Postimees: Jaan Tõnisson suure kriisi ajal: majandus õnnestus päästa, demokraatia aga mitte
  


• 
  Ene Puusemp. Elusoojad mälestuseniidid ulatuvad suurmeheni, Tartu Postimees, 22. detsember 2008
  


• Krista Aru. "Tartu renessansipäevil loodi kodanikuühiskonda" Sirp, 8. oktoober 2010
  


• 
  Ajavaod: Aatemehe "Postimees", etv.err.ee arhiiv


• Ülo Mallene "Õiguse eest võideldes kindlustame iseenda ja oma rahva vabaduse" Postimees, 22. detsember 2018