See artikkel on Eesti poliitikust Otto Strandmanist; rootsi skulptori kohta vaata artiklit Otto Strandman (skulptor).

Otto August Strandman VR III/1 (30. november 1875 Vandu küla, Undla vald, Virumaa – 5. veebruar 1941 Kadrina) oli Eesti poliitik ja diplomaat.

Elulugu |

Otto Strandmani isa oli Kadrina kihelkonna Undla valla Neeruti mõisa õpetaja Hans Strandman, ema neiupõlvenimi oli Apfelbaum. Vend Andres Strandman oli Vene Keisririigi teenistuses ning 1905. aastal Peterburi Krestõ vangla ülem. Tal oli ka õde Anna^[1].

Õppis Tallinna Aleksandri ja Peterburi V ja VII gümnaasiumis, lõpetas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumi. Seejärel töötas kolm aastat Riigipanga Tallinna kontoris.

Õppis 1899–1901 Peterburi Ülikooli ja 1901–1903 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

Osales 1905. aasta revolutsioonis, 1905–1909 elas seetõttu pagulasena Šveitsis, Soomes ja teistes Euroopa riikides.

1918 oli Saksa okupatsioonivõimude poolt vangistatud.

1919. aasta mai – november sõjaminister.

1924 võeti tema ettepanekul Eesti rahaühiku nimetusena kasutusele kroon.

Oli Eesti delegaat Rahvasteliidu Assamblee 9. istungil 1928.

Strandmani saadikuajal Poolas käis novembris 1928 Varssavis eridelegatsioon eesotsas kindralite Johan Laidoneri ja Paul Lillega.

Riigivanemana käis 1930 visiidil Poolas. Eestisse naastes sõitis ta Lätist läbi seal toimunud rahvaloenduse ajal ja loeti seetõttu loendusel Läti elanikuks^[2].

Oli kurikuulus oma kokkuhoidlikkuse poolest.

1938 oli Strandman Alalise Rahvusvahelise Kohtu rahvuslik kohtunik.

Mürgitas end 5. veebruaril 1941, kui NKVD oli saatnud talle kutse ülekuulamisele.

Strandman kuulus Tööerakonda.

Ametid |

• 
  1903–1905 advokaat Narvas ja Tallinnas
  


• 
  1904–1905 Tallinna linnavolikogu liige


• 
  1909–1917 vandeadvokaat Tallinnas


• 
  1917 Tallinna ringkonnakohtu prokurör
  


• 1917 Tallinna linnavolikogu liige


• 1917–1919 Maanõukogu liige


• 1917–1918 Maanõukogu esimees


• 
  1918 Ajutise Valitsuse kohtuminister


• 1918–1919 Ajutise Valitsuse põllutööminister


• 
  1919–1920 Asutava Kogu liige


• 
  8. maist 1919 18. novembrini 1919 Eesti Vabariigi peaminister ja sõjaminister (Otto Strandmani esimene valitsus)


• 
  1920–1937 I–V Riigikogu liige


• 
  28. oktoober 1920 – 25. jaanuar 1921 välisminister ja kohtuminister


• 
  1921 I Riigikogu esimees


• 
  1924 välisminister, hiljem rahaminister


• 
  1927–1929 Eesti saadik Poolas, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias
  


• 9. juulist 1929 12. veebruarini 1931 Eesti Vabariigi riigivanem (Otto Strandmani teine valitsus)


• 
  1933–1939 Eesti saadik Prantsusmaal, Belgias ja Vatikanis
  


• 
  1940 Põhja paberi- ja puupapivabrikute direktor^[3]

Otto Strandman oli Estonia Seltsi, Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse ja teiste seltskondlike ühingute juhtorganite liige.

Otto Strandmanile on pühendatud Tallinnas Roosikrantsi 4a majal mälestustahvel. 2008. aastal ilmus Otto Strandmani portreega Eesti Posti postmark.

Tunnustused |

Vabadusrist III/1

• 
  Vabadusristi III liigi 1. järk, 14. detsember 1920
  


• 
  Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk, 1921


• 
  Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu II aste, 1928


• Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor, 1928


• 
  Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II aste, 1929


• 
  Kotkaristi I klassi teenetemärk, 6. juuni 1930
  

Isiklikku |

Otto Strandmani abikaasa oli Lydia Strandman (Lydia Hindrikson, 24. august 1889 – 29. juuli 1934). Nad abiellusid 20. veebruaril 1908; neil sündis kolm last.

Viited |

Kirjandus |

• 
  Heikki Tuulik, Jaak Valge, "Otto Strandman 1875–1941". Looming 1989, nr 7, lk 963–973


• 
  Jaak Valge, "Eesti üleminek uuele majanduspoliitikale ja Otto Strandmani osa selles". Eesti TA Toimetised, 1991, nr 1


• 
  Eduard Leppik, "Otto Strandmani genealoogia", Imavere 2005
  


• 
  Loone Ots, Eesti riigipead, Tallinn 2012

Välislingid |

• 
  Otto Strandman presidendi kantselei kodulehel