See artikkel räägib Nõukogude Liidu parteist; praeguse samanimelise partei kohta vaata artiklit Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (1992)

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP)
Коммунистическая партия Советского Союза (КПСС)
Asutamine	1918 – likvideerimine 1991
Peakorter	Moskva, Nõukogude Liit
Ideoloogia	marksism-leninism, kommunism
Koalitsioon	Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing

Vladimir Lenin ja Jossif Stalin, 1920. aastail Gorkis (Moskva lähedal)

Nikita Hruštšov

Leonid Brežnev

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, lühendatult NLKP; vene keeles Коммунистическая партия Советского Союза, lühendatult КПСС; 1918–1925 Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatult VK(b)P; vene keeles Российская коммунистическая партия (большевиков), lühendatult РКП(б); 1925–1952 Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatült ÜK(b)P; vene keeles Всесоюзная коммунистическая партия (большевиков), lühendatult ВКП(б)) oli partei Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liidus aastail 1918 kuni 1991.

Partei asutati 1898. aastal Minskis, selle bolševike tiib tuli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni abil võimule.
Kommunistlik partei keelustati 1991. aastal pärast augustiputši.
Eestis keelustati Eestimaa Kommunistlik Partei pärast 1. detsembri riigipöördekatset 1924 ja Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei 23. augustil 1991 Vabariigi Valitsuse otsusega.

Parteijuhid:

• 
  1918–1924 Vladimir Lenin
  


• 
  1922/1924–1953 Jossif Stalin, peasekretär


• 
  1953–1964 Nikita Hruštšov, esimene sekretär


• 
  1964–1982 Leonid Brežnev, alates 1966 peasekretär


• 
  1982–1984 Juri Andropov
  


• 
  1984–1985 Konstantin Tšernenko
  


• 
  1985–1991 Mihhail Gorbatšov, pidi 23. augustil 1991 peasekretäri kohast loobuma.

 Pikemalt artiklis NLKP KK peasekretär.

Organisatsioon |

Partei kõrgeimaks organiks oli partei kongress. Selle istungitel valiti partei juht – NLKP KK I sekretär – ja tähtsaim juhtorgan – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Sekretariaat ja selle eelorganid valiti NLKP Keskkomitee pleenumil koos Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbürooga.

Kogu partei eesotsas oli NLKP KK peasekretär või I sekretär.

Liiduvabariikide parteide (väljaarvatud Vene NFSV, kus eraldi kommunistlikku parteiorganisatsiooni ei tegutsenud, see loodi alles 1990. aastal) eesotsas olid esimesed sekretärid. Vastav teise sekretäri koht oli neis organisatsioonides reserveeritud NLKP Keskkomitee liikmele.

1985. aastal kuulusid NLKP koosseisu:

• 14 liiduvabariigi kommunistliku partei allorganisatsioonid ja nende keskkomiteed:

• 6 kraikomiteed


• 150 oblastikomiteed (nt NLKP Leningradi oblastikomitee, NLKP Moskva oblastikomitee (1952. aastani ÜK(b)P Moskva linna- ja oblastikomitee))


• 2 linnakomiteed (Moskva ja Kiievi linnakomiteed) oblastikomitee õigustes


• 10 ringkonnakomiteed


• 864 linnakomiteed


• 631 linnarajoonikomiteed


• 2887 maarajoonikomiteed. Kokku oli NSV Liidus 414 000 ettevõtete ja asutuste partiorganisatsiooni.

 Pikemalt artiklis NLKP organisatsioon.

Kommunistliku Partei juurde kuulusid noorteorganisatsioonid

• Komsomol


• Pioneeriorganisatsioon


• Oktoobrilapsed

Nimetused läbi ajaloo |

• 
  Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, lühendatult VSDTP (Российская социал-демократическая рабочая партия, lühendatult РСДРП), 1898–1917.

1903. aastal Londonis toimunud VSDTP II kongressil lõhenes VSDTP menševike ja bolševike fraktsiooniks, bolševike organisatsioonide eristamiseks kasutati ajalookirjanduses lühendit VSDT(b)P juba enne partei fraktsiooni ametlikku ümbernimetamist 1917. aastal.

• 
  Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei, lühendatult VSDT(b)P (Российская социал-демократическая рабочая партия (большевиков), lühendatult РСДРП(б)), 1917–3.1918.


• 
  Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatult VK(b)P (Российская коммунистическая партия (большевиков), lühendatult РКП(б)), 3.1918–1925.


• 
  Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatult ÜK(b)P (Всесоюзная коммунистическая партия (большевиков), lühendatult ВКП(б)), 1925–1952.


• 
  Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, lühendatult NLKP (Коммунистическая партия Советского Союза, lühendatult КПСС), 1952–1991.

Ajalugu |

Partei asutamine |

Partei asutati 1898 Minskis illegaalsena, erinevate sotsialistliku suunitlusega ringikeste (Töölisklassi vabastamise võitluse liit" ("Союз борьбы за освобождение рабочего класса"), "Töölislehe" grupp ("Рабочая газета") ja juudigrupp "Bund") 9 isiku poolt ilma Leninita, kes oli asumisel. Kuna enamik asutajaid peeti varsti politsei poolt kinni, ei hakanudki partei funktsioneerima ühtsena, vaid jätkas üksikute gruppidena. 1902 taasasutati partei Londonis ning jagunes kaheks tiivaks: bolševikeks ja menševikeks. Esimeste juhiks sai Vladimir Lenin, teiste etteotsa tõusis aja jooksul Georgi Plehhanov. 1917. aastal partei legaliseerus, kuid lõhestatus jäi püsima.

Partei tegevuse rahastamine |

• Savva Morozov


• 
  Eksproprieerimine
  
  • 
    Tiflisi 1907. aasta raharööv, Leonid Krassin, Semjon Ter-Petrosjan [2]
    

VSDTP tegevus enne 1905. aastat |

VSDTP tegevus 1905. aasta revolutsiooni ajal |

VSDTP tegevus pärast 1905. aasta revolutsiooni |

Viibides emigratsioonis Lääne-Euroopas tegelesid bolševike juht Vladimir Lenin koos kaaslastega ka bolševike täiendõppega.
1909. aastal organiseerisid nad Töölikooli Capri saarel 27 osavõtjaga ja 1911. aasta kevadel Prantsusmaal Pariis lähedal Longjumeau linnas Venemaalt Pariisi suunatud 13 väljavalitud lootustandvale bolševikule ja 5 vabakuulajale täiendkoolituse. Lenin viis ise läbi kuulajatega 56 loengut teemadel: poliitökonoomia, põllumajandusküsimused, sotsialismi teooria ja praktika Venemaal, ajaloo tõlgendamine materialistlikust arusaamast, tegi ka loengu olukorrast parteis antud ajal ning viis läbi ka loengu K. Marxi ja Fr. Engelsi Kommunistliku partei manifesti teemal.

Loengutes osalesid: Ivan Belostotski (1882–1968); Boriss Breslav (Бреслав Борис Абрамович) (1882–1943), hilisem VK(b)P Moskva oblastikomitee, VK(b)P Vitebski oblastikomitee juht, XII armee Eriosakonna ülem, Moskva sõjaväeringkonna juhataja asetäitja ning sama svr Poliitosakonna ülem 1920–1924; Aleksandr Dogadov (1888–1937); Jakov Zevin (1888–1918), üks hukatud 26-st Bakuu komissarist; Roman Malinovski (1876–1918), Ohranka agent, VSDT(b)P KK liige ja hilisem IV Riigiduuma saadik; Ivan Prisjagin; Edward Próchniak (1888–1937)), hilisem Poola Kommunistliku Partei esindaja Kominternis; Anatoli Fastenko (1882–1946); Ivan Tšugurin (1883–1947), Lenini ihukaitse juht aastatel 1919–1924 ja hilisem Tšekaa Kolleegiumi liige ja vastutav sekretär; Abram Belenki (1882–1941), hilisem Tšekaa Kolleegiumi liige ja kommunistliku partei juhtkonna ihukaitse juht; Pjotr Gegakov; Grigori Ordžonikidze (1886–1937), hilisem Partei Keskkontrolli komisjoni esimees ja NSV Liidu RKN esimehe asetäitja; A. Ivanova; Iskrjanistov; Mihhail Veltman (1871–1925);

VSDTP tegevus Esimese maailmasõja ajal |

VSDTP enne võimuhaaramist 1917. aastal |

• VSDTP Vene büroo


• 
  VSDTP KK juures asuv Lahinguorganisatsioon (Военная организацая при ЦК РСДРП(б))^[1]

VSDTP tegevus 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ajal |

Koalitsioon vasakesseeridega |

Pärast kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni laiendasid bolševikud oma toetajaskonda astudes koalitsiooni sotsialistide-revolutsinääride partei vasakpoolse tiivaga ning võttes üle SR agraarpoliitika. Kuna bolševikud toetusid põhiliselt linna- ja tööstusproletariaadile puudus neil toetajaskond maal ja maaharijate seas, toetades võimuhaaramise eesmärgil SR agraarpoliitikat st kogu maa jaotamist põlluharijate vahel, rõhutasid bolševikud maa mõisnikelt äravõtmist ja suurpõllumajanduste natsionaliseerimist jättes aga täpsustamata selle jaotamise põhimõtted. Kui 1905–1906 aasta revolutsiooni ajal oli bolševike partei pooldanud avalikult maa natsionaliseerimist ja selle baasil kollektiivmajandite loomist, siis ei kattunud see enamiku Venemaa põlluharijate sooviga omandada "oma maad". Bolševike tihe koostöö SRP vasakpoolse tiivaga viis SRP lagunemiseni ning 1917. aasta juunikuus asutasid vasakpoolsed SRP liikmed oma Vasakpoolsete Sotsialistide-Revolutsionääride (internatsionalistide) Partei (liidrid Vladimir Trutkovski jt.), mis järgnevalt tegi koostööd võimuhaaramisel ja esimese Vene SFNV RKN ja kohalike võimuorganite moodustamisel.

VSDT(b)P 1917. aasta juuni võimuhaaramiskatse |

VSDT(b)P tegevus 1917. aasta oktoobrirevolutsioonis |

25. novembril toimunud Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas. Moodustatud Venemaa Ajutises Valitsuses VSDT(b)P esindajad enamust ei saavutanud, mistõttu avaldas end Soomes varjanud Vladimir Lenin 16. (3). aprillil 1917 nn aprilliteesid, milles kutsus üles Ajutist Valitsust kukutama ning võimu haarama. Teda toetas Petrogradis tegutsenud Lev Trotski.

25. (12.) oktoobril asutati bolševikest, esseeridest ja menševikest koosneva Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 6.–8. novembril toimepandud riigipöörde juhtimise staap.

6. novembril (24. oktoobril) kell 9 hommikul saadeti Petrogradis kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. 7. novembri ööl võtsid bolševikele alluvad väed enda kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents Talvepalee piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult. 7. novembri hommikul aeti laiali eelparlament Maria palees. Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.

Ööl vastu 8. novembrit (26. oktoobrit) hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja Aurora kogupauk. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.

Alates 7. novembri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II Ülevenemaaline Nõukogude Kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba oktoobri alguses 2. novembriks, kuid lükati siis edasi 7. novembrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.

8. novembril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olnud Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ning mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulemiseni.

Vaatamata näilisele üksmeelele olid ka VSDT(b)P-s erinevatel positsioonidel seisvad fraktsioonid: vasakpoolsed – Lenin ja Trotski, kelle eesmärk ei olnud ainult revolutsioon Venemaal, vaid maailmarevolutsioon; keskfraktsioon – Berzin (Берзин), Bubnov, Moissei Uritski, Jakov Sverdlov ja mõõdukad parempoolsed: Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Miljutin, Aleksei Rõkov, Nogin ja Anatoli Lunatšarski.

VSDT(b)P pärast võimuhaaramist 1917. aastal |

• 
  ÜK(b)P Keskkomitee, ÜK(b)P Keskkomitee Büroo, ÜK(b)P KK Sekretariaat, ÜK(b)P KK peasekretär
  
  • Venemaa Muslimi Kommunistlik Partei (Pоссийская мусульманская коммунистическая партия), asutati 1918. aastal, juht Mirsäyet Soltanğäliev;


• 
  VK(b)P kubermangukomiteed ja parteiorganisatsioonid.

Kubermangu või kubermangu piires asuvate linnade parteiorganisatsiooniks oli ühine kubermangukomitee. Kord aastas toimuval parteiallorganisatsioonide saadikute konverentsil valiti konverentsidevaheliseks ajaks kõrgeimaks parteiliseks juhtorganiks kubermangu K(b)P komitee Presiidiumi, kes moodustas analoogselt VK(b)P KK Sekretariaadile pidevalt tegutseva organi kubermangusekretariaadi, koos selle allosakondadega:

• organisatsiooniline osakond;


• sõjaline osakond;


• trükiosakond;


• sekretariaadi alluvuses olid veel erinevate tööliinide eest vastutavad vastutavad organisaatorid – töö eest linnades, töö eest külas, töö eest punaarmeelastega ja statistiline büroo.

18. jaanuaril 1918 kokku tulnud Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid Nõukogude III Kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu.

VSDTP, VK(b)P, ÜK(b)P ja NLKP kongressid |

ÜLKNÜ 60. aastapäevale pühendatud kunstimeistrite kontsert Kremli Kongresside palees

Leonid Brežnev kõne ÜLKNÜ 18. Kongressi avamisel

Võimuvõitlus bolševike ja kommunistide parteis |

Enne 1922. aastat oli partei vaieldamatult Lenini võimu all, kuid siis loodi partei peasekretäri koht, kuhu pandi Stalin. Esialgu oli tal vaid administratiivvõim, kuid peagi haaras peasekretär kõrgeima võimu enda kätte. Peale Lenini surma tõusis Stalin peagi reaalseks riigijuhiks ning tema järglased sel ametipostil jätkasid seda traditsiooni.

• 
  1903 Vladimir Uljanov-Georgi Plehhanov
  


• 
  1918–1919 Vladimir Uljanov-Jakov Sverdlov
  


• 
  1921 VK(b)P Vladimir Uljanov – Tööliste ja talupoegade sotsialistlik partei, (Рабоче-крестьянская социалистическая партия (РКСП)) Vassili Lukitš Panjuškin
  


• 
  1921 VK(b)P Vladimir Uljanov – VK(b)P Töölisopositsioon Aleksandr Gavrilovitš Mjasnikov^[2]


• 
  Vladimir Uljanov – Lev Trotski
  


• 
  Vladimir Uljanov – Jossif Stalin
  


• 
  Jossif Stalin, Lev Kamenev, Grigori Zinovjev – Lev Trotski
  


• 
  Jossif Stalin – Lev Kamenev, Grigori Zinovjev
  


• 
  Jossif Stalin – Sergei Kirov
  


• 
  Jossif Stalin – Mihhail Tuhhatševski
  


• 
  Paralleelne nõukogudevastane trotskistlik keskus – 17-ne protsess: Karl Radek, Georgi Pjatakov, Leonid Serebrjakov
  


• märts-juuni 1953 Lavrenti Beria-Georgi Malenkov-Nikita Hruštšov
  


• juuni 1953 – jaanuar 1955 Georgi Malenkov
  


• veebruar 1955 – juuni 1957 Nikita Hruštšov
  


• 
  1957 Nikita Hruštšov – Vjatšeslav Molotov, Georgi Malenkov, Lazar Kaganovitš
  


• 
  Nikita Hruštšov – Leonid Brežnev
  

NLKP liikmepilet (1989)

Partei liikmelisus |

NLKP liikmeks astuti vabatahtlikult ja selleks pidi põhikirja järgi olema kahe parteiliikme kirjalik soovitus. Algul läbiti partei liikmekandidaadi faas, mis kestis 12 kuud. Partei liikmeks võeti liikmekandidaat reeglina partei algorganisatsiooni üldkoosolekul partei põhikirja järgse häälteenamusega.^[3] Partei liige oli teiste parteiliikmete, parteikomisjonide, kõrgemalseisvate parteiorganite pideva jälgimise all, ka liikmekandidaat pidi käima parteikomisjonides, kui parajasti kehtis vastav kord. Praktikas oli NLKP liikmeks olemine soovituslik juhtivtöötajatele, kõrgematele sõjaväelastele, aspirantidele, jm. ja selleks võidi avaldada survet; väljaastumine tähendas praktikas seda, et partei liige heideti parteist välja. Parteist heideti välja kriminaalkuriteo korral; põhjuseks võis olla ka poliitiline sobimatus.^[4] Parteist väljaviskamisega kaasnesid raskused senisel töökohal, võidi sundida töökohalt lahkuma ja ei olnud kerge tööd leida. Partei elus oli ajajärke, mil ülaltpoolt kirjutati ette kvoodid, kui palju peab vastuvõetavate hulgas olema töötajaid, talupoegi, teenistujaid, intelligente jne.

Vaata ka |

• 
  Komintern (Коминтерн)


• Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (1992)


• NLKP Jakuudi Oblastikomitee

Viited |

Välislingid |

• История Всесоюзной коммунистической партии (большевиков): Краткий курс. Под редакцией Комиссии ЦК ВКП (б); Одобрен ЦК ВКП (б), 1938 г.М.: ОГИЗ – Госполитиздат, 1946. – 352 с.