Kolmapäeval oli Mälk Eesti delegatsiooni koosseisus Moskvas ka lepingu allakirjutamise juures.

Välisministeeriumis juba ligi 15 aastat Eesti välissuhteid korraldav Mälk on paljude arvates selle ametkonna asendamatu liige, kelle võimet tööd rabada, nalja visata ning oskust kõige erinevamatel teemadel sõna võtta imetleb enamik temaga kohtunud inimesi. Endised töökaaslased ja tuttavad räägivad, mida kujutab endast mees, kes Nõo koolipoisina juba üliõpilastega rahvusvaheliste suhete teemasid arutas ning ennast lõpuks Eesti välispoliitika absoluutsesse tippu tõstis.

Töökaaslane Eesti Raadio päevilt, Erki Berends nimetab Mälku heas mõttes töönarkomaaniks, kelle pühendumus võis vahel avalduda päris tragikoomiliselt. Berends meenutab ühist piduõhtut, kust Mälk ootamatult putku pistis. Krahmas riided kätte ja tormas keset sügavat ööd oma teed, korrutades murelikul häälel endamisi: “Heldeke, kella poole kolmesed BBC uudised, ei pruugi jõuda!”

##“Teine tähelepanuväärne juhtumine on seotud tema tööga Toompeal 15 aastat tagasi,” lisab Berends. “Internatsid olid Toompea lossi õue vallutanud ja keegi ei teadnud, mis toimub lossis sees. Ainus ühenduslüli oli Mälk, kes aeg-ajalt telefonitsi eetrisse tuli, olukorda kirjeldas ning kasvanud pingeid oma rahulik-asjalikul moel maandas.”

Ja siis ühel hetkel side Mälgu ja Toompeaga katkes – eetrisse tekkis kohutav, näiliselt terve igaviku kestnud vaikus.

“Kuskilt riiulilt leiti ajatäiteks Tõnis Mägi “Looja, hoia Maarjamaad”,” meenutab Berends. “Kui siis pärast loo lõppu Raul uuesti telefonile ilmus, oli see nagu tõeline ilmutus nii meile, kes me raadiomajas hinge kinni hoidsime, kui ka neile, kes raadiotest olukorra kohta infot ootasid. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli vaikimise põhjus õige proosaline, VEF-i telefoniaparaat lihtsalt amortiseerus töö käigus ja Raul otsis maja pealt teise.”

Berendsile seostub Mälk alati ka jalgpallifanatismiga, eriti Inglise jalgpalli ja Londoni Arsenali suhtes.

“Ka etiketi tundmises on talle raske vastast leida,” lisab Berends. “Aga pigem on Raulis rohkem väliskommentaatorit kui diplomaati, kes peab oma arvamusavaldusi rohkem valima kui analüütik, kes ei esinda ministeeriumi ega riigi seisukohti. Nii jääb palju Rauli teadmistest lihtsalt kasutamata või oma siseringi.”

Väsimatu energia

Riigiarhiivi nõunik Peep Pillak tutvus Mälguga esimestel Eesti-Vene läbirääkimistel 1992. aastal.

Läbirääkimistel käisid kolmepäevased voorud. Hommikust õhtuni istuti laudade taga ja püüti läbi rääkida, käidi saunas, söödi-joodi, misjärel enamik inimesi vajus magama.

“Ise osalesin läbirääkimistel nõustajana kultuurivarade küsimuses, samuti oli kaasatud hulk eksperte teistes küsimustes,” lisab Pillak. “Protsess oli väga raske, kuid samas oli Raul Mälk alati valmis teiste töörühmade liikmetele abiks olema, kui neil tekkis probleeme. Kui mitmed, eriti vanemad delegatsiooniliikmed läbirääkimiste lõppedes oma tuppa puhkama jäid, siis Raul Mälk oli väsimatu energiaga valmis nooremate kolleegidega arutelusid kas või poole ööni jätkama.”

Pillak nimetab Mälku pidevalt kiirustavaks, kuid ülimalt tähelepanelikuks inimeseks.

“Ta jätab sageli veidi ületöötanud inimese mulje, kuna kõige keerulisemad ja püsivust nõudvad asjad paistavad tema kaela langevat,” märgib Pillak. “Isegi Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigis saadikuks olles ei pääsenud ta Vene-Eesti läbirääkimistest ja piiriküsimusest. Ja kuigi tema pea võib olla hõivatud NATO või Euroopa Liidu küsimustega, ei saa jätta lisamata, et väljaspool tööalaseid kontakte ja ametlikke vastuvõtte olen Raul Mälku sageli kohanud kas Estonias või Draamateatris.”

Endine Eesti Raadio uudiste peatoimetaja Peeter Sookruus kohtas Raul Mälku esimest korda koolipoisina.

“Ta oli siis alles 9. klassis, aga tundis juba suurt huvi maailma asjade vastu,” meenutab Sookruus. “Nõo koolist sõitis ta pidevalt osa võtma Tartu ülikooli juures tegutsevast rahvusvaheliste suhete ringist. Oli väga haruldane nähtus, et koolipoiss sellest osa võtab. Ta kuulas juba siis palju välismaa raadiojaamu, tal oli meeletult infot ja temaga oli väga huvitav rääkida. Ka ülikooli-ajal polnud kellelgi ringis kunagi rohkem infot kui temal. Sellist entusiasmi polnud kellelgi.”

Sookruusiga vahepeal koos raadio välisinfotoimetuses töötades oli Mälgul vihane graafik. Valves oldi järjest kaks ja pool päeva, pärast mida oli ette nähtud kolm ja pool päeva puhkust. Mälk aga ei pidanud pea kunagi mitmepäevast mahalaadimisaega vastu ning oli juba teisel puhkepäeval tööl tagasi, et teada saada, mis maailmas toimub. Universaalina hakkas Mälk ka selles töös silma.

Korra suutis väsimatu töörügajana tuntust kogunud Mälk eetris ka vindi üle keerata. Sookruus meenutab, et uudistetoimetuse juhatajana oli tal hommikuti komme alati kuulata, mismoodi õnnestuvad kella 7.30-sed uudised. Uudistele pidi järgnema päeva kommentaar otse-eetris.

“Kuulsin, et Raul läheb kommentaariga eetrisse, ning ootamatult hakkasid kostma hääled, justkui läheks mikrofon kinni ning keegi lööks selle asemel eetris gongi,” meenutab Sookruus. “Järgneb mingi puhisemine ja jälle lüüakse gongi. Lõpuks käib eetris selline mütsatus, nagu oleks keegi toolilt kukkunud.”

Järjepidevuse kandja

Hiljem selgus, et Mälgul oli olnud meeletu köha ning ilmselt väiksest pabinast vajutas ta iga köhahoo ajal köhanupu asemel üht vana uudistekõlli nuppu. Vahejuhtumist aga tekkis toonastel raadiojuhtidel huvi, miks on noorel inimesel selline köha. Selgus, et Mälk oli samal ajal ka suur diskoentusiast, kes käis muusikat tutvustamas ja pidas veel ka välispoliitikaloenguid. Mõneks ajaks keelasid raadiojuhid tal hääle hoidmise põhjendusega diskodel osalemise ja loengute andmise.

“Raul on erakordselt mitmekülgne inimene,” lisab Soo-kruus. “Ta võib rääkida maailmapoliitikast, teatrist ja muusikast. Muhe mees ja hea kaaslane, kellega pidutseda. Ja ma imetlen, kuidas ta kõige selle juures on ka diplomaadielukutsega suurepäraselt hakkama saanud.”

Endine Eesti suursaadik Moskvas Mart Helme peab diplomaat Mälku Eesti välispoliitika järjepidevuse kandjaks, kes on olnud piirileppe saavutamise võtmeisikuks.

“Ta on üks uskumatu tööloom,” nendib Helme. “Et asja mitte liiga roosaks ajada, võib ju märkida, et ta on vahest liiga ettevaatlik. Tema seisukoht on, et tema on ametnik ning poliitilisi otsuseid ei langeta. Kui venelased kippusid esimestel läbirääkimistel jõhkrutsema, siis jäi Raul vahel täiesti õnnetuks. Ta ei suutnud sellist käitumist eriti taluda, sest tema käitumistavadega ei haakunud vene rämedus kohe kuidagi.”

“Nüüd, kus Eesti diplomaatia ja poliitika on hakanud paika loksuma, on tema seisukohad täiesti mõistetavad. Toona see ettevaatlikkus ehk alati ei õigustanud ennast, oleks võib-olla võinud karmimalt tuld enda peale võtta. Kuid sellest hoolimata peab välisministeerium olema väga õnnelik, et neil on tööl selline nähtus nagu Raul. Ta on oma valdkonnas väga püsiv ja lausa asendamatu,” hindab Helme.

Endine Tallinna linnapea Hardo Aasmäe aga ütleb, et igas korralikus valitsusasutuses on üks raudvara, kellest palju ei räägita.

“Välisministeeriumis on selleks kindlasti Raul Mälk,” sõnab Aasmäe. “Kuid ma ei kujuta ette, kes võiks täita seal tema positsiooni. Hariduselt on ta ju üldse majandusküberneetik ja seega ajaloolaste ja humanitaaride seas täiesti unikaalne.”

Aasmäele jäi Mälk silma noore poisina samuti Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete ringist. Mõni aasta hiljem oli Aasmäe tunnistajaks, kuidas seesama poiss kajastas juba majandustudengina Egiptuse ja Iisraeli vahelist sõda Suessi kanali pärast ja oli esialgu hädas vanade professorite mõtteavaldustega.

“Raul tegi sõjast ettekande ja märkis sinna juurde, et enne sõda tekkis Egiptuses antisemitismi laine,” meenutab Aasmäe. “Selle ütluse peale tõusis püsti Villem Ernits, kes teatas, et antisemitism pole Araabias võimalik, sest araablased ja juudid on kõik ühed semiidid. See oli nii koomiline situatsioon ja ma kahjuks ei mäleta Rauli nägu, kuid ega tal noore üliõpilasena polnud selle peale suurt midagi kosta.”

Riigikogu väliskomisjoni liige Toomas Alatalu mäletab Mälku ülikoolist kui fanaatikut ja töömurdjat.

Alatalu meenutab ka, et Raul Mälk on seni ainus Eesti Vabariigi välisminister, kes on kirjutanud oma ametivandele alla püsti seistes.

“Kui temast sai välisminister, siis unustati miskipärast kohale toomata laud, kus minister oma ametivandele alla kirjutab,” räägib Alatalu. “Ta ei teinud sellest erilist numbrit ja kirjutas paberile alla kõnepuldis seistes. Ta on ka tõenäoliselt ainuke inimene, kes on osalenud Eesti välispoliitiliste eesmärkide elluviimisel vabariigi taastamisest saadik. Kui inimestele meenub välispoliitikast rääkijana Harri Tiido, siis Raul Mälk on kindlasti Eestis tõhusa ja varju jääva välispoliitika kujundaja.”