See artikkel räägib Eesti riigitegelasest; tema sõjaväelasest poja kohta vaata artiklit Aadu Pirk

Ado Birk
Eesti välisminister
Ametiaeg 18. november 1919 – 28. juuli 1920
Eelnev	Jaan Poska
Järgnev	Kaarel Robert Pusta
Eesti peaminister
Ametiaeg 28. juuli 1920 – 30. juuli 1920
Eelnev	Jaan Tõnisson
Järgnev	Jaan Tõnisson
Eesti välisminister
Ametiaeg 30. juuli 1920 – 26. oktoober 1920
Eelnev	Kaarel Robert Pusta
Järgnev	Otto Strandman (välis- ja kohtuminister)
Eesti välisminister
Ametiaeg 23. oktoober 1925 – 15. detsember 1925
Eelnev	Kaarel Robert Pusta
Järgnev	Ants Piip
Isikuandmed
Sünniaeg	14. november 1883
Sünnikoht	Tarvastu, Viljandimaa, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg	2. veebruar 1942
Surmakoht	Sosva vangilaager, Sverdlovski oblast, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Erakond	Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond Eesti Rahvaerakond
Lapsed	Regina, Aadu
Alma mater	Peterburi Õigeusu Vaimulik Akadeemia Tartu Ülikool Peterburi Riiklik Ülikool Leipzigi Ülikool
Elukutse	Loend

Ado Birk (ka Aadu Birk, Aado Birk, õigeusu ristinimi Avdei või Avdi (2. vkj/14. november 1883 Tarvastu vald, Viljandimaa – 2. veebruar 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti poliitik, peaminister 28. juulist 1920 kuni 30. juulini 1920 (ei astunud ametisse).

Haridus |

• 
  1894. aastast õppis Riia vaimulikus koolis


• 
  1905. aastal lõpetas Riia vaimuliku (õigeusu) seminari
  


• 
  1905–1907 õppis Peterburi Vaimulikus Akadeemias
  


• 
  1907–1908 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas


• 
  1908–1911 õppis Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas


• 
  1911 õppis Leipzigi ülikooli õigusteaduskonnas, kus kuulas ka filosoofia- ja psühholoogialoenguid
  

Töökohad |

• 1911 – 1912. aasta lõpp Tallinna statistikabüroo esimene juhataja


• 
  1912. aasta lõpp – 1917 vandeadvokaat Jaan Poska abi
  


• Pärast 1927. aasta novembrit ärimees Tallinnas
  

Poliitiline ja diplomaatiline tegevus |

• 
  1913. aastast kuulus Tallinna linnavolikokku, oli eesti-vene bloki üks juhtivaid tegelasi


• 
  1917–1919 Maanõukogu liige Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonna poolt


• juuli 1917 Maanõukogu ajutine sekretär


• 
  1918 Eesti esindaja Helsingis
  


• november 1918 – veebruar 1919 Maanõukogu esimees, Asutava Kogu valimiste peakomitee esimees


• 
  1919–1920 Asutava Kogu liige Eesti Rahvaerakonna poolt


• 1919–1920 Asutava Kogu teine abiesimees


• november 1919 – juuli 1920 välisminister Jaan Tõnissoni esimeses valitsuses
  


• 
  1920 välisminister Jaan Tõnissoni teises valitsuses
  


• 
  28. juuli – 30. juuli 1920 oli määratud Ado Birki valitsuse peaministriks, kuid ei astunud ametisse (peaministri kohuseid täitis Jaan Tõnisson)


• 1920–1922 I Riigikogu liige Eesti Rahvaerakonna poolt


• 1921–1922 Harju maakonnanõukogu liige


• 
  1922–1926 Eesti Vabariigi saadik Nõukogude Liidus
  


• 
  1925 välisminister Jüri Jaaksoni valitsuses
  

Vabatahtlikud ametid |

• 
  1917–1924 Tallinna Vabatahtliku Tuletõrjujate Seltsi esimees, tegeles seltsi eestistamisega


• 
  1919–1922 Üleriikliku Tuletõrjujate Liidu esimene esimees


• Alates 1920. aastatest tegev EAÕK-s, 1939–1940 oikumeenilise sekretärina.

Elulugu |

Riia vaimulikus seminaris õppides õhutas Birk eestlastest õpingukaaslastes eestlust ning juhatas nende Taaralaste koori, mis esines Riia Eesti Seltsi pidudel.

Üliõpilasena Peterburis oli Birk Eesti üliõpilaste abiandmise seltsi asutajaliige. Ta tegi kaastööd Peterburi Teatajale ning kuulus mõnda aega ka selle toimetusse.

Tallinnas töötades osales ta Tallinna Põllumeeste Seltsi tegevuses. Ta toimetas Tallinna Teataja juriidilist lisa.

Ta osales 1917 Eesti Talurahva Liidu ja Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonna asutamises ning oli nende organisatsioonide juhtide seas. Ta korraldas ajutist miilitsat Tallinnas ja Põhja-Eestis.

Aprillis 1917 viibis Birk Tallinna komitee esindajana ülevenemaalisel linnadeliidu kongressil ja kaitses seal Eesti kubermangukomissari Jaan Poskat pahempoolsete rünnakute vastu.

Juulis 1917 oli ta Eesti Rahvuskongressi üheks abijuhatajaks.

Maanõukogu liikmena käis ta septembris 1917 Kiievis Venemaa väikerahvaste kongressil, kus muuhulgas arutati väikerahvaste iseseisvuse väljakuulutamist.

Saksa okupatsiooni ajal pidas ta Ajutise Valitsuse ülesandel ühendust Soomega.

Pärast okupatsiooni lõppu valiti Birk Maanõukogu esimeheks.

Novembris 1918 osales Birk Ajutise Valitsuse ühe volinikuna läbirääkimistel August Winnigiga ja lepingu sõlmimisel.

Septembris 1919 käis Birk Eesti rahudelegatsiooni esimehena Pihkvas nõupidamistel Nõukogude Venemaa delegatsiooniga.

1920. aastal moodustas Ado Birki valitsuse, väikese häältearvu tõttu valitsus ametisse ei astunud.

 Pikemalt artiklis Ado Birki valitsus.

Birk oli I Riigikogu liige. 1922. aastal määrati ta Eesti saadikuks Nõukogude Liidus.

Birgiaad |

1926. aasta alguses ei oldud Eesti välisministeeriumis rahul asjaajamisega Birgi juhitavas Moskva saatkonnas. Aprillis 1926 määrati saatkonna nõunikuks August Schmidt. Seda sammu tõlgendas Birk enda vastu suunatuna.

Juuni alguses kutsuti Schmidt Nõukogude Liidu nõudmisel Moskvast tagasi. Mai lõpus ja juunis 1926 kutsus välisminister Ants Piip Birki mitu korda Tallinna, kuid too keeldus tulemast, tuues põhjenduseks tehnilisi raskusi. Välisministeeriumi ametnik Oskar Öpik saadeti Birgi tuleku kiirendamiseks Moskvasse. Birk ei allunud ka riigivanem Jaan Teemanti käsule Tallinnasse ilmuda. Ta saatis riigivanemale kirja, milles süüdistas välisministrit Eesti-Vene suhete normaalse arengu raskendamises. Kiri ilmus ilma riigivanema loata Postimehes ja Ühenduses.

18. juunil 1926 tagandas valitsus Birgi saadikukohalt. Ta keeldus tagasi pöördumast. 20. juunil lahkus Birk asjaajamist vormikohaselt üle andmata saatkonnast ning sõitis Lõuna-Venemaale. Hiljem selgus, et ta elas pärast põgenemiskatsele järgnenud kinnipidamist OGPU järelevalve all Voronežis ja Kaukaasias. Juuli alguses 1926 peeti Tallinnas Eesti välissaadikute konverents, mis mõistis Birgi käitumise hukka. Riigivanem Jaan Teemant pidas Riigikogus kõne, milles süüdistas Birki raskes kuriteos. Eesti Rahvaerakond tegi ettepaneku anda asi Riigikogu väliskomisjoni uurida, kuid see ei läinud Riigikogus läbi.

Ajalehes Izvestija ilmus 13. juulil ja 4. augustil 1926 kaks Birgi allkirjaga artiklit, milles süüdistati Eesti välispoliitika juhte ja Eesti kindralstaapi Nõukogude Liidu vastase sõjalise rinde organiseerimises koostöös välisriikidega (sealhulgas Poolaga) ning esitas tagasiastumispalve (esimene artikkel) ning kuulutas, et on sunnitud elama eraisikuna Nõukogude Liidus (teine artikkel). Hiljem ütles Birk, et teda oli ähvardustega sunnitud neile alla kirjutama. Juunis 1926 olevat ta kutsutud välisasjade rahvakomissariaati, kus selle töötaja Loganovski šantažeeris teda viidates ebaseaduslikele finantsoperatsioonidele ning nõudis temalt Nõukogude eriteenistuste salaagendiks hakkamist. Birk püüdis põgeneda Soome, kuid ta peeti kinni. Siis ta kirjutaski artiklitele alla. Välisminister Friedrich Akel pidas Riigikogus kõne, milles ta kummutas need süüdistused.

Augustis 1926 põgenes Eesti Moskva saatkonna masinakirjutaja Juuli Kera Riia kaudu Venemaale, kus ta pandi elama Ado Birgi juurde. Selgus, et Kera oli juba varem olnud GPU agent ning tal olid olnud Birgiga lähedased suhted. Moskvasse tagasi viidud Birk viibis seal vahi all. Märtsi alguses 1927 kasutas Vorobjovi mägedes lubatud jalutuskäigul viibiv Birk ära valvuri astmahoogu ja põgenes. Ta ilmus Norra saatkonda ning palus Eesti saatkonnalt kaitset ja Eestisse sõitmise võimalust. Et Nõukogude võimud (välisasjade rahvakomissariaat) ei teinud sellele takistusi, pääses ta 9. märtsil 1927 Eestisse tagasi.

Ta paigutati kohe eeluurimisvangistusse. Talle esitati süüdistus valitsuse käsu täitmata jätmises ning Eesti riiklikku julgeolekut ohustavate salajaste teadete avaldamises välismaa ajakirjanduses Nuhtlusseaduse § 393 ning Uue Nuhtlusseaduse § 111 lõigete 1 ja 3 järgi.

Tema üle mõistis kohut Tallinna-Haapsalu rahukogu. Istungid olid osaliselt kinnised. Üks tema kaitsjatest oli vandeadvokaat August Rei. Tunnistajatena esinesid teiste seas Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, Mihkel Martna, Friedrich Akel, Ants Piip ja Theodor Rõuk. Novembris 1927 mõisteti ta salajaste teadete edastamises õigeks ja saadiku ametist tagandatuks valitsuse käsust üleastumise pärast süüdi.

Protsessiga kaasnes Eesti ajalehtedes süüdistusi kindralstaabile välispoliitikasse sekkumise pärast. Jaan Tõnissoni ja Eduard Laamani ning Ants Piibu ja August Rei vahel sugenes isiklik vastasseis.

Vangistamine ja surm |

NKVD vangistas Birgi 14. juunil 1941. 23. jaanuaril 1942 mõistis NSV Liidu erinõupidamine ta surma. Ta viibis Sverdlovski oblasti Turini rajooni Sevurallagi Sosva vangilaagris. Birk mõisteti surma, kuid suri väidetavalt enne otsuse täideviimist. NKVD dokumentide järgi "saabus surm südametegevuse lakkamise tagajärjel".

Isiklikku |

Ado Birgi isa, samuti Aadu, oli Kulbisaare talu rentnik. Perekond kuulus Suislepa õigeusu kogudusse.

Tema tütar Regina Birk oli arst^[1]. Tema poeg Aadu Pirk (1919–1945) oli ohvitser 45. Relva-SS Grenaderirügemendis.

1933. aastal anti Ado Birgile patent filmide edasinihutamise seadeldisele, milleks ta oli avalduse esitanud 3. detsembril 1932.

Viited |

Kirjandus |

• 
  Heinrich Laretei. Saatuse mängukanniks: mällu jäänud märkmeid, Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970.


• 
  Eero Medijainen. Ado Birgi lugu. – Looming, 1991, nr 8, lk 1113–1121.


• 
  Pekka Erelt. Eesti diplomaat GPU võrgus. – Eesti Ekspress, 3. juuni 1999.


• 
  Tiiu Põld. Märgitud mees. NKVD kuritööd Eestis aastail 1940–1941, Tallinn: Tänapäev, 2000.


• 
  Jaak Pihlak. Viljandimaa mees salaluure võrgus, Sakala, 26. juuli 2008

Välislingid |

• Aadu (Ado) Birgist Eesti Vabariigi Presidendi kodulehel


• Skandaalse poliitiku sünnikohas avatakse mälestuskivi


• 
  Ado Birk Eesti biograafilises andmebaasis ISIK


• Eesti postmark: Eesti Vabariigi riigipead – Ado Birk, 2013


• 
  ETV "Ajavaod: Diplomaadi kadumine", http://arhiiv.err.ee