See artikkel räägib kirjanikust; Dante nime on kandnud ka Xaafuun; jalgpalluri kohta vaata artiklit Dante Bonfim Costa Santos.

Giotto portree Dantest (umbes 1300)

Sandro Botticelli portree Dante Alighierist (1495)

Dante Alighieri (umbes 1265 Firenze – 14. september 1321 Ravenna) oli itaalia kirjanik ja poliitikategelane.

Dante Alighieri on Giovanni Boccaccio ja Francesco Petrarca kõrval üks kuulsamaid itaalia renessansi poeete. Nagu nemad, arendas temagi itaalia keelt ("De vulgari eloquentia" – "Rahvakeelest", umbes 1305)^[1].

Elukäik |

Dante pärines perest, mis oli lojaalne gvelfidele, kes pooldasid paavstivõimu. Ühtlasi võitlesid gvelfid gibelliinide vastu, kes toetasid Saksa-Rooma keisrit. Dante isa oli Alaghiero või Alighiero di Bellincione. Pärast seda, kui gvelfid olid 1260 kaotanud Montaperti lahingu, polnud isa tabanud mingid repressioonid ja seda on tõlgendatud kaheti: nii nõnda, et tal olid eriti tähtsad toetajad ja kõrge staatus, mis teda vaenamisest päästsid, kui ka nõnda, et ta oli nii tähtsusetu isik, et teda polnud põhjust Firenzest pagendada.

Dante ema Bella pärines tõenäoliselt Abatide perest ja suri siis, kui Dante veel 10-aastanegi polnud. Isa abiellus uuesti Lapa di Chiarissimo Cialuffiga. Pole kindel, kas nad juriidiliselt abiellusid, sest leskedele kehtisid neis asjades piirangud, kuid nad elasid koos ning neil sündis kaks last, Dante poolvend Francesco ja poolõde Tana (Gaetana).

Kui Dante oli 12-aastane, kihlati ta mõjukast Donatide perest pärit Manetto Donati tütre Gemma di Manetto Donatiga. Sel ajal oli tüüpiline, et perekonnad kihlasid üksteisega nii noori lapsi. Ei kihluse ega abiellumise täpne aeg ole teada. Kuid 1301. aastaks oli neil sündinud kolm last: pojad Pietro ja Jacopo ning tütar Antonia. Hiljem sündis neil veel poeg Giovanni.

Dante oli juba 9-aastaselt armunud Beatrice Portinarisse, keda ta nägi üksnes kahel korral elus. Beatrice oli Dantest aasta noorem, sündinud 1266, abiellus 1287 pankuri Simone dei Bardiga ja suri 1290.

Dante kirjutas hulga Beatricele pühendatud sonette, aga oma naist Gemmat ei maininud ta iialgi üheski oma teoses.

Dante võitles 11. juunil 1289 Campaldino lahingus gvelfide ratsaväes. Selles lahingus said gvelfid gibelliinide üle otsustava võidu. Pärast seda said gvelfid võimu Firenzes endale. Aga selleks, et osaleda avalikus elus, tuli kõigepealt astuda mõne gildi liikmeks. Gilde oli tollal linnas hulganisti, aga Dante valis arstide ja apteekrite gildi. Järgmiste aastate jooksul on Dante nime korduvalt üles märgitud Firenze nõukogude istungitel sõnavõtja ja hääletajana, aga kuna suur osa neist dokumentidest, eriti aastaid 1298–1300 käsitlev osa, on kaduma läinud, siis ei ole Dante osaluse tegelikku määra linna valitsemises enam võimalik kindlaks teha.

Gvelfid jagunesid kohe pärast võitu gibelliinide üle kaheks fraktsiooniks: mustadeks ja valgeteks gvelfideks. Mustad gvelfid soovisid paavsti otsest kontrolli linna üle, valged seevastu suuremat iseseisvust. Esialgu olid Firenzes võimul valged gvelfid ja nad pagendasid mustad gvelfid. 1301. aastal otsustas paavst Bonifatius VIII Firenze vallutada ja määras seda tegema Charles de Valois, kes oli Prantsusmaa kuninga Philippe IV vend. Firenzel oli häda käes ja nad saatsid delegatsiooni Rooma lepitust otsima. Esialgu kuulus delegatsiooni hulk liikmeid, aga Bonifatius saatis teised saadikud laiali ja pidas läbirääkimisi üksnes Dantega. Kuid juba 1. novembril 1301 vallutas Charles de Valois koos mustade gvelfidega Firenze ja hulk valgeid gvelfe tapeti. Dante jäi ellu, sest ta pidas parasjagu Roomas läbirääkimisi.

Mustad gvelfid pagendasid Dante kaheks aastaks ja käskisid tal maksta suure trahvi. Dante ei maksnud midagi, esiteks sellepärast, et ta pidas trahvi ebaõiglaseks, ja teiseks sellepärast, et mustad gvelfid olid nagunii kogu tema Firenzesse jäänud vara konfiskeerinud. Seetõttu asendasid mustad gvelfid tema karistuse igavese pagendusega.

Seejärel elas Dante Veronas ja konspireeris mustade gvelfide kukutamiseks, kuid kõik vandenõud kokkusid läbi reeturite tõttu, kes olid salaorganisatsiooni imbunud. Alles 1310 tungis Itaaliasse Saksa-Rooma keiser Heinrich VII, kes Firenze 1312 vallutas. Dante kirjutas talle, paludes tal mustad gvelfid hävitada. Dante nägi Heinrichis teist Karl Suurt, kes toob Põhja-Itaaliasse kindla võimu, aga Heinrich suri juba 1313 ja Dante ei jõudnudki Firenzesse tagasi.

1318 kutsus vürst Guido Novello da Polenta Dante Ravennasse, kus Dante elaski surmani. Dante suri tõenäoliselt malaariasse, millesse nakatus diplomaatilisel missioonil Veneetsiasse.

Haud Ravennas (ehitatud 1780)

Ravennasse Dante ka maeti. Firenze küll soovis ta säilmeid endale saada, kuid see ei õnnestunud. Ometigi 1829. aastal ehitati Santa Croce basiilikasse talle haud. Haud on siiani tühi.

Kenotaaf Santa Croce basiilikas Firenzes

Looming |

Luca Signorelli fresko Dantest (umbes 1500)

Andrea del Castagno fresko Dantest (umbes 1450)

Loominguks valis ta ainet peamiselt oma kodumaa antiik- ja keskajast. Ta kasutas lisaks keskaja filosoofide ja müstikute ning selliste vanarooma autorite kui Vergiliuse, Horatiuse, Ovidiuse, Lucanuse ja Statiuse teostele ka vanakreeka autorite (Homerose ja Aristotelese) teoseid, kuigi kreekakeelsed teosed polnud talle alati algkujul kättesaadavad.^[1]

Dante peateos on "Jumalik komöödia" ("Divina Commedia", 1307–1321) ("Põrgu", "Purgatoorium ja "Paradiis") . Lisaks on ta kirjutanud luulet ("La vita nuova" – "Uus elu") ja filosoofilisi teoseid ("Il convivio" – "Pidusöök").^[1]

Dante esindab valgustatud humanismi, mis püüdleb universaalsuse ja realismi poole.^[1]

22. oktoobril 1988 asutati Eesti Dante Selts.

Teosed eesti keeles |

• "Jumalik komöödia. Põrgu". Esimene laul. Tõlkinud Villem Grünthal-Ridala – "Noor-Eesti" III album, 1910
  


• "Kantsoon Beatrice surmast". Tõlkinud Johannes Semper – Looming 1924, nr 7, lk 481–482


• "Uus elu". Tõlkinud ja eessõna: Johannes Semper. EKSi Koolikirjanduse-toimkond, Tartu 1924, 98 lk


• "Jumalik komöödia. Põrgu". Kolmas laul. Tõlkinud Johannes Semper – Looming 1939, nr 9, lk 975–978


• 
  Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia, Tallinn 1962 ("Jumaliku komöödia" 1., 3., 5., 10. ja 33. laul, tõlkijad Villem Ridala, Johannes Semper, Harald Rajamets ja Aleksander Kurtna)


• "Põrgu". Üheksas laul. Tõlkinud ja järelmärkus: Aleksander Kurtna, Harald Rajamets – Looming 1965, nr 5, lk 762–766


• Maailmakirjanduse lugemik, 1993 (5., 10. ja 33. laul)


• "Jumalik komöödia. Purgatoorium". 27. ja 28. laul. Itaalia keelest tõlkinud Harald Rajamets; kommenteerinud Ülar Ploom – Vikerkaar 2008, nr 1/2, lk 21–37


• "Purgatoorium". Esimene laul. Tõlkinud Harald Rajamets; kommenteerinud Ülar Ploom – Looming 2008, nr 4, lk 551–560


• "Jumalik komöödia. Põrgu". Tõlkinud Harald Rajamets – Eesti Keele Sihtasutus 2011, ISBN 9789985794067, ISBN 9789985794364 (e-raamat)


• "Jumalik komöödia. Põrgu". Tõlkinud Harald Rajamets – Tallinna Ülikooli Kirjastus 2011, ISBN 9789985587102
  


• "Uus elu". Tõlkinud Rein Raud – Tallinna Ülikooli Kirjastus 2012, ISBN 9789985587546
  


• "Jumalik komöödia. Purgatoorium." Tõlkinud Harald Rajamets, kommentaarid ja saatesõna kirjutanud Ülar Ploom – Tallinna Ülikooli Kirjastus 2016, ISBN 9789985588123

Kirjandus |

• 
  Rudolf Gutmann, "Dante Alighieri. Pidulik kõne Dante Alighieri 600-aastase surmapäeva pühitsemisel Tartu Ülikooli aulas 14. sept. 1921", Tartu 1921, 42 lk


• Aleksander Kurtna, "Elav Dante" – Keel ja Kirjandus 1965, nr 5, lk 298–301


• 
  Villem Alttoa, "Dante Alighieri. 700. sünnipäeva puhul" – Looming 1965, nr 5, lk 760–761


• "Dante rehabiliteeriti" (sõnum) – Looming 1966, nr 5, lk 829


• Itaalia bukett – Vikerkaar 1988, nr 5


• Ülar Ploom, "Märkmeid "Jumaliku komöödia" avalaulu tõlgendamisest" – kogumikus "Uurimusi keelest, kirjandusest ja kultuurist", toimetanud Mihhail Lotman ja Tõnu Viik, Eesti Humanitaarinstituut, Tallinn 1995, lk 75–89


• 
  Georg Henrik von Wright, "Minerva öökull" [esseed]. Tõlkinud Joel Sang. Vagabund, Tallinn 1996, lk 5–15 ("Dante Odysseuse ja Fausti vahel")


• Ülar Ploom, "Aquino Thomas ja Dante: kognitiivsed ja representatiivsed mudelid" (poeemi "Jumalik komöödia" analüüs) – Vikerkaar 1998, nr 4/5, lk 110–121


• 
  Haljand Udam, "Loetud ja kirjutatud. Esseed raamatutest ja elust", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998, lk 209–216 ("Dante" – 675 aastat surmast)


• 
  Jorge Luis Borges, "Valik esseid". Tõlkinud Ruth Lias. Vagabund, Tallinn 2000, lk 181–206 ("Jumalik komöödia")


• 
  Jaan Puhvel, "Ulgvel ja umbes". Ilmamaa, Tartu 2001, lk 77–86 ("Luulemere eksilaevas")


• Haljand Udam, "Orienditeekond", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 116–120 ("Avicenna ja Dante")


• Ülar Ploom, "Dante estonicus’e kontekstis" – Looming 2008, nr 4, lk 561–563

Viited |

Välislingid |

Tsitaadid Vikitsitaatides: Dante Alighieri

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Dante Alighieri

• Dante tõlkeluuleajakirjas Ninniku