Artiklid teemal
Marksism
Sotsioloogia ja antropoloogia Kodanlus Klassiteadvus Kaubafetišism Kommunism Hegemoonia Riigita kommunism Ekspluateerimine Inimloomus marksismis Proletariaat Tootmissuhted Alatarbimine
Majandusteadus Marksistlik ökonoomika Väärtusseadus Tootmisvahendid Tootmisviis Tootlikud jõud Lisaväärtus
Ajalugu Kapitalistlik tootmine Klassivõitlus Proletariaadi diktatuur Maailmarevolutsioon Kapitali esialgne akumulatsioon Proletariaadi revolutsioon
Filosoofia Marksistlik filosoofia Ajalooline materialism Dialektiline materialism Guevarism Maoism Marksistlik humanism Strukturaalne marksism Trotskism Lääne marksism
Tuntud marksistid Karl Marx Friedrich Engels Rosa Luxemburg Vladimir Lenin Lev Trotski Antonio Gramsci Mao Zedong György Lukács Cornelius Castoriadis Louis Althusser Frankfurdi koolkond Praxise koolkond Antonio Negri
.mw-parser-output .navbardisplay:inline;font-size:88%;font-weight:normal.mw-parser-output .navbar uldisplay:inline;white-space:nowrap.mw-parser-output .mw-body-content .navbar ulline-height:inherit.mw-parser-output .navbar liword-spacing:-0.125em.mw-parser-output .navbar.mini li abbr[title]border-bottom:none;text-decoration:none;cursor:inherit.mw-parser-output .infobox .navbarfont-size:100%.mw-parser-output .navbox .navbardisplay:block;font-size:100%.mw-parser-output .navbox-title .navbarfloat:left;text-align:left;margin:0 0.5em v a r

Marksism on sotsiaalne teooria, poliitiline praktika ja ideoloogia, mille lähteks on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjatööd.

Marksism on avaldanud tugevat mõju 19. ja 20. sajandi sotsioloogiale, poliitikale ja kogu maailmale tervikuna. Marksismile tuginevad paljud ideoloogiad, parteid, grupeeringud, liikumised ja teooriad, ehkki nad omavahel võivad olla äärmiselt erinevad ja vastandlikud.

Marksismi rakendamine reaalses poliitikas avaldas tohutut mõju 20. sajandi maailmale.

Taust |

Marksism kujunes välja 1850.–1880. aastatel koos paljude teiste uute sotsiaalsete ja poliitiliste teooriatega. 1789–1793 toimunud Prantsuse revolutsiooni ning teiste mõjurite tulemusena oli kuni 18. sajandini valitsenud seisuslik ühiskonnakorraldus Euroopas asendumas kõigi kodanike võrdsust ja vabadust tunnustava demokraatliku korraldusega. Prantsuse revolutsioon ja tema järelmõjud andsid palju ainet teoretiseerimisteks ja tõlgendusteks.

Samal ajal oli toimunud suur areng loodusteadustes, mille üheks olulisemaks kokkuvõtteks oli 1858. aastal ilmunud Charles Darwini "Liikide tekkimine". Idee, et evolutsiooni põhjuseks võib olla olelusvõitlus, esines juba Thomas Malthuse 1798. aastal avaldatud töös ning selle tugines nii Darwin kui ka Herbert Spencer, keda on peetud sotsiaaldarvinismi rajajaks.

Georg Hegeli filosoofias käsitletud vastuolude kaudu uuele kvaliteedile jõudmise õpetus (dialektika) avaldas samuti suurt mõju. Idee, et ka ühiskonnas toimuvaid protsesse võib käsitleda sellisel viisil; et riikide ja ühiskondade liikumapanevateks jõududeks ei pruugigi olla valitsejate tahe, vaid ühiskonna enda sees toimuvad seaduspärasused, konfliktid ja vastuolud, oli 19. sajandi üldise mõtteviisiga hästi kooskõlas. Marxi ja Engelsi töödest sõltumatult jõudis dialektilise materialismi sõnastamiseni näiteks Joseph Dietzgen.

Koos evolutsiooni mõiste laialdase kasutamisega arenes ka idee revolutsioonist kui järsust ja äkilisest muudatusest ühiskonnas, mis viib ühiskonna kvalitatiivselt uuele arengujärgule. Taas suuresti Prantsuse revolutsiooni näitel. Vana, seisuslikku ühiskonda käsitleti kui seisvat, stagneerunut ning uut, kodanikest koosnevat ühiskonda, kui dünaamilist ja edasipürgivat. Revolutsioonides hakati nägema seda uut ja edasiviivat impulssi, mida varasematel aegadel kõikvõimalike mässude, ülestõusude jm puhul eitati.

19. sajandi etnoloogia (kultuuriantropoloogia) oli samal ajal kogunud suurel hulgal materjale erinevate ühiskondade, rahvaste ja hõimude kohta üle terve maailma. Üritati luua süsteemi ja terviklikku nägemust inimkonna arengust. Evolutsiooniliselt käsitleti teistsuguseid kultuure ja ühiskondi enamasti kui primitiivseid ja vähearenenuid. Usuti, et kõik ühiskonnad läbivad oma arengus paratamatult samasuguseid arengujärke ning jõuavad sama teed läbides lõpuks kõrgeimale tasemele. Postuleerides inimkonna algset olekut, ürgühiskonda, oletati, et mingil ajal oli inimühiskond vaba sellistest fenomenidest nagu riik, raha, eraomand, perekond jne.

Koos bioloogia, etnoloogia ja sotsioloogiaga arenes ka majandusteadus. 1776. aastal ilmunud Adam Smithi töös käsitleti majandust juba kui isereguleeruvat süsteemi. Tugevasti Thomas Malthuse tööst mõjustatuna ennustasid paljud teoreetikud selle süsteemi paratamatut kokkuvarisemist, katastroofe ja kriise. Arenev kapitalistlik tööstus oli loonud juba suurearvulise tööliste kihi, kelles mitmed nägid ähvardavat ja käsiteldamatut jõudu.

Polnud sugugi kindel, kas ja kuidas suudab kodanlik ühiskond ja majandus üldse püsida ja areneda. 1840. aastal ilmunud Pierre-Joseph Proudhoni teoses "Mis on eraomand?" seati kahtluse alla isegi juba eraomandi õiguspärasus. ("Eraomand on vargus!" väitis Proudhon.) Sellest poleemilisest raamatust sai lähtealus paljudele anarhistlikele ja nihilistlikele liikumistele.

Ebamäärane ootus, ärevus, dramaatiline ebakindlus, ülepaisutatud tunded olid iseloomulikud 19. sajandi kirjandusele, kunstile ja muusikale. Romantismile oli sageli omane kaasajast eemale pöördumine: kaugesse minevikku või helgesse tulevikku. Sellises õhkkonnas olid väga teretulnud mitmesugused radikaalse sisuga sotsiaalsed teooriad. Marksism oli üks nendest.

Marksistlikud liikumised, suunad, režiimid, ideoloogiad ja poliitikad |

Marksismist otseselt või kaudselt lähtuvate liikumiste, suundade, režiimide ja ideoloogiate loetelu on väga pikk. Paljud nimetused on ajaloolised või taktikalistel kaalutlustel kasutusele võetud ning seetõttu lühiajaliselt käibel olnud; mitmed on teiste liikumiste antud nimed, mida ideoloogia(d) ise ei kasuta(nud) ning ka vastupidi, on nimetusi, mida teised liikumised ei tunnusta; palju on ka omavahel kattuvaid mõisteid ja grupimõisteid, mis hõlmavad mitmeid ideoloogiaid. Loetelusse ei ole võetud lugematute sisside, geriljade, terroristide jmt väiksemate grupeeringute nimetusi Peruus, Filipiinidel, Nepalis, Kagu-Aasias jm, kes samuti tegutsevad või tegutsesid marksismi (maoismi, kommunismi) ideede põhjal.

• aafrika sotsialism


• araabia sotsialism


• 
  albanianism, Albaanias valitsenud režiim ja ideoloogia


• 
  autonoomne marksism, 1960. aastatel Itaaliast alanud poliitiline liikumine


• 
  bernsteinism, Eduard Bernsteini järgi


• 
  bolševism, VSDTP-st eraldunud tiib, enamasti samastatav leninismiga
  


• 
  brežnevi doktriin, 1970. aastate NSV Liidu poliitika ja ideoloogia Ida-Euroopas
  


• 
  demokraatlik sotsialism, peaaegu sama mis sotsiaaldemokraatia, aga laiem mõiste


• 
  eurokommunism, Lääne-Euroopa kommunistlike parteide ideoloogia 1970. aastatel
  


• 
  evolutsiooniline sotsialism, mitterevolutsiooniliste liikumiste üldnimetus


• 
  fabianism, 19. sajandi lõpul Inglismaalt alanud sotsialistlik liikumine


• 
  inimnäoline sotsialism, 1968. aastal Tšehhoslovakkias jm kujunenud variant


• 
  juche, Põhja-Koreas valitseva režiimi ja ideoloogia ametlik nimetus


• 
  kastroism, Kuubas valitsev režiim ja ideoloogia, Fidel Castro järgi


• 
  kautskism, Karl Kautsky järgi


• 
  kollane sotsialism, üldnimetus sellele, mis erineb "punasest" sotsialismist


• 
  kommunism, revolutsiooniline ideoloogia; ka režiim või ühiskonnakorraldus


• 
  kristlik sotsialism, kristlust ja sotsialismi ühendavad liikumised ja ideoloogiad


• 
  leninism, Vladimir Lenini järgi


• 
  maoism, Hiinas valitsenud režiim ja ideoloogia, Mao Ze-dongi järgi


• 
  marksism-leninism, Karl Marxi ja Vladimir Lenini järgi


• marksistlik humanism


• 
  natsionaalsotsialism, 1933–1945 Saksamaal valitsenud režiim ja ideoloogia, mida enamasti sotsialismiks ei peeta


• 
  NEP, uus majanduspoliitika 1920. aastatel Nõukogude Venemaal


• 
  nõukogude kommunism, (1) 1920. aastatel Saksamaal ja Hollandis kujunenud liikumine; (2) kommunismi käsitlus NSV Liidu ideoloogias


• 
  nõukogude võim, NSV Liidus valitsenud režiimi ametlik nimetus


• 
  revisionism, üldnimetus marksismi ideoloogiat revideerivatele suundadele


• 
  situatsionalism, 1960-ndatel Itaaliast alanud kunstivool ja poliitiline liikumine


• 
  sotsiaaldemokraatia, ka: sotsialism, kõige laiemalt levinud marksistlik poliitiline ideoloogia


• 
  sotsialism või barbaarsus, Prantsusmaalt alguse saanud liikumine, 1948–1965
  


• 
  stalinism, Jossif Stalini järgi, 1928–1953 NSV Liidus valitsenud režiim ja ideoloogia


• 
  sõjakommunism, sõja ajal kehtestatav kommunismi variant


• 
  titoism, Josip Broz Tito järgi, Jugoslaavias valitsenud režiim ja ideoloogia


• 
  trotskism, Lev Trotski järgi


• 
  sotsialistlik turumajandus, turumajandust ja sotsialismi ühendav ideoloogia ja praktika


• 
  sotsialistlik turumajandus hieroglüüfidega, Hiina sotsialismi ametlik nimetus praegusel ajal


• vasakpoolne kommunism

Marksismi edasiarendusi |

Marksism andis paljudele rahulolematutele ja midagi teha üritavatele gruppidele ja üksikisikutele võimaluse oma tegevust teoreetiliselt põhjendada ja edasi arendada. Kuna marksismi põhisisu oli suhteliselt lihtsalt edastatav, siis hakati seda paljukordselt ümber jutustama vestlustel, kitsamates ringkondades, koosolekutel, lendlehtedes, ajalehtedes jm. Paljudele tundus, et kõige tähtsam on proletariaat üles äratada ja tegutsema panna. Polnud ju raske tööliste koosolekul kihutuskõnega esineda ja teha neile selgeks, et paadunud kapitalist varastab nende tööjõudu ja -aega ning nemad, proletariaat, on see uus klass, kes peab selle süsteemi hävitama.

Õige pea kujunes marksismi edasiarendustest omamoodi usu küsimus. Marksismi ideid võis selgitada kui rahulikku, evolutsioonilist teed, aga ka kui vägivaldset, revolutsioonilist. Mõisteid "sotsialism" ja "kommunism" võis tõlgendada erinevalt. Algasid vaidlused ja võitlused selle nimel, milline liikumine esindab kõige "õigemat" ja "puhtamat" marksismi.

Juba 1863. aastal loodi esimene marksismi ideoloogiale tuginev partei Saksamaal (Allgemeiner Deutscher Arbeiterverein), mille rajamisest loeb oma algust praegune Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Järgnevate aastakümnete jooksul tekkisid ja kujunesid üle terve Euroopa kümned ja sajad liikumised, grupeeringud, organisatsioonid ja parteid, kes kõik ühel või teisel määral olid innustust saanud marksismist.

Marksismi edasiarendusi Venemaal |

Taust |

Hoolimata Peeter I reformidest 17.–18. sajandil oli Venemaa kuni 19. sajandi alguseni küllaltki eemalseisev ja kauge Euroopa mõttevoolude ja arengute suhtes. Värsked ideed tulvasid Venemaale aga pärast 1812. sõda Napoleoni Prantsusmaaga, mille käigus Vene armee jõudis Euroopasse ning koges seal vahetult revolutsiooni hingust.

Nooremate aadlike ja ohvitseride hulgas kujunesid poolsalajased sõpruskonnad, kus arutati ja loeti revolutsioonilisi materjale. Oldi üksmeelel, et ka Venemaa vajab revolutsiooni või vähemalt uut konstitutsiooni. 1825. aastal, pärast Aleksander I ootamatut surma, tekkis korraks troonijärgnevuse küsimuses segadus. Õigusjärgne troonipärija, Konstantin, loobus troonist ning uueks keisriks krooniti Nikolai I. Oma rahulolematust väljendades keeldusid mõned ohvitserid sama aasta detsembris truudusvande andmisest uuele keisrile. Järgnesid degradeerimised, asumiselesaatmised ja muud repressioonid ning neid ohvitsere hakati nimetama dekabristideks.

Ehkki tegemist ei olnud ülestõusu või revolutsiooniga, tekitasid need sündmused tugevat vastukaja paljudes ringkondades. Mõte revolutsioonist Venemaal kandus edasi ja laienes. "Revolutsioon" sai käibefraasiks kõigile rahulolematutele liikumistele ja üksikisikutele läbi terve 19. sajandi. Kellelgi neist polnud kahtlust, et üksnes revolutsioon võib Venemaad ja vene rahvast päästa.

Iseloomulikult Venemaale seostusid revolutsioonilised ideed sageli usuga vene rahva erilisse missiooni jmt. Sõnad "revolutsioon" ja "rahvas" seostusid mõistetega "püha", "paratamatu", tekitades aastakümneteks religioosse ootuse seisundi paljudes ühiskonnakihtides. Paljud marksistlikud grupeeringud hakkasid revolutsiooni mõistma kui omamoodi lunastust, mis vabastab moraali, pühitseb vägivalla ja nii edasi.

Lugematute salajaste revolutsiooniliste organisatsioonide tekkimine ja nende tegevus 19. sajandi teisel poolel tekitas probleeme ja muret nii Vene salapolitseile (ohrankale) kui ka paljudele teistele. Üks tähelepanuväärsemaid teoseid selles aspektis on Fjodor Dostojevski 1872. aastal ilmunud romaan "Бесы" (eesti keeles "Sortsid" või "Kurjad vaimud").

Põrandaalused organisatsioonid |

Sellises õhkkonnas oli Venemaa marksistlike ideede vastuvõtmiseks äärmiselt sobiv keskkond.

Üks tuntumaid marksismist mõjustatud liikumisi oli narodnikute organisatsioon Земля и воля ("Maa ja vabadus"), asutatud 1876. aastal. Tol ajal tundus paljudele, et marksistlikke ideid ei saa Venemaa oludes otseselt rakendada, kuna proletariaadi osatähtsus oli vähene. Usuti, et Venemaa saab feodaalsest formatsioonist kohe edasi minna sotsialismi, kapitalismi etappi vahele jättes. Selle eesmärgi nimel läksid paljud intellektuaalid talurahva hulka selgitus- ja kihutustööd tegema. Neid hakatigi nimetama narodnikuteks, народники (rahvamehed).

Teine tuntud liikumine oli organisatsioon Народная воля (Rahva Tahe või Rahva Vabadus – vene keeles tähendab воля nii tahet kui ka vabadust; kirjanduses enam tuntud nimetusega "narodnovooletsid"), kes soovisid revolutsiooni esile kutsuda terroriaktide ja atentaatidega. Narodnovooletsite mõjukaim saavutus oli keiser Aleksander II tapmine aastal 1881.

Need organisatsioonid olid vaid mõned üksikud kümnete teiste samalaadsete hulgas.

Bolševikud |

Bolševikud (большевики) olid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (Российская социал-демократическая рабочая партия) vasakpoolne tiib, mis eraldus parteist 1903. aastal ning hakkas kasutama nimetust Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei – VSDT(b)P. Ülejäänud osa VSDTP-st pälvis nimetuse "menševikud". Eraldumise põhjustas peamiselt bolševike idee kujundada parteist uut tüüpi, kinnine, üksnes professionaalsetest revolutsionääridest koosnev salaorganisatsioon.

Bolševism (hiljem leninism, marksism-leninism, stalinism) oli teooria, ideoloogia ja praktika, millega põhjendati oktoobrirevolutsiooni ja Nõukogude Venemaa ning Nõukogude Liidu poliitikat. Selle teooria kohaselt oli bolševike partei ainus tööliste huve esindav organisatsioon Venemaal ning oktoobrirevolutsiooniga toime pandud võimuhaaramine oli marksistliku ajalookäsitlusega kooskõlas olev ja seaduspärane revolutsioon. Praktikas oli ka maoism peaaegu identne stalinismile – kuna Mao vallutas Hiina paljuski Stalini punavägede toetusel, olid ka tema praktilised tegevused Stalini omadega sisuliselt identsed kerge ajalise nihkega.

Marksismi poliitiline praktika |

Marksismi kui praktikat, ideoloogiat ja filosoofiat hakati rakendama juba 19. sajandi teisel poolel mitmesugustes marksismile tuginevates ringides, sõpruskondades, liikumistes ja organisatsioonides. Praktiseeriti ateismi, promiskuiteeti, anarhismi, nihilismi, internatsionalismi jmt.

Konventsionaalses poliitikas on kõige suurema eduga olnud sotsiaaldemokraatlike parteide tegevus paljudes riikides. Ehkki sotsiaaldemokraatlikud parteid Saksamaal, Inglismaal, Rootsis jm hoiavad distantsi marksismi radikaalsematest vooludest ja kommunistidest, seostavad nad end ometi marksistliku ideoloogia ja praktikaga. Sotsiaaldemokraatiale on iseloomulik suurem tähelepanu sotsiaalprobleemidele, ametiühingutele jne. Sotsiaaldemokraadid toetavad tasuta hariduse, arstiabi jpt sotsiaalprogrammide elluviimist ja arendamist, olles opositsioonis konservatiividega ning ajuti koalitsioonides liberaalidega.

Kõige suurema mõjuga oli marksismi vägivaldne rakendamine Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides aastatel 1917–1992.

Marksismi poliitiline praktika Nõukogude Liidus |

On palju arutatud, kuivõrd olid bolševike tegevuse ajenditeks ideelised kaalutlused ja kuivõrd võimuiha. Teine küsimus on olnud, kuivõrd saab Nõukogude Liidus rakendatud süsteemi nimetada "marksistlikuks". Ametliku ideoloogia nimetuseks oli kasutusel "marksism-leninism", mis pidi viitama sellele, et tegemist on marksismi edasiarendusega.

Marksismi praktilise rakendamisega riiklikus süsteemis ilmnes terve rida iseärasusi.

Otseseid rakendusi |

Marksismi rakendamisel Nõukogude Liidus võeti kasutusele suurel hulgal otseselt marksismist tulenevaid ideid.

• 
  Eraomandi likvideerimine oli üks marksismi olulisemaid ideid. Praktikas tähendas see kogu majanduse allutamist riigile.


• 
  Kodanluse kui klassi likvideerimine. Praktikas tähendas see varade konfiskeerimist ja riigistamist; majandusliku ja poliitilise eliidi füüsilist hävitamist ning ulatuslikku terrorit.


• 
  Kapitalistliku majandussüsteemi likvideerimine ja uue, sotsialistliku majandussüsteemi loomine. Praktiliselt tähendas see tsentraliseeritud majandussüsteemi loomist.


• 
  Internatsionalismi rõhutati marksismis vastukaaluks 19. sajandi rahvuslikele liikumistele. Klassivõitlus ja klassiteadlikkus pidi olema olulisem ja kõrgem väärtus kui rahvus ("proletaarlastel ei ole rahvust", "kõigi maade proletaarlased, ühinege" jne). Praktikas tähendas see Venemaa väikerahvaste allasurumist, küüditamist ja hävitamist.


• 
  Perekonna kaotamine – ka perekond pidi marksismi järgi olema üksnes eraomandist tingitud nähtus ning koos eraomandi kaotamisega pidi tähtsusetuks muutuma ka perekond. Selle praktiliseks ettevalmistuseks lõpetati abielude sõlmimine ning hakati neid üksnes formaalselt registreerima. Lapsed eemaldati vanemate juurest ning paigutati eraldi lastekodudesse, -laagritesse jm kasvatusasutustesse. Propageeriti klassivõitlust perekonna sees, vanemate ja laste vahelisi konflikte (legend Pavlik Morozovist jmt [1]).


• 
  Ateism – üks marksismile iseloomulikke aspekte, leidis oma praktilise rakenduse kirikute ja kloostrite varade konfiskeerimisega ning vaimulikkonna hävitamisega. Pühanurgas (красный уголок – punanurk) olnud ikoonid asendati marksistliku sümboolikaga.


• 
  Töörahva võim pidi marksismi järgi olema uue ühiskonna aluseks. Praktikas võeti kasutusele enne oktoobrirevolutsiooni olemas olnud tööliste, talupoegade ja soldatite nõukogud. Sisuliselt toimus nende võimuorganite juhtimine bolševike (kommunistide) partei kaudu.


• 
  Maailmarevolutsioon, ülemaailmne revolutsioon, oli marksistlikus ajalookäsitluses lõplik eesmärk, millega pidi kogu maailm jõudma uude, kommunistlikku arengujärku. Bolševike hulgas vaieldi kaua, kas on võimalik ühes riigis eraldi sotsialismi ehitada või peab ootama, kuni toimuvad revolutsioonid kõikjal maailmas. Marksismi teooria järgi pidid uude ühiskonda esimestena jõudma arenenud tööstusriigid (Inglismaa jt). Venemaa oli aga suhteliselt vähearenenud tööstusega. Lõpuks jäi püsima seisukoht, mille järgi ühes, eraldiseisvas riigis pidi olema siiski võimalik uue ühiskonna arendamine. Maailmarevolutsiooni kiirendamiseks kasutati aktiivselt luure- ja õõnestustööd teistes riikides, korraldati riigipöördeid (revolutsioone) jne.

Kaudseid rakendusi |

Nõukogude liidus võeti kasutusele rida täiendavaid abinõusid, mida põhjendati marksistliku ideoloogiaga, retoorika ja demagoogiaga.

• 
  Terror kui proletariaadi diktatuur, klassivõitlus, võitlus kontrrevolutsiooniga, rahvavaenlastega, rahvusvahelise imperialismiga jne.


• 
  Talumajapidamiste likvideerimine kui klassivõitlus kulakutega ja sotsialistlik kollektiviseerimine.


• 
  Inimõiguste ja kodanike õiguste piiramine kui sotsialistlik demokraatia.


• 
  Ühe partei võim kui töölisklassi, töötava rahva või kogu rahva huvide parim esindamine.


• 
  Käsumajandus kui sotsialistlik plaanimajandus.

Uusi ilminguid |

Marksismi rakendamisel tekkis terve rida uusi ilmingud, mida ei põhjendatud, mis vaikiti maha või salastati.

• 
  Bürokraatia, riigi ja valitsemisaparaadi vohamine.


• 
  Tsensuur riigisaladuste hoidmise ettekäändel.


• 
  Orjandus (sunnitöö) – vangilaagrite süsteem (GULAG), kus töötasid ilma igasuguste õigusteta miljonid inimesed. Kümnete miljonite sunnitööliste töö tulemuseks oli kogu maa kiire industrialiseerimine. Tuntumad rajatised: Belomorkanal, Moskva Riikliku Ülikooli peahoone, Moskva metroo, kümned linnad, sajad tehased, kaevandused jne.


• 
  Nomenklatuur – uus klass, privilegeeritud parteiladvik (muuhulgas oma haiglate ja hästivarustatud kauplustega).


• 
  Majanduslangus, mis väljendus nii tootmise, kaubanduse kui ka teeninduse efektiivsuse ja kvaliteedi languses, pidevates kriisides ning alalises kaubadefitsiidis. Ajuti leidsid aset ka suured näljahädad.

Marksismi poliitiline praktika mujal maailmas |

Marksistliku maailmarevolutsiooni ideoloogiale tuginedes korraldati, relvastati, finantseeriti, nõustati või aidati kaasa riigipööretele ja revolutsioonidele üle terve maailma. Enamikul juhtudel oli tegemist Nõukogude Liidu relvajõudude või luureorganisatsioonide otsese sekkumisega; Aafrikas jm kasutati ka Kuuba vastavate jõudude aktiivset tegevust; Aasias toimusid sündmused sageli Hiina kaasabil.

Enamasti ilmnesid samasugused aspektid nagu Nõukogude Liidus marksismi rakendamisel: ühe partei võim ja privilegeeritud nomenklatuur, terror, orjus, majanduslangus jne.

Personaalia |

• 
  Salvador Allende, Tšiili poliitik ja riigijuht (1908–1973)


• 
  E. Belfort Bax, inglise sotsialist (1854–1925)


• 
  August Bebel, saksa sotsialist (1840–1913)


• 
  Nikolai Berdjajev, vene filosoof (1874–1948)


• 
  Willy Brandt, saksa sotsialist, poliitik ja riigijuht (1913–1992)


• 
  Leonid Brežnev, vene kommunist, poliitik ja riigijuht (1906–1982)


• 
  Louise Bryant, ameerika revolutsionäär (1885–1936)


• 
  Nikolai Buhharin, vene kommunist ja poliitik (1888–1938)


• 
  Fidel Castro, kuuba revolutsionäär, poliitik ja riigijuht (1926)


• 
  Christopher Caudwell, inglise marksistlik kirjanik (1907–1937)


• 
  Nicolae Ceaușescu, Rumeenia kommunist, poliitik ja riigijuht (1918–1989)


• 
  Ho Chi Minh, vietnami poliitik ja riigijuht (1890–1969)


• 
  Horloogiyn Choybalsan, mongoolia kommunist, poliitik ja riigijuht (1895–1952)


• 
  Tony Cliff, palestiina kommunist (1917–2000)


• 
  James Connolly, iiri sotsialist (1868–1916)


• 
  Eugene Debs, ameerika sotsialist (1855–1926)


• 
  Joseph Dietzgen, saksa filosoof, dialektiline materialist (1828–1888)


• 
  Hal Draper, ameerika marksist (1914–1990)


• 
  Alexander Dubček, slovaki kommunist, poliitik ja riigijuht (1921–1992)


• 
  Raya Dunayevskaya, ameerika-vene kommunist ja teoreetik (1910–1987)


• 
  Max Eastman, ameerika sotsialist (1883–1969)


• 
  Friedrich Engels, marksismi rajaja (1820–1895)


• 
  Erich Fromm, saksa-ameerika filosoof, marksist (1900–1980)


• 
  Edward Gierek, poola kommunist, poliitik ja riigijuht (1913–2001)


• 
  Władysław Gomułka, poola kommunist, poliitik ja riigijuht (1905–1982)


• 
  Maksim Gorki, vene kommunistlik kirjanik (1868–1936)


• 
  Antonio Gramsci, itaalia kommunist ja teoreetik (1891–1937)


• 
  Jules Guesde, prantsuse sotsialist (1845–1922)


• 
  Che Guevara, kuuba revolutsionäär (1928–1967)


• 
  Duncan Hallas, inglise sotsialist (1925–2002)


• 
  Mansoor Hekmat, iraani marksist (1951–2002)


• 
  Walter Held, saksa kommunist (1910–1941)


• 
  Christopher Hill, inglise marksistlik ajaloolane (1912–2003)


• 
  Enver Hoxha, albaania kommunist, poliitik ja riigijuht (1908–1985)


• 
  Nikita Hruštšov, vene kommunist, poliitik ja riigijuht (1894–1971)


• 
  Gustáv Husák, slovaki kommunist, poliitik ja riigijuht (1913–1991)


• 
  Evald Iljenkov, vene marksistlik filosoof (1924–1979)


• 
  Toomas Hendrik Ilves, eesti sotsialist ja poliitik (1953–)


• 
  Wojciech Jaruzelski, poola kommunist, poliitik ja riigijuht (1923–)


• 
  János Kádár, Ungari kommunist, poliitik ja riigijuht (1912–1989)


• 
  Lev Kamenev, vene revolutsionäär ja poliitik (1883–1936)


• 
  Eugene Kamenka, austraalia marksist (1928–1995)


• 
  Karl Kautsky, saksa sotsialist (1854–1938)


• 
  Kim Il-sung, korea kommunist ja riigijuht (1912–1994)


• 
  Kim Jong-il, korea kommunist ja riigijuht (1942–2011)


• 
  Viktor Kingissepp, eesti revolutsionäär, kommunist (1888–1922)


• 
  Aleksandra Kollontai, vene revolutsionäär ja diplomaat (1872–1952)


• 
  David (Barta) Korner, rumeenia kommunist (1914–1976)


• 
  Karl Korsch, saksa kommunist ja teoreetik (1886–1961)


• 
  Antonio Labriola, itaalia marksist (1843–1904)


• 
  Filemon Lagman, filipiini kommunist (1953–2001)


• 
  Marju Lauristin, eesti sotsialist ja poliitik (1940–)


• 
  Vladimir Lenin, vene revolutsionäär, kommunist, poliitik ja riigijuht (1870–1924)


• 
  Wilhelm Liebknecht, saksa revolutsionäär, kommunist (1826–1900)


• 
  Karl Liebknecht, saksa kommunist (1871–1919)


• 
  György Lukács, ungari sotsialist ja teoreetik (1885–1971)


• 
  Anatoli Lunatšarski, vene revolutsionäär ja poliitik (1875–1933)


• 
  Rosa Luxemburg, saksa kommunist (1871–1919)


• 
  Ernest Mandel, belgia kommunist (1923–1995)


• 
  José Carlos Mariátegui, peruu marksistlik ajaloolane (1894–1930)


• 
  Carlos Marighella, brasiilia revolutsionäär, kommunist (1911–1969)


• 
  Julius Martov, vene revolutsionäär (1873–1923)


• 
  Karl Marx, marksismi rajaja (1818–1883)


• 
  Mao Zedong, hiina revolutsionäär, poliitik ja riigijuht (1893–1976)


• 
  Paul Mattick, saksa kommunist (1903–1942)


• 
  Franz Mehring, saksa sotsialist ja kommunist (1846–1919)


• 
  Nahuel Moreno, argentina kommunist (1924–1987)


• 
  William Morris, inglise marksistlik kirjanik (1834–1896)


• 
  Felix Morrow, ameerika kommunist (1906–1988)


• 
  Franz Müntefering, saksa sotsialist, poliitik, riigijuht (1940)


• 
  Gamal Abdel Nasser, egiptuse poliitik ja riigijuht (1918–1970)


• 
  Andreu Nin, hispaania kommunist (1892–1937)


• 
  George Novack, ameerika kommunist ja teoreetik (1905–1992)


• 
  August Palm, rootsi sotsialist (1849–1922)


• 
  Olaf Palme, rootsi sotsialist, poliitik ja riigijuht (1927–1986)


• 
  Anton Pannekoek, hollandi sotsialist (1873–1960)


• 
  Georgi Plehhanov, vene sotsialist (1856–1918)


• 
  Pol Pot, kambodža kommunist ja riigijuht (1925–1998)


• 
  Muammar al-Qaddafi, liibüa poliitik ja riigijuht (1942–2011)


• 
  Harry Quelch, inglise sotsialist (1858–1913)


• 
  Karl Radek, vene revolutsionäär ja poliitik (1885–1939)


• 
  Kristjan Rakovski, ukraina poliitik ja riigijuht (1873–1941)


• 
  John Reed, ameerika kommunist (1887–1920)


• 
  David Rjazanov, vene marksistlik ajaloolane (1870–1938)


• 
  Otto Rühle, saksa kommunist (1874–1943)


• 
  Arnold Rüütel, eesti kommunist ja poliitik (1928)


• 
  Gerhard Schröder, saksa sotsialist, poliitik ja riigijuht (1944–)


• 
  Viktor Serge, vene anarhist ja kommunist (1890–1947)


• 
  Max Shachtman, ameerika kommunist (1904–1972)


• 
  Aleksandr Shliapnikov, vene revolutsionäär (1885–1937)


• 
  Khamtai Siphandon, laose kommunist ja riigijuht (1924)


• 
  Jossif Stalin, vene kommunist, poliitik ja riigijuht (1879–1953)


• 
  Otto Strandman, eesti sotsialist ja poliitik (1875–1941)


• 
  Vera Zassulitš, vene terrorist (1851–1919)


• 
  Clara Zetkin, saksa sotsialist ja kommunist (1857–1933)


• 
  Gregor Zinovjev, vene revolutsionäär ja poliitik (1883–1936)


• 
  Zhou Enlai, hiina kommunist, poliitik ja riigijuht (1898–1976)


• 
  Todor Živkov, bulgaaria kommunist, poliitik ja riigijuht (1911–1998)


• 
  August Thalheimer, saksa kommunist ja teoreetik (1890–1960)


• 
  Lev Trotski, vene revolutsionäär, poliitik ja teoreetik (1879–1940)


• 
  Walter Ulbricht, saksa kommunist, poliitik ja riigijuht (1893–1973)


• 
  Vaino Väljas, eesti kommunist ja poliitik (1931–)

Teooriaid |

Marksismi rakendamisel Nõukogude Liidus ja mujal maailmas tekkisid uued teooriad, mis erinevatel viisidel selgitasid ja analüüsisid kujunenud olukordi.

Nõukogude Liidus rakendati taolised tööd ideoloogia ja propaganda teenistusse. Nende eesmärgiks oli õigustada ja põhjendada riigi poliitikat Marxi, Engelsi ja Lenini tööde abil.

Lääne ajaloolaste ja sotsioloogide töödest on üks tuntumaid R. N. Coudenhove-Kalergi teos "Totaalne riik – totaalne inimene". Autor käsitleb oktoobrirevolutsiooni kui võrdsuse revolutsiooni, mis pidigi paratamatult järgnema vabaduse revolutsioonile. Coudenhove-Kalergi oletab, et sellele järgneb veel vendluse revolutsioon, mis tasandab eelmiste revolutsioonidega tekitatud ebakõlad ühiskonnas.

Vene ajaloolaste ja filosoofide hulgast on märkimisväärsemaid Nikolai Berdjajevi tööd. Autor võrdleb marksismi ja kristlust ning arendab teooriat nende sarnaste põhiprintsiipide alustel.

Vaata ka |

• Marksism rahvusvahelistes suhetes


• Kommunistlik riik


• Kommunistlik partei


• Töö (marksism)

Kirjandus |

• Francis Wheen. Karl Marx. Kirjastus Varrak, 2002. ISBN 9985-3-0538-8
  


• Karl Marxi tarkuseraamat. Kirjastus Ersen, 2004. ISBN 9985-76-780-2
  

Kirjandust marksismi poliitilise praktika kohta |

• 
  Nikolai Berdjajev. Vene kommunismi lätted ja tähendus. Akadeemia, nr 8, 1989 – nr 5, 1990.


• 
  Mauno Koivisto. Vene idee. Kirjastus Olion, 2002. ISBN 9985-66-303-9
  


• 
  Richard Pipes. Kommunism. Lühiajalugu. Kirjastus Ilmamaa, 2005. ISBN 9985-77-073-0
  


• Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror ja repressioonid. Kirjastus Varrak, 2000. ISBN 9985-3-0190-0
  


• Vilniuse tribunali kohtuotsus 2000. Eesti Represseeritute Registri Büroo, 2003. ISBN 9985-9096-6-6
  


• Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988. 1. osa. Eesti Represseeritute Registri Büroo, 1996. ISBN 9985-9096-0-7
  


• Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988. 2. osa. Eesti Represseeritute Registri Büroo, 1998. ISBN 9985-9096-1-5
  


• Tiiu Põld. Märgitud mees. NKVD kuritööd Eestis aastail 1940–1941. Kirjastus Tänapäev, 2000. ISBN 9985-9243-6-3
  


• Leonid Mletshin. KGB. Kirjastus Varrak, 2003. ISBN 9985-3-0667-8
  


• Christopher Andrew, Vassili Mitrohhin. Mitrohhini arhiiv. Kirjastus Sinisukk, 2002. ISBN 9985-73-502-1
  


• Robert Service. Lenin. Kirjastus Sinisukk, 2002. ISBN 9985-73-460-2
  


• 
  Stalin. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001. ISBN 9985-70-072-4
  


• Martin Amis. Kohutav Koba. Kirjastus Olion, 2004. ISBN 9985-66-352-7
  


• Harry Wilde. Trotski. Kirjastus Olion, 2003. ISBN 9985-66-315-2
  


• Shaun Breslin. Mao. Kirjastus Olion, 2001.


• Sebastian Balfour. Castro. Kirjastus Olion, 2001.


• 
  Olaf Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. Kirjastus 60, 1999.

Välislingid |

• Marksismi arhiiv


• https://arvamus.postimees.ee/4229153/peeter-espak-marksism-rassismi-absoluutne-vorm