Mõistmine ehk arusaamine on teatav mõtlemine ja enesevaatlus, mis vajab uuritava probleemi taaskujutamist ja selgitamist. Ka iseseisev teadmise liik rööbiti seletusliku teadmise liigiga^[1]. Ning käsitletav ka humanitaarteaduse tunnetusmeetodina, mille eesmärk on end teise inimese olukorda seades näha maailma tema pilgu läbi^[2].

Wilhelm Dilthey |

Wilhelm Dilthey oli saksa ajaloolane, psühholoog, sotsioloog ja hermeneutik. Ta oli esimene, kes rõhutas kontrasti loodus- ja vaimuteaduse (sks Geisteswissenschaft) vahel. Looduse mõistmine – interpretatio naturae (ladina k)

Mõistmist määratles ta nii:

„Protsessi, milles me väljast meeltele antud märkidest sisemist tunnetame, me nimetame mõistmiseks.“

– Wilhelm Dilthey, Hermeneutika tekkimine.-Filosoofilise hermeneutika klassikat. Tartu, 1997,lk 42

Kuna kõiki kultuurinähtusi saab vaadelda tekstidena, mis vajavad tõlgendamist ja mõistmist, siis on vaimuteaduste seas oluline koht hermeneutikal.

Vastandamine |

Dilthey jaoks vastandus mõistmine seletamisele (sks Erklärung). Viimase puhul näidatakse seost fakti ja mingi seaduspärasuse(nt loodusseaduse)vahel ning see on tüüpiline loodusteadusele. Seletades vaadeldakse tunnetatavat objekti n-ö väljastpoolt, mõistmise puhul aga seestpoolt. Loodusteaduse eesmärk on faktide seletamine, mille tulemus on arusaamine. Humanitaarteaduse eesmärk on aga mõista kultuurinähtusi(tekste, sümboleid, kunstiteoseid jms) nende loojatest lähtudes.

Mõistmisel on erinevad astmed |

Selle põhjuseks on eelkõige huvi, Kui huvi on piiratud, on seda ka mõistmine. Kui kärsitult me kuulame mõnda seletust, me paneme selles tähele vaid mõnd meile praktiliselt tähtsat punkti ega tunne huvi kõneleja siseelu vastu. Seevastu teistel juhtudel me püüame pingsalt tungida kõneleja sisemusse iga ilme, iga sõna kaudu. Kuid pingsamastki tähelepanust saab vaid siis kunstipärane protsess, mis küünib kontrollitavale objektiivsuse astmele, kui elu väljendus on fikseeritud ja me võime nii üha uuesti tema juurde tagasi pöörduda. Niisugust kestvalt fikseeritud eluväljenduste kunstipärast mõistmist me nimetame tõlgitsuseks või interpretatsiooniks ^[3],

Lauseid Dilthey käsikirjadest |

• Mõistmiseks me nimetame protsessi, milles tunnetatakse hingeelu tema meeleliselt antud väljendustest lähtudes.


• Nii erinevaid kui hingeelu meeleliselt tabatavad väljendused oleksidki, peab nende mõistmisel olema selle tunnetuslaadi poolt seatavate tingimustega antud ühiseid tunnuseid.


• Laias mahus võetuna on mõistmine vaimuteaduste kõigi edasiste operatsioonide jaoks alustarajav menetlus... vaimuteadustes on iga abstraktne lause lõpuks õigustatav vaid tema suhte kaudu hingelisse elususse, nii nagu see on antud läbielamises ja mõistmises.^[3]

Teisi "mõistmist" käsitlenud autoreid |

Martin Heidegger |

Martin Heidegger (saksa filosoof, eksistentsialismi ja fenomenoloogia klassik^[2]) käsitleb mõistmist teoses Olemine ja aeg (sk Sein und Zeit, 1927) inimliku "olemasolemise olemise põhimoodusena" (eksistentsiaal)^[4], mis pole üksik tunnetustoime teiste seas, vaid igasugusele tunnetussooritusele eelneva inimliku olemasolemise teostumisvorm. Nii käsitatud mõistmine on Heideggeri selgituse kohaselt eelkõige inimese enda olla-võimise mõistmine (nii-või-teisiti-olla-võimise mõistmine). Heidegger käsitleb mõistmist olemise saladusena (mitte nähtuvusena, "fenomen").

Hans-Georg Gadamer |

Hans-Georg Gadamer (saksa filosoof ja hermeneutika klassik) jätkab M. Heideggeri tõlgenduse käsitlust peateoses Tõde ja meetod (Wahrheit und Methode, 1960). Gadamer sõnab: "Olemine, mis võib mõistetud saada, on keel". Gadamer seob olemise, keele ja mõistmise. Sellega ta eristab enda filosoofiat Heideggeri omast. (Gadamer loob eelduse Richard Rorty nn keelelisele pöördele.) Gadamer kujundab mõistmisest inimteaduste meetodi (hermeneutika).

Vaata ka |

• Empaatia


• Intuitsioon


• Aktiivne kuulamine


• Tunnetus (psühholoogia)


• Hiina tuba


• Kognitiivne dissonants


• Tähendus


• Hermeneutiline ring


• Diskursus


• Fenomenoloogiline meetod

Viited |