Rahvuslus ehk natsionalism on ideoloogia, maailmavaade ja ühiskondlik hoiak, mis keskendub rahvusele.

Rahvusluse ideoloogia kohaselt püüab iga rahvus oma kultuurikeskkonna kujundada võimalikult süsteemseks, luua oma sotsiaalsed institutsioonid, säilitada ja arendada oma ainulaadsust. Parimad tingimused selleks on suhtelises endassesuletuses ja eraldatuses, seepärast on rahvusliku iseolemise jaoks esmatähtsad oma maa-ala ning halduslik ja poliitiline sõltumatus, mille täiuslikem vorm on omariiklus. Niisiis pooldab rahvuslus rahvusriiki, mille piirid kattuvad üldjoontes rahvuse asuala piiridega, kui rahvuslike huvide tagajat vastandina paljurahvuselistele riikidele.

Rahvusluse äärmuslikud vormid – nagu näiteks need, mida 20. sajandil propageerisid paremäärmuslikud natsionaalsotsialistlikud, fašistlikud jne liikumised – peavad rahvust inimese identiteedi kõige olulisemaks osaks ning üritavad defineerida seda rassi kaudu ja seostada geneetikaga.

Rahvusluse mõiste |

Rahvusluseks nimetatakse nii rahvuse liikmete hoolimist oma rahvuslikust identiteedist kui ka rahvuse liikmete tegevust rahvusliku enesemääramise või suveräänsuse saavutamiseks või alalhoidmiseks. Esimese puhul jääb lahtiseks rahvuse või rahvusliku identiteedi mõiste, mis tähendab rahvusesse kuuluda, eriti see, kas rahvusesse kuulumine on vabatahtlik, samuti see, kui palju tuleb rahvusest hoolida. Teisel juhul jääb lahtiseks, kas rahvuslik enesemääramine või suveräänsus tähendab tingimata oma riiki.^[1]

Liigid |

• Riiklik rahvuslus (kodakondsusel)


• Kultuuriline rahvuslus (keel)


• Etniline rahvuslus (päritolu)


• Usuline rahvuslus (religioon on rahvusluse alaliik)

Ajalugu |

Rahvusluse mõiste kujunemine on tihedalt seotud Johann Gottfried von Herderi tööde ning romantismiajastu ideedega. Mõjukaks poliitiliseks teguriks muutus see 18.–19. sajandil koos rahvusriigi (riik, mille eesmärk on tagada ühe rahvuse ja selle identiteedi järjepidev kestvus ning kindlustada territoorium, kus selle rahvuse keel, kultuur, traditsioonid ja väärtused oleksid domineerivad) idee kujunemisega. Rahvuslus ja ühiskonna kaasajastumine käisid käsikäes, olles tihedasti põimunud ja mõjutades üksteist vastastikku intensiivselt.

Lisaks moderniseerumisele ja elutingimuste parandamisele aitas rahvuslus väga paljudes maades suurel määral kaasa vabanemisele võõrvõimu ikkest ja/või kogu rahva ühendamisele ühtseks tugevaks riigiks, millel tänased rahvusriigid suures osas baseeruvadki. Rahvuslust ja sellest õhutatud rahvuslikku liikumist võib pidada üheks uusaja kõige pöördelisemaks tunnuseks tööstusliku revolutsiooni kõrval. ^[2]

20. sajand on näinud nii rahvusluse kasvu ja uute rahvusriikide teket (impeeriumide lagunemine, endiste koloniaalvalduste iseseisvumine) kui ka rahvuslusele vastassuunalisi protsesse (näiteks Euroopa Liit, mis tähtsustab nimelt riigiülest ja regionaalset tasandit). Rahvuslased vastustavad valdavalt globaliseerumist, mida nad näevad rahvusliku pärandi ja identiteedi ohustajana.

Ilmingud |

Erinevate rahvaste juures ja erinevatel ajalooperioodidel on rahvuslus avaldunud erinevates vormides. Impeeriumide ja suurriikide rüpes on sündinud natsionalistlikud vabastusliikumised (Mahatma Gandhi, šotlased, Quebec, baskid). Paljurahvuseliste riikide keskvõim on viljelenud allutatud rahvuste suhtes natsionalistlik-šovinistlikku ümberrahvustamispoliitikat (venestamine).

Poliitika |

Poliitilises diskursuses on rahvuslust vaadeldud väga erinevas valguses. Väga laialt üldistades on rahvuslus omane eeskätt parempoolsetele ja konservatiivsetele ideoloogiatele, pahempoolsed ja uuendusmeelsed on lähedasemad kosmopolitismile. Paljurahvuselised suurriigid ja nende enamusrahvused, kellele poliitiline rippumatus ja omariiklus on endastmõistetavad, vastustavad oma autonoomsete vähemusrahvaste rahvuslust kui oma riiklikku terviklikkust ja eelisseisundit ohustavat jõudu ning tõlgendavad seda kui separatismi ning sotsiaalsete ja poliitiliste kokkupõrgete allikat. Vähemusrahvuste enesemääramisõigust sallivad nad enamasti vaid territoriaalse või kultuurautonoomia vormis.

Rahvusluse seletused |

Rahvuslust püüavad seletada erinevad teooriad. Lihtsaima seletuse kohaselt on meie ja mitte-meie vastandus inimpsüühika fundamentaalne omadus. On ka teooriad, mille järgi nii rahvuslus kui ka rahvused on suhteliselt hiline (19. sajandi) sotsiaalne konstruktsioon, millele eelnesid muud laadi ühtsuse ja identiteedi alused (piirkond, ühine keel, usk vm).

Gellneri seisukoht |

Modernismi esindaja Ernest Gellner vaatleb rahvuslust kui poliitilist põhimõtet, mille põhipostulaadiks on, et nii rahvuslik kui ka poliitiline üksus langeks ühte. Rahvuslus on poliitilise seaduspärasuse teooria, mis nõuab, et etnilised piirid ei erineks poliitilistest, riigisisesed etnilised piirid ei eraldaks valitsejaid põhirahvastikust.^[3]
Modernistide väited:

• • Neid ühiskondlikke vorme, mis eksisteerisid enne uusaega, ei saa nimetada rahvusteks.
  
  
  • Rahvused ja rahvuslus on loomupärased ilmingud, mis said ilmsiks pärast Prantsuse revolutsiooni.^[4]
  
  
  • Rahvused kujunesid 18. sajandi lõpul, mõjutatuna 17. sajandil toimunud radikaalsetest ja põhimõttelistest muutustest kommunikatsioonis, mobiilsuses ja ühiskondlikus vormis.^[3]
  
  
  • Rahvusluse idee seisneb selles, et iga rahvuse eksistentsi primaarseks vajaduseks on riigi olemasolu, kuid mitte kõik riigid ei kujune rahvusriikideks ja mitte kõikide rahvuste kujunemise eelduseks ei ole riigi olemasolu.
  
  
  • Rahvused kujunevad siiski ühtse ajaloolise tausta ja enesemääratlemise alusel.
  
  

Uuendused tekkisid, kuna vanade sotsiaalsete rollide struktuuri stabiilsus ei sobinud kokku enam kasvu ja innovatsioonidega.

Smithi seisukoht |

Erinevalt Gellnerist rõhutab perennialist Anthony D. Smith uusaja arenguprotsesside mõju varasematele rahvuse formatsioonidele – tema väitel on rahvused on alati eksisteerinud erineval kujul ja erinevas suuruses erinevate nimedega.
Perennialistide väited:

• • Rahvuslus on hoomamatu ja muutlik ilming.^[5] (^[6])
  
  
  • Rahvusluse klassifitseerimiseks peame me võtma arvesse mitmeid liikumisi ning ideoloogiaid, mis aitavad meil mõista seda mitmekesist nähtust.^[7]
  
  
  • Rahvuslus on ideoloogiline liikumine saavutamaks ja säilitamaks autonoomiat, ühtsust ning elanikkonna identifitseerimist.^[8]
  
  
  • Rahvusluse eesmärgiks on ühtsuse ja identiteedi taotlemine ja säilitamine.^[8])
  
  
  • Oluline on sotsioloogilise reaalsuse väärtustamine.^[5]
  
  
  • Rahvuslus on varem eksisteerinud traditsioonide ja pärandite tulemus, mis seob eri põlvkondi.
  
  
  • Rahvusi ei looda mitte tühjast kohast, vaid eelnevalt peavad olemas olema inimeste omavahelised sidemed ja kultuuriline kuuluvus.
  
  

Gellner versus Smith |

Nii Gellneri kui ka Smithi lähenemisviisid on hea näide vastandlikest teoreetilistest paradigmadest rahvusluse uurimisel.
Modernistid versus perennialistid:

• • Modernistid on veendunud, et rahvused on uuema aja ilming. Perennialistid aga leiavad, et rahvused või vähemalt mõned neist on alati olemas olnud.
  
  
  • Suurim erinevus perennialistide ja modernistide vahel seisneb selles, et perennialistid rõhutavad uusaja arenguprotsesside mõju varasematele rahvuse formatsioonidele, samal ajal kui modernistid rõhuvad radikaalsele muutusele, mille uusaeg kaasa tõi rahvusgrupi iseloomus.
  
  
  • Anthony D. Smith toetab rahvusluse etnilist päritolu, väites, et rahvuslus on soov iseseisvusest, territooriumist ning valitsemisest, kuid teisalt väidab Gellner, et rahvusluse eesmärk on luua uus vorm sotsiaalsest organisatsioonist, mis on sõltuv kõrgkultuuridest.^[8]
  
  

Rahvuslus Eestis |

Eestis väljendatakse rahvuslust üldrahvalikult eestlusena.
Eesti rahvuslus hakkas kujunema rahvusliku ärkamise perioodil 1860. aastail ning sellest kasvas välja omariikluse taotlus. Kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, kasutati süüdistust kodanlikus natsionalismis omariikluse pooldajate ning teiste poliitilises ebasoosingus isikute represseerimise ettekäändena, kuna eestlus ei sobinud kokku venestamise ja olematute nõukogude inimese ja nõukogude rahva sundpähemäärimisega.
Ka iseseisvuse taastamise pooldajaid süüdistasid 1980.–1990. aastatel nende vastased rahvusluses.

Vaata ka |

• patriotism


• konservatism


• šovinism

Viited |

Kirjandus |

• 
  Carlton J. H. Hayes. Essays on Nationalism, 1926.
  
  • Nationalism as a Religion.


• 
  Gustav Ichheiser. The Jews and Antisemitism. – Sociometry, 1946, kd 9, nr 1, lk 92-108. Vt Gustav Ichheiser#Juudid ja antisemitism.


• 
  Isaiah Berlin. Nationalism: Past neglect and Present Power. – Against the Current, New York: Penguin 1979.


• 
  Benedict Anderson. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism, 1983.


• 
  Ernest Gellner. Nations and Nationalism, Oxford: Blackwell 1983.


• 
  David Miller. The ethical significance of nationality. – Ethics, 1988.


• 
  Avishai Margalit, Joseph Raz. National self-determination. – Journal of Philosophy, 1990, 87, lk 439–461.


• 
  Anthony D. Smith. National Identity, Penguin, Harmondsworth 1991.


• 
  David Miller. Community and Citizenship. – Shlomo Avineri, Avner de-Shalit (toim). Communitarianism and Individualism, Oxford: Oxford University Press 1992.


• 
  David Miller. On Nationality, 1995.


• 
  Yael Tamir. Liberal Nationalism, 1993.


• 
  Robert McKim, Jeff McMahan (toim). The Morality of Nationalism, Oxford: Oxford University Press 1997.
  
  • 
    Thomas Hurka. The justification of national partiality. Vaata: Thomas Hurka#Rahvusliku erapoolikuse õigustus
    


• 
  Kai Nielsen. Liberal Nationalism, Liberal Democracies and Secession. – University of Toronto Law Journal, 1998, 48(2), lk 253–295.


• 
  Kai Nielsen. Cosmopolitanism, Universalism and Particularism in the age of Nationalism and Multiculturalism. – Philosophical Exchange, 1998–99, 29, lk 3–34.


• 
  Jacob T. Levy. Multiculturalism of Fear, Oxford: Oxford University Press 2000.


• 
  David Miller. Citizenship and National Identity, Oxford: Blackwell 2000.


• 
  Anthony D. Smith. Nationalism, Cambridge: Polity Press 2001.


• 
  Chaim Gans. The Limits of Nationalism, Cambridge: Cambridge University Press 2003.
  


• 
  Siniša Malešević, Mark Haugaard (toim). Ernst Gellner and Contemporary Social Thought, Cambridge: Cambridge University Press 2007.


• 
  Hudson Meadwell. Nationalism chez Gellner. – Nations and Nationalism, 2012, 18(4), lk 563–582.


• 
  Hudson Meadwell. Gellner redux? – Nations and Nationalism, [[2014], 20(1): lk 18–36.


• 
  Marek Tamm. Rahvuste tegemine, ERR, 2017.

Välislingid |

• 
  Nenad Miscevic. Nationalism, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2014.