Inimloomuse all mõistetakse inimestele loomupäraselt („looduslikult“) omaste tunnuste (sh mõtte-, tunde-, ja teguviiside) kogumit.
Küsimus sellest, mis on need loomupärased tunnused, kuivõrd on need fikseeritud, ja mis on nende põhjuseks, on üks vanimaid ja olulisemaid filosoofia ja teaduse poolt käsitletavaid küsimusi.
Suur huvi inimloomuse vastu on vähemalt osaliselt tingitud sellest, et inimloomust võib vaadelda nii käitumisnormide allikana, kui takistusena heaolu saavutamisel.

Klassikalises kreeka filosoofias |

Arvatakse, et lähenemine, mille puhul hinnangute andmisel kasutatakse standardina loodust, pärineb Vana-Kreeka filosoofiast. Aristotelese sõnul pani inimloomuse filosoofilisele uurimisele aluse Sokrates, kes aga ei jätnud endast maha kirjapandud teoseid. Sokratese õpilaste Platoni ja Xenophoni ning Platoni õpilase Aristotelese sõnadest ilmneb, et Sokrates oli ratsionalist ja uskus, et inimloomusega kõige parem sobiv eluviis hõlmab loogilist mõtlemist.
Platon oli dualist, kes õpetas, et eksisteerivad materiaalne keha ja mittemateriaalne hing. Hing omakorda koosneb kolmest osast: mõistus, uljus ja himu. Isiksused erinevad selle poolest, milline hingeosa omab domineerivat seisundit.
Aristoteles räägib küll hingest, aga tema õpetuses pole see midagi, mida saab kehast eraldada. Hing koosneb mittemõistuslikust osast, kust lähtuvad himud ja püüdlused, ning mõistuslikust osast, millel on praktilise ja teoreetilise mõtlemise võime. Aristotelese õpetuses (teleoloogia) on oluline, et kõigel, kaasa arvatud inimene, on oma eesmärk. Inimese eesmärgiks on saavutada õnn – elada vooruslikku elu, mis Aristotelese käsitluse kohaselt tähendab oma arutlusvõime täiel määral rakendamist ja mõistuspäraselt tegutsemist.

Hiina filosoofias |

Küsimus inimloomusest on Hiina filosoofias kesksel kohal. Samas on see põhjustanud palju vaidlusi. Hiina peamise filosoofiasuuna – konfutsianismi – alusepanija Kong Fuzi oli seisukohal, et inimene on loomu poolest põhiliselt hea. Selline mõjukas konfutsianismi esindaja nagu Hsun Tzu aga pidas inimloomust peamiselt kurjaks.

Hinduismis |

Hinduism käsitleb kogu reaalsust lõppkokkuvõttes ühtsena. Kogu eksistentsi aluseks on ülim reaalsus – Brahman. Igavene hing ehk „ise“ – Atman – on ühendatud kõigi teiste hingedega ja ongi lõppkokkuvõttes Brahman. Inimesel on aga kalduvus keskenduda oma egole (ahamkara) ning seetõttu ei suuda ta ülimat reaalsust mõista ja isoleerib ennast sellest.

Budismis |

Budism eitab igavese hinge olemasolu ja inimloomuse fikseeritud iseloomu üldse. Kõik on pidevas muutumises. See, mis tundub olevat isiksus (hing), on tegelikult kombinatsioon vormist, aistingutest, tajust, kalduvustest ja teadvusest. Püüdlus omada ja säilitada seda, mis pole püsiv, põhjustab inimesele kannatusi.

Kristluses |

Kristlik pühakiri – Piibel – ei sisalda selgesõnalist inimloomuse doktriini. Piiblis kirjapandu aga annab rohkelt materjali inimloomuse filosoofiliseks kirjeldamiseks. Teoloogid on üldiselt ühel meelel järgmistes punktides:

1. Inimkond pärineb loojast, Jumalast


2. Inimene on loodud Jumala kuju järgi


3. Inimene on loodud valitsema muu loodu üle

1. Moosese raamat 1:27 ütleb „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi“. Raamat ei selgita, mida see tähendab, kuid teoloogid on seisukohal, et olla loodud Jumala näo (kuju) järgi on see, mis eristab inimest loomadest – võime teha otsuseid ja valitseda, püstitada eesmärke ja püüelda nende saavutamise poole. Inimesel on võime teha valikuid, nii õigeid kui valesid.
Kristliku teoloogia oluliseks seisukohaks on, et kuigi inimloomus säilitab Jumala kuju, on see rikutud, „pattu langenud“, ja vajab uuendamist.

Vaata ka |

• Loomus